28. dets 2009

Honolulu nagu Havai, Maui nagu surf

postitas: Chica Helle

Palju valget ja kohevat lund - see on parim jõulukink, millest me kõik oleme unistanud.
Aeg on nautida talverõõme, glissata lumelauaga mägedes ja rassida murdmaarajal!
Varasmatel aastatel on lund otsitud nii lõunast kui põhjast, sellel aastavahetusel oli plaan vaadata hoopis lääne poole.

Kohe tõmban kinni kohvriluku, milles on käpikute ja karvamütsi asemel bikiinid, päikesekreem ja trapets.
See tundub küll pisut kohatu, minna ära just nüüd kui imeline talv on käes, aga Havai - see ju kõlab ka kutsuvalt, kas pole?!
Arvan teadvat, et mind ootavad seal valged liivarannad, helesinine taevas, päike, alati puhuvad tuuled, suured vahused lained, imeline loodus, jaapani ja ameerika turistid ja kindlasti veel väga palju muutki.
Kavatsen ühes unelmaterannas ka lõpuks proovida ja aru saada, kuidas see lainelaud jalgade küljes peaks püsima kui puuduvad jala-aasad ning kuidas püsida tasakaalus kui pole kuskilt kinni hoida.
Samas annan endale selgelt aru, et kihutamiseks vahuse laine all, käsi toetamas vastu vett, et selleks ei piisa ainut suurest tahtmises ja filmides nähtust.

Hea on teada, et kui laud tõesti mu jalgade küljes ei seisa ja lained üle pea kokku kipuvad lööma, siis võin tuult otsida ka järgmises lahesopis, kus merele minnes võib purje kaasa võtta, lainetele lootmata.

Teie ajage aga seni sisse suusarajad ja ärge laske neil lund täis tuisata. Olen varsti tagasi, so umbes 19. jaanuaril ja siis.... siis kutsun teid uisutama... ja pärast võiksime juua koos kakaod,(tilga rummi ja vahukoorevahuga) ja rääkida kõigest sellest, kuidas meil siin vahepeal on olnud ja mina tean rääkida, kuidas neil seal läheb.

Kallistan teid kõiki ja soovin lustakat aastavahetust!
Kohtumiseni uuel aastal!

22. dets 2009

Suusaradadest

Täna taipasin ma lõpuks, mida tunnevad vangid.... Jah, vangid!

Mida teevad piiratud võimalused ja trellid inimesega.

Istun kontoris, laud jõulukaarte täis, meilipostkast harjumatult kesine ja väljas ammutab IME - paks, kohev suusalumi. Kaelalihased on aknast väljavaatamisest väsinud... Jalad janunemas suusasaabaste järele... Ja krt...ei saa! Ei saa välja, kuigi niiiiiiiiiii väga tahaks!

Piiratud ja õnnetu kontorivangina loen ma salaja pärnakate blogi ja ajan end veelgi rohkem närvi infoga kui suurepärased on Jõulumäe suusarajad. Või suusarajad Keilas, või Valgehobusemäel... Meil siin pealinnas on aga asi nutune. Kuidas saab olla, et ühed jõuavad oma töödega valmis ja teised ei jõua? Pandagu siis kasvõi trammides külitavad reisisaatjad või MuPo omad radadele lund kühveldama.
Loodan, et mõttetera "kaua tehtud kaunikene" peab paika ka suusaradade valmimise osas. Et sel päeval kui ei pea enam "slalomeerima" rajatraktori ja kallurauto vahel võib vähemasti kiita raja kvaliteeti.
Ja siin veel üks märkus kõigile raskejalgsetele, kes ise ei suusata, aga armastavad suusaradadel jalutamas käia... Jalutage mujal!
...Postitus katkeb siin, sest just koputati mu kongi uksele ja alumiinumkausikeses saabus vanglalobi....

11. dets 2009

Klapid pähe!

Kes arvab ära, mis filmi soundtrackiga on tegu?
http://www.youtube.com/watch?v=4DUqub00_Ww

Brasiilia ja lumi e 4D esitlus

posted by: Chica Regina

Kuivõrd porgandihäälega demperamentne vurfa on paljudes blogides furoori tekitatund, siis sellest, mis temake Four Dimensionsi esilinastusel läbi viis, ma kirjutama ei hakka.
Kirjutan sellest, mis mul filmi vaadates mõtteis loksus...
Ja olgem ausad - mu poolkerade (aju) vahel mõlkus suuresti ikka Paskowski...

