26. mai 2010

Õppetunnid

Formula EMV ja minu õppetunnid
postitas: Chica Helle

Formula võistlus - miks mitte, ikka läheme! Merel ju juba mõned korrad käidud, trennis küll mitte, aga see-eest on eelmisest aastast võistluskogemus olemas.

Valmistusime Reginaga mõlemad, täiendades varustust suuremate purjedega, kuna tuuleprognoos oli tagasihoidlik.
1. VIGA : võistlustele ei peaks minema varustusega, millega alles kohaned ja mille sõiduomadusi alles õpid tundma.

Võistluspäeva hommikul ei eksinud me millegi vastu, ärkasime aegsasti, sõime hommikuputru, olime tavapärasest varem võistluspaigas, panime püüdlikult kokku varustuse, konsulteerides igal sammul kogenud formulistidega, kuulasime skippersite koosolekul püüdlikult iga lauset jne.
2. VIGA: võistlejal tasuks kinni pidada heast tavast ka võistluspäeva eelõhtul (-ööl). Ta ei tohiks liialdada rummiga ja võiks magama minna enne varahommikut.

Päike lõõmas helesinises taevas ja ilm oli tuuletu.
Kogenud sportlased hakkasid mõne aja pärast oma purjesid lahti võtma, et päike ja kuumus neile liiga ei teeks.
3. VIGA : ära riga purje kui sa ei tea, millist neist võistlustel vajad (juhul kui sul on neid rohkem kui üks) ja kui pole purje võimalik hoida päikesevarjus.

Meie Reginaga pidasime mõistlikumaks merel üks väike ring teha, enne kui vaevaga täiuslikkuseni rigatud uued purjed taas kokku rullida.
Selleks innustas meid ka meie eeskuju, Henri Kaar, keda võis olematu tuulega siiski merel glissamas näha.
Tuuletutes oludes oli uskumatult raske, nii ennast kui oma 11 ruudust purje püsti hoida, pumpamine oli täiesti välistatud.
Olime mõnda aega Roomassaare sadamakaide läheduses juba purjetanud kui tundsin ühtäkki, et laud hakkas pisut kiiremini liikuma.
Proovisin pumbata ja ... siis see juhtus, mu laud hakkaski gliseerima.
See oli uskumatu! Tuult ju ei olnudki, aga minu ilus punane puri pakkus mulle ometi tõelist sõidumõnu.

Kiirus, millega laud veekohal lendas ei tekitanud vähimatki hirmu ja mulle tundus, et suudan seda lahmakat purje igati kontrollida.
Sõita oli ülimõnus, aga ootamatult tülikaks ja füüsiliselt raskeks osutusid manöövrid. Nii ma lustisin, oletades, et kohe alustatakse ka võistlusega, tuul ju puhus.

Paraku võttis see kõik pisut aega ja startideks olin jõudnud ennast juba põhjalikult ära väsitada.
4. VIGA: ära mine enne võislust merele! Kui seda teed, siis ära sõida end oimetuks... .

Võistluspaika jõudes üritasin kokku viia rajajoonist, mille peakohtunik oli paberile pannud ja reaalsust veteavaruses.
See oli pisut segane, aga et sellest raskusest üle saada, otsustasin jälgida teisi võistlejaid.
Tuul tõusis, tekkis loopiv laine, päris keeruline oli pardal püsida, kõike tundus minu jaoks liiga palju olevat.
Esimesed võistlejad hakkasid glisseerides stardiliini poole kihutama, tegin sama.
5. VIGA: olin unustanud stardikella, seega kobasin pimeduses juba algusest peale.

Kuna ootused enda suhtes olid suured, siis kihutasin üle stardijoone selge eesmärgi ja tegevusplaaniga. Ühtäkki tundsin, et ei jõua enam poomist kinni hoida, see hakkas libisema ja järgmisel hetkel olidki tühjad pihud.
Purje veest kätte saamine oli tõeline kunsttükk.
Uus katse, klammerdusin kõvemini poomi külge ja üsna pea lendasin kontrollimatuks muutunud varustusega laineharjalt õhku.
Õudne hakkas, hirm tuli, tundsin oma jõuetust. Jäin järgmist starti ootama, lootuses, et tuul vaibub pisut ja jõuan ennast koguda.
Teises stardis kordus sama, sain aru, et ma ei kontrolli enam midagi.
Tuul oli pöördunud ja maatuulega tagasi kaldale saamine võttis mul väga-väga kaua aega ja palju-palju energiat, see oli tõsine võitlus iseendaga.

Oli hetki, kus tundsin - kõik ma ei jõua enam ja ei taha ka - tśurrrrr.
Tundsin ennast väga abituna, aga pilt sellest, kuidas kaater mind kaldale lohistab - no way, see veel puuduks....
Teadsin isegi, et merel tuleb loota endale, aga kui tahta vähem vürtsikaid elamusi, siis võib ju ka kaldal kabet mängida.
"Tere tulemast maale" - see kõlas nagu pai kui 4,5h hiljem taas maad jalgade all tundsin ja võisin oma valutavad, rakke täis käed poomist lahti lasta.
Samas kuulutati kohe välja järgmine start, ma isegi ei kaalunud võimalust taas perele minna.

Teine võistluspäev tõotas tulla paljulubav.
Võtsin pikemalt arutlemata välja oma armsa ja turvalise 9 ruuduse purje, tema pidi olema minu sõber ja truu kaaslane sellel võistlusel.
Kiired stardieelsed sagimised, kalipso selga, laud mereäärde ja puri ja ..., siis käis hele laks ja nii sain tead, kuidas lähevad katki mastitopid.
6. VIGA: kontrolli enne võistlusi põhjalikult kogu oma varustuse korrasolekut, isegi trapetsit.

Parandasin küll lauda, vahetasin mõned rebenevad otsad, aga toppi näe, ei taibanud kontrollida.
Pisuke aeg nõutust ja siis rigasin ruttu 11 ruuduse purje ja siis veel 8,5, millega ka lõpuks napilt teise starti jõudsin.
Puri oli paras, kõik pidi sujuma, startisin.
Märkasin kohtuniku käes sinise ristiga valge lippu, mis tekitas küsimusi, aga ma ei lasknud ennast oma nõutusest häirida.
7. VIGA: enne merele minekut tee endale selgeks võistlusreeglid ja lippude tähendused.

Teine start tühistati tuule vaibumisel ruudulise lipuga ja selle lipu tähendust tõlgiti mulle häälekalt mööda kihutavast kohtunike kaatrist.
Seega polnud teine võistluspäev minu jaoks taas ootuspäraselt alanud.

Vaatamata heitlikule tuulele, kuulutati välja ka kolmas start.
Tundus, et 8,5 jaoks jääb tuult väheks ja läksin taas kord 11 proovima, mis osutus jätkuvalt eriti valeks valikuks.
Poolel teel starti sain aru, et eelmise päeva vigu pole mõtet korrata.
Kaldale tagasi, 8,5 puri kaasa ja..... juba hilja, piirduti ühe sõiduga, nii et minu purjevahetusest polnud enam kasu.

Need olid minu selle aasta esimeste võistluste esimesed õppetunnid, mis piirdusid paraku stardieelsete peatükkidega.
Meelsamini oleksin õppinud midagi ka rajal, aga ju jõuab - suvi ju ees.

Tuulist ja päikeselist surfisuve kõigile!
Chica Helle

25. mai 2010

Formula meistrikad

Postitas: Chica Regina

Neile, kes reede õhtul Saaremaale võistlustele tormasid ei jäänud märkamatuks surfilaudade virna all vaevlev maastur teepervel ning võsas külitavad ja piknikku pidavad naisterahvad... Just nii alustas Team Chica formulistide pande oma võistlushooaega.
Topsis ...-cola ja nurmenukud.

