Esimesed suusakilomeetrid

postitas: Chica Regina aka Chica Suusk

viskasin eile mõtte lendu, et kirjutan meie surfiblogisse sissekande oma selle talve esimestest lumerõõmudest.
Sellele kui ilus on lumi ja kui rõõmsaks see inimesed teeb, ma trükimusta ei kuluta - teate seda ju isegi!

Kirjutan hoopis sellest, et eile täitus minu pikaaegne soov tõmmata jalga suusasaapad ja anda varjusurmas suusalihastele valu. Ei oleks osanud arvatagi, et 25. novembril on kõik linna suusarajad suusalund ja suusatajaid täis. Möödunud aastal, täpsemalt 21. novembril sai ju veel väikese kamaga Pirital triibutatud kuni krampis käed veest välja sundisid. Minu ja Helle meenutused ja hala asuvad siin.

Aga eilne siis.... Nõmmel oli saan lume mõnusalt kokku surunud ja see sobis vabatehnika sõiduks imeliselt. Olgugi, et esiti tundus lumi väga libe ja ebastabiilne ning samm meenutas pigem algaja baleriini õõtsumist kui suusatamist, mõistsin juba esimestel meetritel kui mõnus on talv (st. elada Eestis ja mitte Margarital).

Esimesed 8 km on suuskadel läbitud. Tõusuvõtud nutused ja samm lühike. Natuke veel ja siis hakkab asi juba ilmet võtma. Kui rajamasin rajad korda teeb, siis läheb alles tõsine möll lahti, ent esiti ajab ka saanirada asja ära.

Kallid co-surfarid! Tulge suusatama!

In Memoriam

Viimane surf - ausõna!

Postitas Chica Regina

Käesolevaga kinnitan mina, Chica Regina, et eile oli minu viimane surf Eestis!
Enam mina sinna külma vette ei roni, tänan ei! Hooaeg on läbi ja suusad määritud, teisisõnu algab uus epohh minu spordilembuses.

Aga asjast...

Eile, 7. oktoobril võtsime me Hellega töö juurest välja oma puhkuseosakud ja põrutasime Rohukülla surfima (surfima on tegusõna, mida Eesti ajakirjandus tavatseb kasutada, mis kõlab aga väheke totakalt...).
Helle oli meie "surfimisele mineku" stardi hetkeks läbi helistanud juba kõik siinsed sadamad ja nende vahid, et teada saada, kus see tuul parajasti end levitab. Rohuküla sadamavaht oli mobiili hõisanud: "Jänes ja purjed peal, hakake juba sõitma!"

Mahutasime end Helle veokisse, panime kuuma kaneelitee tõmbama ja sõit algas. Teel arutlesime me kõigil teadaolevatel ja vähemteadaolevatel elulistel ja teaduslikel teemadel ning kui jõudsime Rohukülla olid meil suud sama vahtus nagu seda oli meri. Õnneks oli meil veel veidikenegi jaksu alles, et merele minna.

Meie suureks üllatuseks oli Rohukülas rahvast üsna vähe. Olid kangel sammul tammuvad tegelased, kellest külm vesi oli pingviinid teinud. Äkki olid "surfirid", arvasime me hiljem.

Rigasin oma ainsa transpordikõlbuliku purje, mille olin kaasa vedanud - 5.0 ja Helle pani ikka rohkem - 5.4. Tal on alati rohkem purje kui mul! Rigasime ka shorty kalipso, talve kalipso, lycra, vesti, kapuutsi, kindad ja trapetsi. Kubujussistumine takistas liikumist, hingamist, rääkimist, kuulmist...Aga vette me oma asjad saime ja lauale suutsime ka end vinnata ning sellega oligi kõikse raskem tehtud. Edasine sõltus juba tuulest ja masti asendist. Sõita oli tõeliselt mõnna. Tuult ca 10 m/sek, temperatuur 9 kraadi, tuulesuund lõuna. Rohuküla klassikaline!

Minus tärkas loodusloohuviline kui täheldasin muutusi merevee värvuses. Suvine sinakas vesi oli asendunud sügiseste vahtralehe värvidega. Laht meenutas küll pigem karjääri kui merd, aga ega see siis kuidagi sõidukvaliteeti ei mõjutanud.

Nagu ikka, harjutasime me paremal halsil jibe`i, mis nagu alati, ei tahtnud välja tulla. Kõik on ilus, kiire, sujuv... aga näed flippamise hetkeks kukub hoog nagu noaga lõigatult ära ja ongi finito. Mütaki vette ja kraevahelt vesi sisse.