Olen näinud teda igas asendis nii fotol kui filmis ning arvasin teadvat, milline on tema sooritusvõime ja sõidustiil.
Minu üllatus oli suur kui kõrvutasin klammerdatud hammastega Gollito ja Paskowski sõidustiili. Kui esimene neist manööverdab mängleva kergusega (lausa sellise kergusega, et ma ei suudaks isegi oma kõnnakuga sellist pehmust ja ilu edasi anda) siis teine mõjub pigem kramplikuna. Ehk ongi see euroopalik sõidustiil... Või liigne tehnilius. Kuivõrd ma ei ole spetsialist wave`i ja freestyle`le ala, siis vastust ma sellele ei tea. Silma ja meelde jäi aga kahe meistri erinevus küll.

Film ise oli hea. Muljet avaldas kaameratöö ja eriefektid.
Kuid miskit jäi ka vajaka... minu jaoks puudus sel sidusus. Ent kes teab, ehk ei olegi läbiv joon surfifilmi puhul nii oluline. Meid huvitab ju lõpuks ikkagi see, mida need mehed suudavad või kus on parimad spotid.
Nagu ma lubasin, saatsin ma Paskowskile ka tänusõnad vägeva filmi väntamise eest ja surfiajaloo tegemise eest. Ehk saan temalt vastusegi...

Meeleolukas kinoõhtu lõppes jazziklubis Clazz, kuhu kogunes kamp andunud surfi ja õlle fänne. Õhtu kujunes oodatust veel meeldivamaks kui lavalaudadele astus bänd, keda suvel ammulisui surfilaagris nautisime.
Brasiilia rütmid kõrvus sammusime läbi lumesaju kodu poole ja kõik see ei tundunudki kummastav - on talv ning on väga külm aga hinges on surf ja kõrvus Brasiilia. Mida me veel oma elult tahame! Ka lumesajus võib mõelda surfile...

8. dets 2009

Mõtteid ja mõttetusi

posted by: Chica Regina

Eesti esimene kõrge reitinguga naissurfarkond Chica keerab aasta lukku! Nüüd on siis hooaeg ametlikult otsas ja alanud on suuskade määrimise, kelgutamise, lumesõja ja hapukapsa ajastu.

Surfihooaeg lõppes märksõnaga poolpaljas glamuur e. Hawaii. Ja ükski kohale tulnud chicadest ei olnud sellest valesti aru saanud-keegi polnud paljas ja kõik olid glamuursed. Näib, et häid mõtteid jagub meie naiskonnas mitte ainult merele vaid ka kuivamaa üritustele.
Ettevalmistused: sõpruskond: Helle, Anneli, Merle,siinkirjutaja, Marge ja väike eskimotüdruk Bali)
Hooajale pitseri pannud pidu on raske kokku võtta. Kõige õigem oleks vist öelda - alguses ei saanud vedama ja pärast pidama.
Vasakult: Regina, Eteri, Helle, Anneli

Ürituse veojõukontroll oli sel korral rivist väljas. Esimeseks põhjuseks kindlasti liig hõre rahvamass. Eeldasime, et pidutsema tuleb suurem hulk surfareid, kuid nii see ei olnud. Piletihind mitte EPLi liikmetele oli väga krõbe ja kui liita sõidukulud, joogikulud, majutuskulud... siis on odavam veeta nädalalõpp kodus. Seda teed olid väga paljud länud, keda tahtnuks peol näha.

Küll aga oli pidu kohale meelitanud kaugema nurga mehi - näiteks särav blogimise tippmees Jürka, kellega mul õnnestus mõtteid vahetada. Veendusin taaskord, et lisaks Pärnu mõnusatele surfispottidele tuleb Pärnus surfamas käia ka sealsete vahvate surfiklubilaste pärast.
Ja üldse - kõik meie surfiklubid ja tiimid on kiidusõnu väärt! Vahva on see, et igal klubil on isemoodi imago, mis lisab meie surfielule värvi. Siin nad/me oleme....

