30. juuli 2009

Starditrenn

kolmapäeval peeti Pirital maha starditrenn.
Esmalt annan ülevaate sellest, kuidas naised (ehk siis meie Hellega) oma aega planeerivad, et sellisele üritusele üldse jõuda!
Olles veendunud, et töökohustused võimaldavad meil starditrennis osaleda, andsime me spidomeetritele valu, et jõuda 17.30ks kohale. Otse loomulikult hilinesime. Mistõttu tuli teostada kardaanide, uimede, mastide, poomide kiirpaigaldus. Kui siis pärast rannastardi käigus taglas lauast eraldus ja poom nabani vajus tulid meelde kuldsed sõnad - TARK EI TORMA…
Lisaks sellele saime me kaldal Hardocore`ilt kiirkursuse stardikella kasutamise osas. Ka see osutus liig tormakaks.

Meie esimene trenn koos päris formulistidega osutus leebelt öeldes ulmeliseks. Enne mereleminekut olime me oma oskustes üsna kindlad. Regina sai telefonis Jaanuselt juhiseid kust ja kuidas startida ning ülevaate lippude tõstmise ja langetamise korrast. Enne vetteminekut küsis Jaanus veel, et ehk on mul küsimusi. Loomulikult oli kõik selge ja lihtne. Ent reaalsus – tjah – virutas vähemasti minule nuiaga piki pead…
Pusisin end siis stardijoonele ja punalipu tõustes panin stardikella tööle. Tundus, et start ilma kellata on mõnevõrra pingevabam, sest kui see masin käel nii hirmsasti piiksuma hakkab, siis tõuseb vererõhk mastitoppi. Anyway – ühel hetkel kui ma pauti tegin kostus minu kellast ühtlane pidev piiks – oletada võis, et see tähendas starti. Järgmisel hetkel võtsin vastutuulekursi ja ületasin eneselegi ootamatult stardijoone. Algul tundus kõik lihtne - sõita tuli ju lihtsalt teistele järgi (mis sellest, et vahemaa oli üüratu) ja teha paut seal kus nemadki. Aga kurjam küll – miks teised näevad poid, aga mina ei näe??? Kus on poi???!!! Kus, kus (ps. samal ajal karjus stardikell mu käe peal ja lisas segadust veelgi)…. Paanika! Minu järgmine mõte oli, et tühja kah, kui seda poid ei ole, siis ma sõidan lihtsalt niisama seda kurssi mida teised. Tegin paudi ja sõitsin juba “täpistunud” formulistidele järele. Ja korraga ma näengi seda – suur ilus ornaz poi! Kujutlege mu rõõmu. Sõitsin poini, halssisin ja vaatan, et täpid suunduvad järgmise poini. Sõitsin ka sinna, võtsin poi ja ise veel imestasin, et miks seal poi juures nii palju purjekaid on…. Pärast teise poi võtmist oli jäänud sõita veel kaatrini. Oii raks! See oli nii keeruline, et mina sellega hakkama ei saanud. Mõistsin, et midagi on ikka väga, väga valesti. Nii jäigi see esimene sõit minu ainsaks, sest järgmistesse startidesse ma hilinesin ning lõpuks osutus mu 7.8 puri liig väikseks, et vastutuule kurssi sõita.

Tulles tagasi poide otsimise ja loendamise juurde, siis selgus hiljem kaldal, et poisid (NB: sõna rõhk on „oi“-l), mida merel võtta tuli, oli kaks, mitte neli. Mina olin meeltesegaduses kimanud purjekate rajale ja võtnud nende poid kah ära. Küllap ma olen siis maksimalist kõiges – ka poide võtmises. Mida rohkem seda uhkem!
Ja see ei olnud ainus piinlik seik päevas! Ooooo eiii!!!!
Kas teate kui mõnus on uinuda kõrvus kajamas Kajaka naer.... ta nimelt lõkerdas naerda kui ma mitmeid tunde pärast merelt tulekut tema abi stardikella seiskamise osas palusin...
Tjah. Edaspidi me ei torma!