Esimene võistluspäev oli päikeseline ja soe, kuid esiti tuulevaene. Pärast skippersit heistati AP ja see lehvis mastis liiga kaua. Nii kaua, et minu ja ka Helle närv ei pidanud surfita enam vastu ja me tõmbasime selga kalipsod ning läksime vette. Olime seejures mõlemad kindlad, et võistlusteks vajalikku tuult ei tule.
Antagu meile andeks meie mõtlematus, kuid peale pooleteisetunnist tiksumist hiigelpurjede all (minul 9.8 ja Hellel 11.0) heisati 30mintsa stardini. Õnneks olin mina korrakski kaldal olnud ja tiksumisest toibunud, Helle seevastu oli aga oma purjelahmakaga endiselt vees...
Võis arvata, et miskit erilist meil alanud võistluselt oodata ei ole.

Selleks hetkeks kui stardirajale jõudsin, oli tuul nii palju tõusnud, et tekkis ülepurjestus. Sel hetkel pidin paratamatult mõtlema Hellele ja tema 11-sele ning sellele, millise ropu vea olime varem vette ronimisega teinud.

Kui ma stardijoone ületasin ja vastutuulekurssi sõitsin, tundsin, et kõik on suurepärane. Laud läks vägagi kiiresti soovitud suunas ning optimism kasvas. Paut oli esimene tõeline väljakutse -kõrge terav laine ei võimaldanud lauda keerata ja ka puri rapsis siia-sinna. Kaotasin purje ja kulutasin hetki selle veest kättesaamisele. Kui manööver sooritatud asusin esimest poid võtma. Olin kõrgust päris hästi sõitnud ja teise triibu sõitsin otse poi peale ning sel korral sain ka pudi kenasti tehtud.... Poi läheduses möödus minust Martin, kes sõitis juba teist ringi :)

Tõeline väljakutse ootas aga ees allatuule kursil. Tegin, mida ma tegin, aga alla-asendisse ma end laual ei saanud. Sõitsin vööriga eesolevasse lainesse, laine lükkas mind uppi, puri saputas käes ja sõiduasend oli nagu lõksu jäänud kiirel. Ja siis see kõik algas - puri vees, puri välja...ise vees, puri vees, ise välja, puri välja...puri vees, puri välja...

Sel hetkel sain aru, et valel ajal vales kohas olen ning tegin kõik selleks, et tagasi maale saada. Esimesel võistluspäeval sain kirja vaid DNF-i ning olin eneses enam kui pettunud. Ma ei mõistnud, kuidas saan ma nii nõrk ja saamatu olla.

Hiljem selgus, et põhjust eneses pettuda ei ole. Ka teised tunnistasid, et tuuleolud oli keerulised - see pööras end kuidas heaks arvas. Samuti laideti laineolusid... Suurima vea teinud me aga sel hetkel kui niisama vette läksime. Õppinud parimatelt tarkusi otsusutasime me järgmisel päeval kõike õiges järjekorras teha. Magasime endid korralikult välja, ei pannud kohe kama kokku ja ei läinud kohe vette. Sel hetkel kui anti märku peatsest stardist rigasin ma ome superpurje 7.8 ja asutasin end merele. Näis, et olin teinud õigeima valiku.