.......
Kas oled soovinud Chica teamile midagi öelda, aga ei ole julgenud... Oled tahtnud meie tegevust toetada, kritiseerida...pärida aru. Nüüd on Sul selleks hea võimalus - Chica teami e-posti aadressi kaudu: chicateam@gmail.com.
Võtame vastu kõiksugu (välja)kutseid ja pakkumisi. Parimad kirjad kuuluvad avaldamisele (kui meil selleks voli on).


Ära hoia end tagasi ja kirjuta meile!

4. dets 2009

Paskowski Sõpruses...lõpuks ometi!

Posted by: Chica Regina

Lõpuks ometi on ta siin!
Paskowski 4 Dimensions jõuab Eestisse!
Et teada, millest jutt, siis loe meie varasemat postitust: http://teamchica.blogspot.com/2009/10/uus-surfifilm-paskowskilt.html

9. detsembril kell 18.30 hakkavad kinosse Sõprus saabunutel südamed kiiremini põksuma, käed higistama, jalalabad võtavad sisse aasa-asendi ja keha kerge glissi.
Mõtted...tjah... need liiguvad vaid suunal - homme - reisibüroo - piletid - surf - vabadus!

Ootan oma iidoli filmi jõudmist kinolinale nii väga, et juba praegu taob pulss põrguliku kiirusega... See on kahtlemata kauneim jõulukingitus, mida üks lihtne Eesti naine võiks endale soovida.

Chicad on platsis - selle peale võite te mürki võtta!

2. dets 2009

Pumperid

Posted by: Chica Regina

Mida teha tuuletutel aegadel, mil surfile viib mõtted vaid teleris vändatav Knorri makaronide reklaam, kus soovitatakse "surfata Chicko/a`de paradiisis..."?

Chicad Formula osakonnast on võtnud nõuks oma musklid 10-ruuduste purjede tarvis läikima lüüa ning nii astusime me Kalev Spa "bodypumperite" seltskonda. Oma üla-pumpereid ei tuuni me mitte jõusaalis, vaid hoopis rühmatreeningus mille korrektne nimetus ongi keha pumpamine e. body pump.

Nädalaid hiljem tuleb tunnistada, et oleme jõudnud tasemest 1, ehk "kõik kohad valutavad ja ma ei saa liigutada" tasemest tasemeni 2, ehk "paneme raskuseid juurde".

Treening ise on väga paeluv - tempokas, intensiivne ja füüsiliselt hämmastavalt hea väljakutse. Meie selge favoriit on body pump ka seetõttu, et tehniliselt ei ole tegu raske trenniga. Harjutused on kerged ja mälu ei pea keeruliste kombinatsioonide meeldejätmisega koormama. Teiseks on see trenn, kus ilmselgelt saab surfar palju kasu lõigata, sest tugevad käed (nagu ma oma viimases talisurfi trennis veendusin) on väga olulised.

Sama olulised kui jõust pakatavad käed on ka tasakaal. Seetõttu teeme me peale pumpamist kaasa ka body balance`i trennis. See on naiselikkusest nõretav elegantne "hõljumistrenn" mis lisab painduvust, tasakaalu ja turgutab meeli ning hingamist.

Ja kui tasakaalu on, jõudu on...siis on vaja lisada veel killuke nõtkust. Selleks oleme me oma treeningpäeva lisanud veel kolmandagi trenni nimega Bellyton. See on tantsuline trenn, kus keskendume vibreerimisele. Ligi tund aega kestev vibreerimine päädib vaatemängulise tantsuga. Vaatemänguline on see eelkõige alakeha osas - puusanõksud, puusaringid, vibutused ette-taha-kõrvale, sekka hüpped ja rinnaku (kui mitte öelda otse- rindade) raputused.

Kogu see "bodytamise" ja raputamise trall lõppeb veekeskuse avarustes ning saunalava.... Saunalaval, kus me räägime ikka ja ainult surfist ning teeme liigikaaslaste seas lobitööd, et anda panus kasvale naissurfarite hordile.

Epiloog:
ilmselgelt ei ole meie treeningutel muud eesmärki kui kevadel veel kalipsosse mahtuda: