19. sept 2012

Kodurand

postitas Regina

öeldakse vist, et kodu on seal, kus sa õnnelik oled. Sellele tarkusele tuginedes tuleb tunnistada, et minu kodu on kivine lombike Püünsis. Kõik need lõuna-edela-lääne- ja isegi loodetuuled imevad mind ikka ja jälle sinna.

Nii möödusid nädalavahetuse tuuletunnid Püünsi veeväljadel. Iga kord kui Pringi kurviline tee lõppeb ja avaneb vaade surfisportile tunnen ma end  nagu turist, kes esimest korda Eesti metsikumat poolt näeb: "ohhooo kui ilus!" Erksavärvilised lohed sinise "lae" all ja surfilaudade tekitatud vahused jutid veepinnal. See näeb välja nagu tõeline surfiparadiis...see Püünsi seal!

Imetled ja sõidad edasi. Korraga läheb aga parem jalg nõnda raskeks, spidomeeter hakkab kõrgust hüppama ja silmad hakkavad juba kilomeeter eemalt vaba parkimiskohta otsima. Vaatan neid autosid seal teeveerel... Helle, Helkin, Eteri, Urmas, Enno, Peep, Alo, Bruno, Ivar, Meelis, Otto ja siis see mees, kes sõidab iga ilmaga 5,7ga ja see, kellel on jube hea laud ja see kellel  kift VWsurfibuss... ja tema ka siin - see tüdruk, kes on hirmus ruttu hirmus hästi sõitma hakanud... Nad kõik on siin!

Ja siis me sõidame seal kõik koos. Vahepeal puhkame põlvekõrguses vees. Ajame juttu, raputame kätest külma välja ja sätime trapetsiotsad paika. Siis aga stardime ja üsna mitmed meetrid sõidame kõrvuti kuniks keegi otsustab märguda, jibe`ida või eemalduda. Mõnikord peatud ja ootad sõpra järele, sest koos on palju lõbusam sõita... Mõnikord ootab sõber sind järele. Need on puhtad, siirad naudingud surfist ja ühtlasi ka põhjendused sellele, miks ma võistlemisest ühel sügispäeval aasta tagasi loobusin.
Võistlemine on nagu salakaval kaktus. Noore taimena on selle okkad "pehmekesed". Teed, möllad, naudid, targutalitamist on vähem. Aga siis kasvavad panused, ootused. Hakkad eneselt eeldama ainuõiget tegutsemist - õige varustuse valik, õige riietus, õige stardipositsioon, õige ajastus, õige kiirus, õige taktika, õige mõtlemine, õige energivaru, õige ettevalmistus, õige...õige...õige. See kõik on nii tähtis! Ja kui teed midagi valesti, siis ajab see "kaktus" järsku oma teravad okkad laiali ja kukub kraapima. "Kui ma oleks teinud nii siis oleks läinud naa!" Võib kuluda tunde, päevi, kuid, aastaid enne kui see lugu ununeb. Etteheited (individuaalalana) on väga karm spordiala. Ma pole kunagi hea heitja olnud ja see ei meeldi mulle. Ma selline "vabalt-rivitult" tüüpi :)

Esmaspäeva õhtul käisin jälle Püünsis. Vette sain ca 18.30 paiku. Sõita sai täpselt parasjagu kuni pimeda saabumiseni (ca 19.45). 3-4 triipu oleks ehk rohkem sõita soovinud, aga siiski sai isu enam-vähem täis ning võis rahuliku südamega veest välja minna. Tänavalaternate valgel sai asjad kokku pandud ja tilkuvas kalipsos autosse hüpatud. Kui konditisioneeri tööle panin kangastus sügissurfide eripära - milline nauding on peale külma suplust autosse istudes sooja õhujoaga õnnistatud saada. Mõnus!

10. sept 2012

Sõjasaak ja rändaja

luuletab: Regina

Oli oivaline nädalalõpp täis lääne-loode tuuli ja meeldejäävaid pagisid. Sellest kui palju sai sõidetud ja mida kõike tehtud, annavad märku sinised laigud kehal ja pingevaba kulgemine tööpostil.

Neljapäevast laupäevani hullasime loodekaga Pirital. Puhus vahemikus 9-21m/sek. Vaatamata julmur pagidele saime me siiski iga päev sama taglasega peale minna. Mina sõitsin 4sega ja Helle 5,4ga.

Kui 6.septembri surfi kohta kirjutasin, et see oli parim, siis tegelikkuses läksid tingimused iga päevaga paremaks. Lained olid võimsad, pikad, vahutavad ja kohati isegi hirmuäratavad. Aga mitte nii hirmutavad nagu rannahoone-esine tuuletu ala, kuhu sattudes tuli kurja vaeva näha, et jälle tagasi ratsu selga saada. Õppisime tundma Pirita ranna hingeelu nii läänetuulega kui ka pipardava loodetuulega.

Need kolm päeva tõid Piritale ühed ja samad näod.
Lohed ja purjed.
Kiivrid ja päästevestid.
Käpikud ja kapuutsid.
Laupäeva õhtuks tekkis juba tunne, nagu oleksime me kõik üks suur perekond hulle, kes end koduseinte vahelt välja ajab kui puuoksad üksteise vastu kolksudes sädemeid pilduva hakkavad. Uhkeim vaatepilt, mis avanes, oli vahetult peale julmur-pagi lahkumist. Taevas oli must nagu öö, tuul hakkas tasapisi tuure üles võtma. Rand oli tühi, tänavad tühjad, meri tühi. Kaldal ootasid aga vettepääsu hulk pingviinidesarnaseid tegelasi. Vaatasid merele ja ootasid…ootasid…ootasid. Ja siis justkui paraadil haarasid riburadapidi oma taglased, lauad ja suundusid vette…


Aga pühapäev, sellest võin kirjutada vaid nõnda:

Tulin kodust.
Tuule-sadu…
Randa ei leidnud kusagilt…
Tuule-sadu.