Juba starti sõites tundsin end kindlalt oma laual ning selle tõestuseks oli lisaks õnnestunud stardile ka kiired paudid, sujuv ja ilus gliss laua vastasküljel, hea kehaasend ja täielik stabiilsus. Esimest korda ülimalt kindel tunne. Eneselegi ootamatult olin peagi poi läheduses ning tegin paudi. Sel hetkel tuiskas minust mööda vapper Karl-Eerik ... sain aru, et olin pautinud liig vara (poiss mainis selle hiljem kohe ka ära). Kui sain poi võetud kasvas hirm, sest teadsin, et olen allatuule kursil saamatu. Ent paistab, et oma väikese purjega olen ma merel oluliselt kindlam, sest miks muidu sain ma kohe õige asendi kätte ja tulistasin alla nagu viitsütik pomm. Järgmist kaht poid oli juba puhas rõõm võtta ja viimane gliss suunal finišhiliin oli justkui linnulend. Hetk enne lõpusirget vallandus pisaratetulv ning mu rõõmul ei olnud piire. Olin võitnud iseend ja oma hirme. Veelgi suurem oli mu üllatus aga siis, kui nägin, et olin ka aega sõitnud ning elu esimeselt formula võistluselt puntid saanud.

Sellest, miks mind viimase sõidu järel kaatriga kaldale toodi, ma siinkohal jutustada ei taha. Igal juhul on mul Olegile järgnevail päevil kõvasti tööd pakkuda :)

Chica Helle meenutusi ja üleelamisi loodan teile sel samal leheküljel peagi lugemiseks pakkuda.

Chica formulannad tõestasid taas, et meri ja surf neile meeldib ning isegi siis, kui kõik ei suju, ei viska me kama nurka.

Järgmisest nädalast algab meil formulatrenn ning edaspidi kannab meie kaunite manöövrite ja sõidustiili eest hoolt Chica Teami verivärske peatreener Juss.

Soojad tervitused kõigile toredatele formulistidele!

21. mai 2010

Esimene kord 9.8ga

Postitas: Chica Regina

Nädalavehtusel ootab meid Chica Hellega ees tõeline väljakutse. Nimelt otsustasime me võtta osa Saaremaal toimuvatest Eesti mesitrivõistlustest formula klassis. Enne võstlust näis ainuõige proovida ära ka suuremat sorti taglased. Nii me siis eile õhtul Pirital kätt harjutasimegi.
Helle rigas 11 (!) ja mina 9.8.
Enne kui me mõelmad merele saime, et uusi "seinu" katsetada, kulus meil kaldal enam kui tund, et need volaskid kokku saada. Minu koolitust viis läbi Erno, kes tegi purje kokku panemise selgeks ka kõige primitiivsemates kohtades. Nt. peale tõmbamine. Kuivõrd ma olen juba pikka aega kasutanud Northsi kangiga mastijialga, siis oli mul tõmbamistehnikas olulisi puudujääke (nii füüsilisi kui ka tehnilisi). Saanud aimu, kuidas kasutada pealetõmbamiseks pulka, kuidas teha paalisõlme, kuidas saada mast kämmide sisse jne. oli varustus valmis vette laskmiseks. Ahjaaa - mu esimene masti purunemine on nüüdseks ka kogetud. Võin vaid õnnelik olla, et mast kraksatas purje kokku pannes, mitte merel. Aitäh Erno, et masti laenasid!

Kui asjad koos, tuli merele minna. Olgem ausad - see puri on ikka hirmus raske! Selleks ajaks, kui olin kama mere äärde saanud, olin poole oma energiast juba kulutanud.

Purje sain veest kätte suurema vaevata ning esimene üllatus, mis minkui tuli esimene pagi ja puri koos lauaga tööle läks. See, millise pehmuse ja sujuvusega nimetatud koljatpuri tööle hakkas oli enam kui muljetavaldav! Laud glisseerus täpselt nagu formulistid räägivad - vastas küljel, jala-aasadepoolne laua serv tõusis veest välja ning sõit oli kerge, sujuv, tasakaalus... Fantastiline!!!
Võrreldes 7.8 purjega oli tegu hoopis kergema (!) purjega! 7.8 rapsis oluliselt rohkem ja iga suurem pagi näis väljakutse muskulatuurile.
Peagi tuul vaibus ning sain katsetada outhalli. täitsa mõnus ja mugav vidin! Natuke järele andes võttis puri uued tuurid sisse ja sain taaskord purjekatest mööda vuhada.
Üks ebameeldivaimad seiku oli ootamatul kombel pautimine. Vähe sellest, et seda on oluliselt keerulisem teha, jäid ka purje kämmid eelisel halsil sõidetud asendisse ja isegi tuul, ega jõulisem tõmme ei aidanud neid paka panna. Panin tou põlvega, peaga, käega, jalga... Ei miskit. Nagu betooni valatud need kämmid.... Pikapeale hakkasid need siiski aru saama, milline nende õige asend on, ning poole teekonna järel kliksasid nad jälle paika. Viimase triibuga see aga enam ei õnnestunud. Selleks hetkeks olid nii tuul kui ka minu jõuvarud raugenud ja sõitsin kaldale kämmid valet pidi.

