Viimane surf - ausõna!

Postitas Chica Regina

Käesolevaga kinnitan mina, Chica Regina, et eile oli minu viimane surf Eestis!
Enam mina sinna külma vette ei roni, tänan ei! Hooaeg on läbi ja suusad määritud, teisisõnu algab uus epohh minu spordilembuses.

Aga asjast...

Eile, 7. oktoobril võtsime me Hellega töö juurest välja oma puhkuseosakud ja põrutasime Rohukülla surfima (surfima on tegusõna, mida Eesti ajakirjandus tavatseb kasutada, mis kõlab aga väheke totakalt...).
Helle oli meie "surfimisele mineku" stardi hetkeks läbi helistanud juba kõik siinsed sadamad ja nende vahid, et teada saada, kus see tuul parajasti end levitab. Rohuküla sadamavaht oli mobiili hõisanud: "Jänes ja purjed peal, hakake juba sõitma!"

Mahutasime end Helle veokisse, panime kuuma kaneelitee tõmbama ja sõit algas. Teel arutlesime me kõigil teadaolevatel ja vähemteadaolevatel elulistel ja teaduslikel teemadel ning kui jõudsime Rohukülla olid meil suud sama vahtus nagu seda oli meri. Õnneks oli meil veel veidikenegi jaksu alles, et merele minna.

Meie suureks üllatuseks oli Rohukülas rahvast üsna vähe. Olid kangel sammul tammuvad tegelased, kellest külm vesi oli pingviinid teinud. Äkki olid "surfirid", arvasime me hiljem.

Rigasin oma ainsa transpordikõlbuliku purje, mille olin kaasa vedanud - 5.0 ja Helle pani ikka rohkem - 5.4. Tal on alati rohkem purje kui mul! Rigasime ka shorty kalipso, talve kalipso, lycra, vesti, kapuutsi, kindad ja trapetsi. Kubujussistumine takistas liikumist, hingamist, rääkimist, kuulmist...Aga vette me oma asjad saime ja lauale suutsime ka end vinnata ning sellega oligi kõikse raskem tehtud. Edasine sõltus juba tuulest ja masti asendist. Sõita oli tõeliselt mõnna. Tuult ca 10 m/sek, temperatuur 9 kraadi, tuulesuund lõuna. Rohuküla klassikaline!

Minus tärkas loodusloohuviline kui täheldasin muutusi merevee värvuses. Suvine sinakas vesi oli asendunud sügiseste vahtralehe värvidega. Laht meenutas küll pigem karjääri kui merd, aga ega see siis kuidagi sõidukvaliteeti ei mõjutanud.

Nagu ikka, harjutasime me paremal halsil jibe`i, mis nagu alati, ei tahtnud välja tulla. Kõik on ilus, kiire, sujuv... aga näed flippamise hetkeks kukub hoog nagu noaga lõigatult ära ja ongi finito. Mütaki vette ja kraevahelt vesi sisse.

Pärast korduvaid sukeldumisi tundsin, kuidas minu üle hakkavad võimu võtma külm ja väsimus. Käed tõmbusid krampi ja triibud jäid üha lühemaks. Pärast tsirkust - katapult, mis vääriks Oscarit - sain aru, et on tagumine aeg kaldale minna. Meenusid hirmujutud kaduma läinud laudadest ja purjedest ning suplusest külmas vees. Meenusid hädaliste "surfirite" (elagu ajakirjandus ja õigekeel!) elupäästmislood. Ulpisin vees ja üritasin veestarti tehes sadama suudme alt tagasi kaldale pääseda. Käed ei jõudnud enam poomist hoida ja tuul tõusis. Ülepurjestuse tõttu tõmbas puri mind mitu korda katakasse ja meeleheites üritasin sikutamisega algust teha. See oli veelgi võimatum missioon. Tagasi vees ja järjekordsed veestardi katsed. Helle vuhas sel ajal edasi-tagasi ja hoidis mul silma peal (nii armas sõbranna mul ikka!).
Tundus, et aastaid hiljem sain ma lauale ja kaldale.

Lõpp hea, kõik hea. Külmunud liigeseid aitas turgutada tõmmis kaneeliteest ja juba armsaks saanud Fra Mare saunade seeria ning kosutavad kitsejuustu hõrgutised samas asutuses.

Olgugi, et oli külm, nautisime me seda surfipäeva täiel rinnal. Leppisime Hellega kokku, et see oli meie viimane surfimise päev (kurja, just kuulsin, et pühapäeval pidi puhuma! Ja LÄÄNEST!)...
"Viimane surf 2010" - seda on kerge öelda, kui sul on varuks saladus - SUUR SALADUS!

Asi, mida keegi veel ei tea, aga Chicad juba teavad....
Eteri, Urve, Helle ja Regina sõidavad Isla Margaritale surfama! Veebruaris, kui suusatamisest villand (mida minu puhul ilmselt ei juhtu) asutame endid bäfka-surfi-paradiisi - Margaritale.

Sellest ma kirjutan veel!!!! Pean ju meie blogi lugejaid millegi ilusa, positiivse ja kadedusttekitavaga kiusama :)

Siinkohal kasutan võimalust ja saadan tervitusi kõigile Chicadele, kes Tarifal sooja päikest naudivad. Ärge kalaga liiale minge!