18. sept 2009

Tarifa mu arm!


Koht, kugu me tahaksime minna...
Koht, kuhu me tahaksime jääda...
Koht, millest me ei väsi unistamast...




19. septembril jääb see blogi siin shut down -režiimile, sest chicad laovad oma suvekübarad, lokitangid ja trapetsid kohvrisse ning põrutavad taaskord Tarifale. Kellele on see juba kuues aasta, kellele esimene. Meie 2008. aasta Tarifa reisist saad ülevaate siit.

Tarifale sõidavad Chicad Anneli, Helle, Katrin, Eteri, Kati ja Regina. Koju jäävad meid ootama Chicad Hanna ja Urve, kellele me selleks ajaks soovime tormituuli ja sooja vahust merevett.

Enne reisi luurasin veel Tarifa playade veebilehtedel kui ühtäkki leidsin maailma kauneima surfikoha ... Chicade secret spoti: PLAYA CHICA! Manage endile nüüd silme ette rand, kus on vaid naised, punased lilleõied juustes, tuul sasimas kleidisabasid ... Nii võiks ju see rand välja näha....

Playa Chica asub otse linnakeses:

Teame, et Eesti Chicad ei suuda kuumavereliste hispaanlannadega võidelda (vaata nüüd Palya Chica reklaamvideot siit: http://www.youtube.com/watch?v=kLkAs3uKGVQ) , mistõttu võib meid leida kodusest Punta Paloma rannast - koos kõigi teiste -paarisaja eestlasega...
Kohtume kuumas suves!
Kohtume seal, kus saavad kokku maa ja taevas!
Kohtume Tarifal!

Hiiu Bacardi

Posted by: Chica Helle


Kevadel võistluskalendritsse vaadates mõtlesin, et BF4. etapp 11. septembril - õõõõ.., miks nii hilja, siis ju sügav sügis ja niiii külm.
Nädalavahetus Hiiumaal oli aga nagu kingitus, soe ja suvine. Chicade Team pakkis vilunult oma varustuse autosse ja lahkus mandrilt juba reedel. Hiiumaale jõudes ootas meid kodune Posti puhkemaja ja tema lahke pererahvas.

Esimese õhtu programm nägi ette tutvumise kohaliku ööeluga, patt oleks seda ilusast õhtut olnud ju maha magada. Kogetut on raske sõnades edasi anda, pikemalt ma ei kirjeldaks, aga kinnitan, et meil oli ääretult lõbus ja et nähtu ei vastanud väljakujunenud ööelu mudelitele ja ootustele.

Võistluspäeva hommikul ärkasime puhanuna ja nautisime kiirustamata iga hetke sellest kaunist hommikust. Eteri ja Regina asusid köögitoimkonda, mina käisin turul.
Nautisime oma maitsvat ja tervislikku hommikusööki trepil nagu kassid päikese käes.

Randa jõudes puhus lootustandev tuul, valitses võistluseelne, vaoshoitud meeleolu.
Chicad tõmbasid lipu masti ja asusid tegema ettevalmistusi hooaja viimasteks startideks.

Regina jaoks oli see uus väljakutse, pärast kolme nädalat voodirezhiimi jälle vette!? Kõhklused, et mis arvaks asjast raviarst, kahtlused, kas jalg ei pane pahaks, kas füüsiline valu lubab teha seda, mida süda ihkab??!!
HangLooosele ja Visale oli kinnas juba visatud, taganeda polnud kuskile.
Panime, aastaajale vastavalt, selga talvekalipsod, selle peale punased lycrad ...CACH ME IF YUO CAN..., haarasime oma Formulad ja sööstsime võistlustulle, varustatuna varasemate võistluste kogemuste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste ja teadmisega, et meie meeskonnakaaslased Eteri ja Kati hoiavad meile kõvasti pöialt.

Tuul oli olemas, 4-6 m/s, aga taas kord sai kinnitust tõsiasi, et iga loll oskab surfata kui tuul puhub.
Pumpa või ära pumpa, aga Chicade 7,8 ja 9,0.purjed ei gliseerinud teiste 12m2 purjede hulgas paraku nii tihiti ja nii pikalt kui vaja oleks olnud.
Merel aeg-ajalt tiksudes oli aega välja mõelda kaastunnet äratav kiri jõuluvanale, seda koos selgitustega, milleks vajan uueks hooajaks (möödapääsmatult) 10.7 m2 purje ja kuidas minu elu õnn sõltub ainult sellest ja lubadusega, et olen valmis talle ilmekalt lugema mitu luuletust, isegi laulma, tantsima ja trummi lööma.