Starditrenn läbi Helle silmade:
Juba kolm päeva polnud merele saanud, seega ootused tänase tuule osas olid suured. Plaanid olid tehtud, kas Püünsi ja Jibe-Akadeemia või Pirita ja Formula. Hardcore`i e-mail määras kõik, see kõlas umbes nii, et kellad kaasa ja merele. Aga kui kella pole, mis siis - siis tuleb soetada, mõeldud tehtud, Reginale punane, mulle kollane.
Minu jaoks oli see sellel suvel juba kolmas katse osaleda formulistide treeningul, aga karm saatus oli minu vastu, nii nagu varasematelgi kordadel. Tuult oli napilt, glissi polnud kuskilt võtta, selleks, et starti jõuda tuli pumbata, pumpamise käigus hakkas poom alla vajuma, täiesti seletamatutel asjaoludel tuli varsti lahti ka kardaan. Kuna meid, üritajaid, oli nüüd kaks, siis me saime minu raskustest koos üle ja ootuspäraselt me esimesse starti ei jõudnud. Teiseks stardiks olime kohal, kell piiksus, närvid olid pingul, lipp tõusis, aga glissi ei tulnud kuskilt ja nii ma kaatri ankrunööridesse takerdusingi (mitte, et kohtunik Niine sellele juba varem tähelepanu poleks juhtinud).
Regina startis päris hästi, hoidis hästi kurssi, suund oli Aegnale ja...... rohkem ma teda ei näinud, seda kogu võistluse vältel.
Mina loobusin peagi ja jäin kaatri juures ootama oma kolmandat võimalust.
Üsna raske oli aru saada, et kus oli see poi, millest pidin vasakult mööduma ja kui see poi on see poi, siis miks kõik võistlejad nii kaugelt sellest mööduvad. Oli veel palju küsimusi, mida ma isegi vormistada ei osanud. Meenus lihtne ja mõistetav skeem, mille Martin ja Erno olid surfilaagri koolitusel kõrrega liivale joonistanud, aga merel polnud kõik enam nii lihtne ja mõistetav.
Kolmas start - oma uut, kollast kella ma enam käima ei pannud, olukord oli niigi pingeline, roheline lipp tõusis, lauda ma glisseerima ei saanud, aga kaatri ankrunöörist õnnestus sujuvalt mööda libiseda.
Üritasin Niine näpunäidete järgi pumbata, see oli raske, valusalt andis tunda nädal tagasi muljutud roided, hingata oli valus, puri ja mast reageerisid häälekalt, kartsin, et kohe läheb midagi katki, aga järgmisel hetkel sain laua liikuma ja siis oli kõik super.
Üritasin meeles pidada, millisel kursil mehed kihutasid ja kus nad paudi tegid, paut tehtud, poi leitud, kõik nagu sujus, aga siis vaibus tuul ja seejärel hakkasid mind ründama purjekad.
Kaatri juurde jõudsin just siis kui oli antud neljas start, kõik kordus uuesti, stardis ma lauda liikuma ei saanud, ankrunööridesse kinni ei jäänud , pumpasin nii nagu oskasin, glissasin nii palju kui õnnestus. Viimaseks stardiks oli aga tuul juba nii palju raugenud, et loobusin.
Kaldal joonistas Niine taas kord kõrrega liivale, nüüd mõistsin räägitut hoopis selgemalt.
Henri tunnistas ka minu purje valesti rigatuks, kõik oli üle tõmmatud, liistud kaheksas, kott puudus, poom liiga pikk ja liiga madalal...
Jääme Reginaga ootama meie järgmist võimalust, et oskaksime vormistada ka seni veel vastuseta küsimused.

Team Chica Formula osakond

28. juuli 2009

Team Chica salakohtumine

Esmaspäeva õhtuhämaruses, just siis kui tuul hakkas puude päid sasima ja enamik surfareist otsustas merele glieerumisõnne proovima minna, kohtus kamp surfinaisi Helle tagaaias, et pidada sõjaplaani...

Team Chica esimene täiskoosseisuline kohtumine möödus tekkidesse mähituna maitsva paella ja rikkaliku puuviljalaua taga. Üheskoos räägiti möödunud nädalavahetusest, surfist ning otseloomulikult suurest sõjaplaanist, millega saab seotud olema viimne kui kodumaine surfihoolik.
Saladuseloori me oma plaanidelt hetkel veel kergitada ei saa, ent teeme seda peagi!
Team Chica lubab kõigi surfarite hilissuvesse midagi naiselikku ja tuulist!

Ei saa ka mainimata jätta, et kuivõrd info naiste salakohtumisest levis "kulutulena üle vete", siis tabas meid ka ootamatu pealetung teamide Hang Loose ja Jahe luurevaldkonna eriagentide poolt.
Teolt tabatud:

27. juuli 2009

Tere Tulemast teami Hanna!