Kaldale jõudes pigistas purje vedamine minult viimased mahlad välja ja pettunud iseendas tuli tõdeda, et ei ole mul eeldusi formulistiks saada. Jõudu näib vähe olevat...
Martin oli aga valmis kihla vedama, et kui olen viis korda kõnealuse purjega merel käinud, räägin hoopis teist juttu.

Igal juhul on nädalavahtusel põnevust piisavalt - lähen võistlema olles vaid korra 9.8-ga merel olnud. Kui eile ei pidanud ma vastu tunnikestki, kuidas saan siis hakkama võistluspäevaga, kus tuleb merel olla ligi 4 tundi...APPI!

Ah jaa - ostan kasutatud 530 masti (100%). Kellel säherdune üle, pakkuge palun!

17. mai 2010

Uus hingamine formulal

Postitas: Chica Regina

Seda, kui tähtsal kohal minu elus on surf teavad vist juba kõik. Küllap ei pane keegi mulle pahaks kui ma sellest ikka ja jälle kirjutan. Möödunud nädalalõpp jääb mulle aga meelde kogu eluks. Mitte üksnes oivaliste surfipäevadena vaid ühe suure üllatuse tõttu, mille tegid mulle need samad inimesed, kellega igal tuulisel päeval merd jagan.

Nagu oma eelmises postituses kirjutasin õppisin ma alles nüüd oma formelit taltsutama ning enam-vähem õiget kurssi sõitma. Reedene termotuul ja lõõmav päike olid taaskord hea võimalus õpitut korrata ja lihvida. Nii ma siis keskendusin taas alla- ja vastutuule kurssidele ning jibe`dele ja pautidele. Olgugi, et pumapmist tuli ette rohkem kui tahtnuks, sain ma kirja ideaalse surfipäeva ning sõitsin oma patareid tühjaks. Õhtul klubi õuel istudes kuulasin formulistide muljeid ja seiklusi ning veendusin, et otsustades endale formula soetada, olen teinud õige valiku. Kui jutuks tuli minu varustus ning tõdeti, et mu taglas ei ole sõitmiseks paslik (7.8 slallikas), siis tehtu mulle äärmiselt ilus üllatus. Samal õhtul sai minust NP 9.8 formula purje, masti ja Debo uime üliõnnelik omanik. Peale poomi on mul nüüd siis olemas väga korralik varustus ning kui tuult jätkub algava nädala igasse päeva, panen oma algteadmised ja -oskused proovile nädalavahetusel Saaremaal toimuval formula EMV-l. B-liigas, muidugi.