Teises sõidus võtsin esimese märgi, sain täiesti ootamatult glissi ja järgmisel hetkel kihutas mulle vastu gliseeriv, kuueliikmeline favaoriitide meeskond.
Nägin ainult Nõmmiku nõutut pilku ja Hardcore sinist lykrat. Kisendasin täiest kõrist PAREM, panin silmad kinni ja olukord laheneski justkui võluväel. Siiani ei saa aru, kuidas ma, tegelikult vasakul halsil sõites, sellest rindest läbi suutsin murda. Vahel lihtsalt on selliseid hetki, mil ei tihka oma tõsiste pingutustega saavutatud sõidukiirust pidurda ja kurssi muuta.
Karm võitlus käis svertlaudadega ja vähemalt korra tundsin finishisirgel õnnetunnet kui napilt õnnestus seljataha jätta Lauri, Orm ja Eneli, Ivarit oli lihtsam käsitleda.
Respektiga tuli suhtuda võistlejatesse, kes heitlesid esimeste kohtade peale. Jaanus koordineeris tegevust suurepäraselt käsklustega: pumpa, ära pumpa; hinga, ära hinga ja nüüd ära tee mitttttemidagiiiiiiii - kuuletusin vastuvaidlematult.

Oleksin võinud võistluspäeva peale kuuendat sõitu lõppenuks pidada, aga paraku võtsin nõuks, kaldast kaugemal veel paar kiiremat triipu teha, seda Jaanuse eeskujul.
Tagasitee osutus aga pikaks ja vaevaliseks kuna vähenegi puhunud vastutuul vaibus täiesti, vesi oli plekksile, päike vajus kiiresti silmapiiri taha ja õhk läks ruttu jahedamaks. Jaanus toimetas oma seisval alusel midagi poomiga ja siis vehkis mastidega, üritasin aru saada, mida ta teeb, aga järgmisel hetkel tuiskas minu juurde skuuter ja kõrvalise abiga jõudsin kiiresti kaldale. Jaanus päästis ennast, mastiga sõudes, ise.
Rannas läks sügiseselt kiiresti pimedaks, nälg näpistas, külm oli.
Maitsev õhtusöök serveeriti meile Rannapaargus ja sooja saime lõpuks Hiiu surfiklubi kuuris, rummi nautides.

Öö oli oivaline, pole ammu taevas nii palju tähti näinud ja ümberringi sähvisid salapärased ja hääletud välgunooled, mis lõid taeva aega-ajalt punaseks.
Tormiline aftersurf möödus Rannapaargus, paraku sellel korral ilma HangLoose esipidutsejateta, aga see on ka täiesti mõistetav, Chicadega merel võidu kihutamine võitabki ju kogu võhma.
Viimane trallitajad kukkusid poolsurnult vooditesse kell viis hommikul, äratus oli juba 8.00.

Pühapäeval ei liikunud ükski leht, randa jõudes tundus aga olukord oluliselt lootustandvam.
Tegelikult jäi tuulekiiruseks 2-3 m/s, mis ei viinud edasi isegi süstasid meenutavaid svertlaudu, Formulatel polnud lootustki.
Palkidele sarnased svertlauad on ilmselt halvasti juhitavad, oletus põhineb sellel, et paremal halsil seistes (sõitmiseks oleks seda palju nimetada) ründasid nad mind vääramatu jõuga nii mõnelgi korral. See jätis minu haprale alusele nii mõnegi valusa vao.
Proovisin ka ise ignoreerida Jaanuse hüüdu PAREM, olin märgile ju niii lähedal ja ei tihanud millimeetritki saavutatud kõrgusest loovutada. Selle eest sain kuulda delikaatseid etteheiteid ja tema poomi käest saadud vops kukklasse, kandis mu soovitud kursilt siiski kõrvale.
Tegin oma järeldused ise.
Järgmised kaks sõitu olid sama mõttetud, meenutades Aegna maratoni.
Ajaviiteks imetlesin vees hõljuvaid millimalikaid, märkasin taevasse kogunenud linnuparvi, nautisin sooja päikest ja oma paljaid varbaid soojas merevees, teades, et täna on kõik hästi, aga kohe saab see kaua oodatud surfisuvi otsa.
Olin kõigis kolmes sõidus väga viimane ja endas siiralt pettunud - olin loovutanud oma kolmanda koha Enelile. Võin ju kiruda tuult, varustust ja karmi ja ebaõiglast saatust, aga vaatamata sellel, võidavad parimad, nii ka sellel korral.