Kuidas Hannast surfaja sai:

Kunagi enne 1998 aastat oli selline juhus, et jooksin Lohusalu rannas. Meil oli seal korter ja mul oli harjumus iga päev vähemalt tunnike joosta. Olin siis juba oma kolmveerand tundi ära jooksnud, kui äkki pidasid mind kinni täiesti suvalised ja küsisid, et kas ma tahan purjelauaga sõitmist proovida. Tuul puhus ja asjad rigatud ja mina avatud ja uudishimulik nagu ikka. Kehitasin õlgu, et no ma siis proovin.Võtsin tossud jalast, läksin vette ja hakkasin proovima. Kui ma oli tund aega järjest korduvalt purje veest välja kiskunud ja teisele poole vette kukkunud, siis olin lõpuks külmast sinine ja otsustasin edasi joosta. Kui keegi ennast siinkohal ära tunneb, on väga lahe ja tänan teid lahkuse eest. Järgmine kord oli 1998 aastal ja mu kallim võttis mu mere äärde kaasa. Jälle Lohusallu, seekord oli torm ja äike ning mina andunud pealtvaataja. Armastus mere ja surfi vastu jäi, aga reaalselt sai minust kirglik mägirattur. 2006 aastal pakkus üks sõber, et võib mind õpetada ja kuna ta oli ülimalt kannatlik õpetaja, siis tekkis mul tõsine huvi ja esimesed kaks kuud harjutasin igal võimalikul hetkel. Ja kus on tahtmist, sinna tulevad ka vahendid. Minu ümber kogunes nii neid, kes oma varustust mulle kasutada pakkusid, kui ka neid, kes lahkesti õpetasid ja julgustasid. Tänud kõigile ! Järgmine kevad müüsin maha oma kalli võistlusratta ja sõitsin kaheks nädalaks Dahabi surfilaagrisse. Tänasel päeval sõidan Eagle 126ga, puri Gaastra Poison 6.2 või North Sails 5.4. Seni olen osalenud ka kõigis kodumaistes surfilaagrites, sest rahvas on super ja lahe on elada mere ääres telgis.

23. juuli 2009

Tere tulemast teami Urve!

Team Chica värske surfarliige on Urve. Teate ju küll - see säravsilmne adrenaliinijanune surfipliks!

Urve surfilugu sai alguse nii:
"Teadsin juba aastast 2002, et minust saab surfar;), esimesed katsetused õnnestus enam-vähem sooritada 2004. aastal ning tõeline surf algas enda varustuse soetamisega 2006. aastal. Läksin lihtsalt poodi ja vaatasin, et vot seda lauda jaksan ilusti randa tassida – mul õnnestus Surfhousest haarata kaasa 110 liitrine Fanaticu noorte ja laste algajate laud nimega Ripper ning 5.4 Arrows’ puri. Ütleme nii, et esimene ja teine kord oli lauaga keeruline, kuna esimesed katsetused olin teinud 2004. aastal ca 200 liitrise lauagaJ. Tol 2006. aastal olin vist ka peaaegu tuuletutel päevadel vees, ühesõnaga, kui puhus 3-4 meetrit, olin mina raudselt merel. Tänud kõikidele tolleaegsetele õpetajatele. Hooaja lõpetasin Dahabi surfireisiga, mis andis juurde nii oskusi kui ka teadmisi. Kõik sellised õppereisid aitavad arengule kõvasti kaasa. Uue hooaja alguses müüsin oma laua maha, mina ju enam algaja ei olnud ;))) (tegelikult ei saagi surfi kunagi vist päris selgeks, alati on mingid tingimused teistmoodi). Soetasin endale Fanatic Eagle 101 L, mida kasutan suure lauana siiani. 2007. aastal vahetasin ka kogu oma purjepargi välja. Nüüd koosneb see Gaastra purjedest: 6.4 Remedy, 5.4 Poison (minu lemmikpuri!!), 4.7 Manic ja 4.0 Manic ning väikseks lauaks valisin Fanatic Freewave’ 77 L. Hooaja avasin Cran Canarial, kus sõitsin Bahia Felizes, wave’ spoti mekas Pozos käisin loomulikult ka ära, kuid ei söandanud veel vette minna, ega mul muidugi varustust ka polnud.2008. aasta surfihooaja avasin varakult Margarita saarel ning jõudsin hooaja jooksul enda jaoks palju erinevaid, uusi surfispotte avastada: Undva, Tagalaht , Topu, Räpina jne. Hooaja lõpuks jõudsin ka oma esimesed jibed tehtud, mille õppega sel hooajal jätkangi."
Urve peab blogi aadressil http://surf.morgenholm.ee/
Ent kindlast saate tema tegemiste kohta lugeda ka chicade homepage`ilt

14. juuli 2009

Chicad Pärnus

Aloha Surfi avamine Pärnus oli pilves ilmale vaatamata meeleolukas ning asine.