Pärast korduvaid sukeldumisi tundsin, kuidas minu üle hakkavad võimu võtma külm ja väsimus. Käed tõmbusid krampi ja triibud jäid üha lühemaks. Pärast tsirkust - katapult, mis vääriks Oscarit - sain aru, et on tagumine aeg kaldale minna. Meenusid hirmujutud kaduma läinud laudadest ja purjedest ning suplusest külmas vees. Meenusid hädaliste "surfirite" (elagu ajakirjandus ja õigekeel!) elupäästmislood. Ulpisin vees ja üritasin veestarti tehes sadama suudme alt tagasi kaldale pääseda. Käed ei jõudnud enam poomist hoida ja tuul tõusis. Ülepurjestuse tõttu tõmbas puri mind mitu korda katakasse ja meeleheites üritasin sikutamisega algust teha. See oli veelgi võimatum missioon. Tagasi vees ja järjekordsed veestardi katsed. Helle vuhas sel ajal edasi-tagasi ja hoidis mul silma peal (nii armas sõbranna mul ikka!).
Tundus, et aastaid hiljem sain ma lauale ja kaldale.

Lõpp hea, kõik hea. Külmunud liigeseid aitas turgutada tõmmis kaneeliteest ja juba armsaks saanud Fra Mare saunade seeria ning kosutavad kitsejuustu hõrgutised samas asutuses.

Olgugi, et oli külm, nautisime me seda surfipäeva täiel rinnal. Leppisime Hellega kokku, et see oli meie viimane surfimise päev (kurja, just kuulsin, et pühapäeval pidi puhuma! Ja LÄÄNEST!)...
"Viimane surf 2010" - seda on kerge öelda, kui sul on varuks saladus - SUUR SALADUS!

Asi, mida keegi veel ei tea, aga Chicad juba teavad....
Eteri, Urve, Helle ja Regina sõidavad Isla Margaritale surfama! Veebruaris, kui suusatamisest villand (mida minu puhul ilmselt ei juhtu) asutame endid bäfka-surfi-paradiisi - Margaritale.

Sellest ma kirjutan veel!!!! Pean ju meie blogi lugejaid millegi ilusa, positiivse ja kadedusttekitavaga kiusama :)

Siinkohal kasutan võimalust ja saadan tervitusi kõigile Chicadele, kes Tarifal sooja päikest naudivad. Ärge kalaga liiale minge!

Hea on olla naine...

postitas: Chica Regina





ei jõua peale tõmmata...
ei saa kämme peale...
ei saa kämme maha...
paalisõlm ei tule välja...
ei saa paalisõlme lahti...
ei saa surfususse jalast kätte....
etc. etc.


Kes vähegi Chicadega kokku on puutunud, need on sääraseid lauseid kindlasti kuulnud.

Varem ei ole ma sellele mõelnud kui tüütud võime me oma abituses olla. Isegi nüüd, kus kõik näib olevat selge ja suur hulk liigutusi on juba "käe sees", on ikka veel olukordi, kus tuleb paluda abi ja õppida.

Mis siis, et sügis - tänamiseks ei ole kunagi hilja. Täname Urmast, kes õpetas meile lihtsa "pealetõmbamis-triki", täname Martinit ja Henrit, kes on perfektse trimmi tuvastamise/määramise spetsid, aitäh Heikole, kes jõuab ka meie hiigelsuured purjed trimmi tõmmata. Aivarile, kes on alati innustanud ja tunnustanud ning kannatanud meie "hala ja nuttu". Aitäh kõigile, tänu kellele oleme me pääsenud merele!
Olen veendunud, et kui satuksime Hellega olukorda, kus peame kama kokku panema vaid teineteise abile lootes, siis jääb meil merele minemata. Purjeid ei jõua me kumbki peale tõmmata. Mina jään kämmidega hätta. Lihtsaim lahendus on mitte minna.



Aga täna me läksime. Peale saadud "abipaketti" leidsime endid merelt ja see oli kaif!

Olgugi, et kirdekas on Pirtal äärmiselt pagiline ja eeldab osavat "pinnalt lugemist" saime me kirja suurepärase päeva.

Esimesed triibud olid kantud hirmust ja alalhoiust. Pagid näisid meie purjede jaoks liig tugevad, arvan, et ehk oli neid 10 meetri kanti. Kui aga mõne triibu järel organism tegevusega harjuma hakkas, asendus hirm adrenaliini ja vajadusega üha kasvava kiiruse järele.