Surfi-isu
Läbi, läbi näljane.
Kuskil teed, ei rannaala,
SEBi jooksjaid palju.

Ennäe! Püünsikene siiski mõttes vilgub viimati.
Pidurdan ja rigan asjad –
Lahkelt vastu võetakse.
Tüdurk võtab merelt kõik,
Jibe-glisse – mõtelge!

7. sept 2012

Pirita 6-9

Postitas: ikka Regina - kes siis veel ?!


Chicadele meeldib...
...rulluisutada...
ja rullsuusatada...
ja nüüdsest ka rullsurfata!

Eile käsime me Hellega Pirital ja tõstsime naissurfarite kontsentratsiooni merevees. Pole just teab mis üllatus, et jälle Piritale läksime, aga saadud kogemus on väärt, et klaviatuuri kulutada.

Kümnene lääne-loode õhuvool tekitas Piritale kõrgeid vahutavaid lainerulle, choppi nende vahele ning pikki sildedusele kalduvaid lainevahesid. Kuivõrd minu alalhoiuinstinktid läksid pensionile ja minuga merel enam ei käi, siis ma astusin lauale (77l + 5,0 ice) ja laveerisin lainerullide vahel üles-alla. Tõeliselt kift! Mida kiiremini ma laineid läbistasin, seda kiftim oli. Kohati tundus, et purjest jäi isegi väheks, aga 19ne paiku võttis tuul uued tuurid üles ja siis oli juba liigagi mõnus. Päike irvitas pilvede varjus ja vesi oli veel mõnusalt soe. Mulle meeldib sügissurf. Ainus masendav osa sügissurfi juures on see, et liig vara läheb pimedaks ja iga päev saab veidi vähem merel olla. Eile istusin 20st autosse ja väljas oli juba pime. See tähendab mulle vaid 1,5h kvaliteetaega merel... seda on vähe, liiga vähe.

Ma ei tea kuidas teistele adrenalistidele näis, aga minu arvates ei ole sel hooajal nii häid tingimusi Pirital olnudki. Loodan, et tänane õhtu toob sama mõnusa sõidu. Ja homne hommik ja pühapäeva pärastlõuna....

Sügis on surf ja seened!
... ja kõigest muust on pohlad :)

Kui Sinul pohli pole, siis kuula seda:
http://www.youtube.com/watch?v=65mHD8Lpifg





3. sept 2012

Kuivikud kapist välja!

Postitas: Regina

Läheb lahti! Pime aeg ja sügistormid on kohal. Ja nad tulid nii ootamatult, kas pole?
Alles see ju oli kui vesi oli soe ja päike küttis kalipso pinna nii kuumaks, et sellel saanuks mune praadida. Alles see oli kui windguru tabelid kuvasid lõputut nukrat rida tuuletutest päevadest...
Isegi minu kalipso oli õnnetu, sest nii pikalt ei olnud see veel kunagi kuivana seisnud. Küllap tundis end nagu kuivik.

Esimene tuuline ja vihmatu päev septembris rabas meid, Chicasid, jalust. Hommikused vihmapilved põgenesid nagu kurjategijad, tuul sahistas puudes ja päikeselaigud sillerdasid kohvilaual... Me tegime sel hommikul kõike oii, oii kui kiiresti.
12 paiku olime Püünsis. Seal olid kõik teised ka... Meid oli seal palju!

Varustusega oli lihtne, sest tuult oli kõvasti ja minu "Fanaticu mehikesed" said kaasa. Hellele andsin 104st Freewave`i proovida ise võtsin 77-se. Purjed panime teadlikult suuremad. Polnud kaua sõita saanud ja musklijõudu oli kõvasti üle. See oli tarvis välja lasta. 5-ne mulle ja 5,4 Hellele.
No puri oli ikka üle küll, aga alaolekus väike laud kompenseeris üleolekus purje.
Triibutamisest ei olegi suurt midagi kirjutada. Jube hea oli! Eriti nauditavad olid need hetked, mil saime Hellega kõrvuti kihutada ja meri meie ümber sillerdas nagu teemantivälu (girls stuff... :))
Eriliseks tegi pühapäevasurfi veel seegi, et nende 3,5 h jooksul tegin ma ilmselt katapultide rajarekordi. Enamus katakaid olid muidugi seotud jibeimisega. Teised jälle totrast lainest. Kolmandad aga totrast sõidukijuhist, kes andrenaliinil paukuda lasi ja alalhoiuinstinktid off-režiimile keeras. Aga seda on juhtunud meie kõigiga!

Rallimise käigus märkasin, et Aegna ja Kräsuli vahelises sopis välkusid 4 purje. Huvitav!
"Mida nad seal teevad...?"
"Kas seal on parem...?"
Ise küsin ise vastan... Läksin vaatama ja avastasin end kummalisest kohast:
*kõrged, konkreetsed lained
*siledad lainevahed
*erinev laine liikumise nurk (näis, et see oli tuule suhtes risti)... ei teagi millise fenomeniga seal tegu on, aga minu orientatsiooniandurid lõi see küll segi. Sellegi poolest oli see koht eriline ja ma usun, et ma lähen sinna veel kord.

Ahh jaa, otsustasime Hellega, et sel sügisel teeme Lootsisadamasse asja, et tänada lootsijuhte raudse närvi ja tubli töö eest. Nemad hoiavad meid, meie hoiame neid.

Lootsidest rääkides.... veidike pool-musta huumorit:


Helle, ma ei ole Sulle tahtnud rääkida, aga mulle tundub, et Su kass Marta on kah surfama hakanud....