Chicad treffasid juba hommikuvalguses Side tänavas, et avamisüritusele oma kohalolekuga õlg alla panna. Lõppes nii nagu alati - ööklubis kõrgushüpete ja puusanõksutamisega...
Üritus oli meeldejääv ning usume, et verivärske surfilaenutus saab olema kõigi pärnakate (ja ka muulaste) lemmipaik.

Seoses meie värske lainemisega tegime Pärnus ohtralt pilte, et uued liikmed saaksid weebi talletatud.
Vasakult: Urve, Tiina (väike Miia), Helle, Regina, Hanna ja Eteri

7. juuli 2009

Tere tulemast teami Katrin!

Team Chica verivärske member on Katrin (edaspidi Kati).

Kati on inimene, kellest õhkub soojust ning kelle lahke naer toob ka vihmapilvede vahelt päikese välja. Kati elu loomulik osa on surf:
1. ei pelga ta ise lauale astuda....
2. ei pelga ta oma surfarist abikaasaga koos merel võidu sõita... 3. ...ja viimased tuuled räägivad meile ka nende koolituvast surfar-pojast.

Tere tulemast teami, Kati!

6. juuli 2009

Aasta surfiasend!

Lugupeetav surfikolleegium,
lubage anda välja 2009.a surfipoosi auhind! Loodan, et kellelgi ei ole pretensioone kui see läheb minule - Chica Reginale Topu campi šedööver-poosi eest.
Asendi nimi: ämblik poomil
Asendi raskusaste: väga keeruline (ühe jalaga sõit - parema jalaga tuleb purje hoida)

Team Chica - It`s all about PAUT, and that`s ä-baut it...


Leidsin kaadri Paskowskist ... Ämbliku asendis :)

3. juuli 2009

02.07 tiksutajad

Tjah... kui on valida, kas minna tuuletu ilmaga merele tiksuma või kohvikusse jalga kõigutama, siis chicad valivad ikke esimese variandi. Nii me kolm naisukest siis Laulasmaa ja Tallinna lahe kaldavees oma päevakorralised tiksutamised ära tegimegi.
Tiina ei söendanud autosõitu Piritale ette võtta ning läks kodulahele kruiisima - tema kommentaar surfipäevale on suvine ja suvitajalik: "surfist oli asi kaugel, aga vahest on täitsa tore sortsides kruiisida kodulahes päike loojangusse".
Meie Hellega läksime samuti kodulahele - esilagu küll võimsa plaaniga glissata formulate seljas kuni öö meid koju sunnib, ent selles osas naeris tuulejumal meid välja.
Enne mereleminekut lobisesime formula teemadel veel Maarjaga, kelle tublidust ei jaksa ära kiita.
Formula teema on aktuaalne mitmel põhjusel. Peamine neist - muidu nii tuuletutel suvekuudel näib vaid see laud pakkuvat surfimõnu... Eile oli mõnus!

1. juuli 2009

Eesti-surf maailmas!

Sain täna suure ja ootamatu üllatuse osaliseks, mida tahaksin teie kõigiga jagada.
Nimelt ilmub Saksamaal igakuiselt maailma mahukaim (ning seejuures väga asjalik) surfiajakiri Surf Magazin, kus ligikaudu 100-l leheküljel saab lugeda erinevate laudade, purjede, surfarite, võistluste, trikkide jpm kohta. Lisaks sellele käivad autorid erinevates mereriikides ning kirjutavad sealt asjalikke ülevaateid surfi ja vabaaja veetmise võimaluste kohta.

Verivärske juulikuu number kirjutab Eestist...meist!
Siit minu tagasihoidlik tõlge juhtkirjale:

Reis Eestisse peaks enamike surfarite jaoks olema eksootilisem kui Lõunamere äärde. Seejuures kuulub baltikumi põhjapoolseim riik juba 2003 a. Euroopa Liitu ning selle pealinna Tallinnaga on olemas igapäevane lennuühendus. Läänemeres asuv saar Hiiumaa meelitab oma wave`i spotiga, millelaadset on raske leida isegi Atlandi ookeanist. Andy Wolff ja Henning Nockel võtsid kokku julguse ja põrutasid metsikusse itta…

Järgnevad päevad ripun ma kindlasti oma postkasti küljes ja ootan, mil verivärske väljaanne täies mahus minuni jõuab. Kindlasti võtan ma aega ning tõlgin ilmunud artikli ära, et teil kõigil oleks ülevaade, mida meie spottidest ja inimestest kirjutatakse.
Kes vähegi saksa keelt räägib, sellel soovitan vaadata järgmist linki: http://www.surf-magazin.de/

Kui kellelgi on huvi selle väljaande vastu siis hea meelega annan vanemaid numbreid lugemiseks! Kirjuta ja küsi: regina@thermory.com