Ma tänan kogu südamest inimesi, kes mulle sellise üllatuse tegid ning minusse usuvad!
Laupäeval peeti Pirital slalli Eesti meistrikate esimest etappi ning meri oli surfaritest pungil. Õnneks oli ruumi ka formulistidele ning nii proovisin ma sel korral võtta end päris formulistidele sappa ning läbida rada nii, nagu nemad seda teevad. Tõsi, esialgu sõitsin veel oma slalli purjega, kuid mõtteis kujutlesin, kuidas võiks olla sõit 9.8 ruuduse purjega... Tõsi – ma ei kujuta seda siiski veel ette! Samuti ei kujutanud ma ette, kas minusugune algaja oskab uimedel vahet teha. Kuid juba esimesel kümnel meetril oli Drake`i ja Debo uime erinevus mitmes omaduses tunda. Debo uimega tõusis laud veest hoopis rohkem välja, laud oli oluliselt stabiilsem ning kordades kiirem. Heli, mida 20nene Debo tekitab pani mind rõõmust naerma. Joovastus kiirusest tekitas aga hulljulgust, mille palgaks oli mõni hetk hiljem mu esimene formula katapult. Keegi oli just eelmisel õhtul öelnud, et formula katakas toimub justkui aegluubis. Tõsi, täpselt nii see oligi! Kuna laud tõusis veest üsna korralikult välja võttis see tuule alla ning tõmbas mu katapulti. Õnneks jäi kama terveks ja mina pääsesin väikese ehmatusega.

Peale katakat proovisin kätt jälitussõidus. See oli üsna edukas vastu- ja allatuule kursil, kuid pidin seejuures uimele korralikult survet avaldama. Võimalik, et see kohutus oli tingitud sobimatust purjest. Kiirust oli mul muidugi väga, väga vähe ning nii jäin ma juba poolel rajal teistest nii palju maha, et lõin käega ja ootasin kuni nad jälle uuele ringile tulid. Siis haakisin end nendele uuesti sappa, kuid peagi kordus sama.
Olgugi, et formula on tehniliselt ning füüsiliselt (olin peale laupäevast sõitu omadega nii läbi, et isegi auto roolist oli valus kinni hoida) ülim väljakutse, pean end selle vääriliseks ning ei alistu enne kui suudan läbida kogu raja ja sooritada manöövreid ka väga tuulistes tingimustes. Elagu formel!

13. mai 2010

Geomeetria

postitas: Chica Regina

Eile läbisin taaskord tuttavat haisvat ja tuvilaibarikast adruriba Pirita rannas ning vedasin vaatamata hilisele kellaajale oma Formeli merele. Paistis päike, puhus tuul, surfasid veel paljud teisedki...

Pressinud jalad aasadesse sain aru, et visuaalse hinnangu põhjal ei tasu Pirital küll otsuseid vastu võtta. Meri näis rahulik nagu tugitoolis kiikuv vanamemm, ent nii kui jalakesed aasa sain andis see oma tegelikust demperamendist jõuliselt märku. Tuult oli minu 7.8 "ristandpurje" jaoks rohkem kui küll ning kohe esimese triibuga sain tunda kevade esimest kvaliteetglissi.

Olen aru saanud, et manöövrite prkatisserimine on kõige õigem esimeste triipude tegemisel. Mida rohkem powerit surfates kaotad, seda jubedamad on tulemused. Eilsest jäi meelde viimane jibe`i katse, mis meenutas surfi raudeteerööbastel. Allatuult sõites hakkas laud küljelt küljele vaaruma ning hüplema - ime, et selliste lopsude peale hambad suhu jäid. Sel hetkel kimas minust Gunnar ja miskipärast minu loksutatud aju arvas, et pean võtma kätte ja hakkama sõitma sama trajektoori pidi, mida sõidavad päris formulistid. Minu hale katse meestele järele jõuda küll nurjus, kuid geomeetria-alase täiendkoolituse läbisin ma siiski üli edukalt. kui senini olen enam-vähem sõitnud külhtuules, nibin-nabin ka vastu- ja allatuult, siis eile tegin oma elu esimese ruudukujulise sõidu. Mõistsin, et puri on plastilisem kui ma seni arvasin ning iga liigutus ei pruugi tähendada katapulti.
Sõitsin esimest korda allatuult...sõitsin esimest korda vastutuult...Sõitsin esimest korda formulaga! Olen oma saavutusega nii rahul, et nüüd vist juba julgen ka trenni minna...

Näeme vastutuules!