Mõtlesin hetkek, et näed Regina, teised naudivad sooja Tarifa päikest ja ponientet ning surfafad päfkades, sina oled siin nagu kangestunud kumminaine ja vahid pilves taevast, endal käed külmetavad. See mõte kadus aga kohe kui Helle mu kõrvale sõitis ja me koos mööda vett vuhisesime. Parim koht, kus sõbraga aega veeta, on ju meri!

Üks stiilinäide

UUS JA PAREM MINA

Nüüd on küll viimane aeg enda vast aus olla ja kõik sigadused, mis merel ja kaldal tehtud, puhtsüdamlikult üles tunnistada.
Räägin, käsi südamel, asjadest nii nagu nad on olnud, midagi ilustamata, ennast õigustamata ja mahasalgamata.
Vabandan siinkohal kõigi ees, kellele olen põhjustanud meelehärmi, unetust, tõmblusi, peopesade ja tallalauste higistamist, esile kutsunud ebatsensuurseid väljendeid ja tekitanud muid, jäävaid kahjustusi.

Alustan "tuha" pähe raputamist viimasest ja tean, seda on ilmvõimatu uskuda, aga siiski, ma ei teinud seda tahtlikult .
Niisiis - tegevuspaik Rohuküla, sündmused tormised, ajad kiired, peategelased Regina ja Helle. Oli ka kõrvalosade täitjaid, rekvisiitideks 4,5 purjed ja 104l S-Type ja 80l Evo.
Stsenaarium nägi ette surfivarustuse kiiret kokku panemist kaldal,

et tegevus saaks jätkuda merel.

Abivalmis Helle aitas oma 80 l Evole alla uime (vt foto) ja pakkus seda oivalist sõiduriista lahkelt Reginale, mille viimane ka rõõmsalt vastu võttis ja tarvitas mitme tunni jooksul sihtotstarbeliselt.
Vabandused rikutud surfipäeva pärast.

Jätkan vabandustega kõigi ees, kellele ise olen merel ette jäänud ja kellest olen üritanud üle või läbi sõita, olenemata halsist.
Erilised vabandused sellele väikesele poisile (keda ma selle aasta BF-l enam ei näinud), kes eelmise aasta Saaremaa BF-l oli sunnitud pisarsilmi kohtunikule kurtma,
et see punaste patsidega tädi tahtis talle mitmel korral otsa sõita, karjudes parem, aga endal oli vasak.
Vabandused meeste ees, kellele olen merel jõuga peale surunud arusaama "Ladies First" , mis pole veel jõudnud mereseadustes rakendust leidnud.
Tänud kõigile, kes on sallivalt suhtunud minu võistluseelsesse paanikasse, aidates kaldal kokku panna ja trimmida minu varustust ning vahetult enne starti merel on vastanud minu "blondidele" küsimustele.

Siinkohal vabandused kõikide purjekate ja muude aluste meeskondadele, kellega meie mereteed on aastate jooksul ristunud, kellele ma meelehärmi olen põhjustanud ja kelle vandesõnu ma õnneks kuulma pole pidanud.

Pisikeste punaste puksiiride juhtidel pole ma enda teada närvi suutnud mustaks ajada,

aga siiski, olukordi on olnud.
Vabandused ka Rohuküas liikuvate praamide kaptenitele, kes on sunnitud olnud oma olemasolust tuututamisega märku andma.
Õigustuseks polegi muud öelda, kui et farwatris olen ulpinud ainult sellepärast, et tuul on mu sinna maha kukutanud ja mõneks ajaks puhumise unustanud.

Ja need imelised mereelukad - erilist süümekat tunnen selle hõbedaselt läikiva ja priske tuulehaugi pärast, kes jättis oma elu minu Formula terava uime küljes lohisedes.
Läinud nädalavahetusel Ristnas Formulaga (loed õigesti, Chicad, Ristna, Formula) sõites püüdsin olla ettevaatlik ja mitte vigastada millimallikaid, keda sealsetes puhaste vetes õige ohtralt leidus.

On ka neid, kelle hädaabi märguannet ma merel näinud pole või olen tõlgendanud seda valesti.

Kui aastaid tagasi tähendas lause: "Selle seltsimehega ma luurele ei läheks", täielikku usalduse kaotust,

siis minu jaoks oleks täna samaväärselt karm kuulda: "Helle, sinuga me saartematkale ei läheks".

Sõbrad, ärge jätke mind maha, luban, et olen saamas paremaks ja kinnitan, et edaspidi saan olema armastusväärne, tähelepanelik, hooliv, salliv, viisakas, naeratav, taibukas, osav, kiire, leidlik, tugev, tark, abivalmis, sõbralik, püüdlik......

Heas ja halvas,
ikka teie Chica Helle!