Õnnitlused võitjatele ja ärge kaotage valvsust, järgmisel hooajal oleme valmis võtame revanshi.:)

15. sept 2009

Masu = väljamõeldis

Paistab, et surfareid rasked ajad ei mõjuta. Meie ahjusoe uuring kinnitas, et surfaril raha jätkub ning sel aastal on enamik hääletanuist kergitanud kukrut 10.000-30.000 krooni võrra. Pakun, et uuringu tulemusi on mõjutanud jõuline Mantade ost-müük...
Järgmises fleedis skoorisid need surferid, kes loobusid surfi kasuks enamast kui 30.000 koonist.

Mõnevõrra ootamatu tulemus tabas meid aga varustuse isetegemise osas. Viis kanget tagusid keldrihämaruses fiiberklaasi ku teised raha "luftitasid". Paistab, et uimemeister Zuppingule on tulemas konkurentsi purje-lauameistrite näol...

On rõõm, et MASU meid ei võta! Elagu sügis ja peatselt algav kamade ostu-müügi-vahetuse tippaeg!

11. sept 2009

Piltmõistatus!

Pane kokku piltmõistatus ja võida äge nädalavahetus Team Chica tüdrukutega (kui julged)!


10. sept 2009

Mesilasperede kohtumispaik

posted by: Regina, the ParaSurfer

Püünsi on oma surfispoti nime väärt! Eile - sel maagilisel 09.09.09ndal - oli püünsis tavapärane tormine laulupidu! Edelatuul oli surferitest teinud mesilaspered kes veeplaksudes muudkui üles-alla kihutasid. Mina aga istusin nagu mesinik kaldal (kitsad tingimused mulle ei meeldi) ja ootasin, millal keegi minu silme all mesiseid manöövreid teeb. Eks silma jäid ikka tuttavamad mesilased - näiteks HangLoose`i Lauri, kes vuhas täispoweril jibe teha, meie Chica Urve, kes meenutas mulle F1 esipilooti ning tema elukaaslane Siim, kes tegi selliseid manöövreid, mida ma siin nimetadagi ei julge. Igatahes olen siiani arvanud, et purjelaud küll nii plastiliste omadustega ei ole. Ka Chicad Eteri ja Helle olid merel ning nautlesid kuni päikeseloojang nad veest välja sundis. Kinnitust, et ilmad on külmaks läinud, sain ka sellest kui Helle käsi nägin - ta sõrmeotsad oli jääkülmad ning potilillad...

Pean tunnistama, et kaldalt paistab see surfari elu-olu ikka märksa vägevam! Teid on palju, te olete ilusad, elatute adrenaliinist ning merelt ammutatud energiast piisab, et igapäeva probleemid mikroskoopiliseks muutuksid (vähemasti merel oldud ajaks). Seda kui äge on surf kinnitab ka tõik, et aegajalt peatusid tee ääres autod, kust väljunud noortekambad klõbistasid mere (teie) taustal kõiksugu tutvumisportaalide jaoks pilte teha...

Päikeseloojang ja Püünsi läbi minu seebikarbi objektiivi:







9. sept 2009

Surfari emotsioonid tuulisel päeval

Nagu vanemate lahkumist aknast jälgiv laps...
Nagu liig vara väljunud bussile järele vaatav reisija...

Te kõik ju teate, mida tunneb surfar, kes on aheldatud mitte-surfamise-tingimustesse siis kui tuul puhub ja teised merel glissavad.

Meie objektiiv salvestas selle emotsiooni. Meelehärmi valmistas Henri, EST 311

8. sept 2009

Lemmikspott valitud

Nädala jooksul andsid 55 surferit oma hääle surfikohale, kus nende kama sel aastal enim vette on lastud.

30% vastanuist leidis, et aasta surfispoti tiitlit väärib Püünsi.
21% vastanuist on enim "rege rautanud" Topu kandis ning kolmandat-neljandat kohta jäid selles heitluses jagama Wave`i-Vääna ning Formula-Pirita.

Püünsile õnne soovida on võimatu, seetõttu soovime võitjale kõva läänekat ning et tasuline parkimine, tuulepargindus ega päevitajatest suplejad meie lemmikohta ei ohustaks...

7. sept 2009

Ristna tuulepark

posted by: Cherlock the Holmes

Tõttöelda ei tahaks seda üliõrna teemat küll puudutada kuid siiski huvitaks mind, kas on veel neid, kes juba täna oma südant Ristna pärast valutavad (või siis infosulus on). Meenuvad eelmise kuu Surfmagazini ülistavad kiidusõnad Läänemere ainsa tõelise wave-sporti kohta... Meenub hulk kirglike jump`ijaid, loop`ijaid... Meenub paik, mis on iga surfari tasemeeksam...

Heietused heietusteks... pühapäevane TV3 uudistesaade oli jahmatava sisuga. Juba 2010 aastal tehakse algust Ristna tuulepargi rajamisega, seda otse merre (värske valitsusepoolne heakskiit).

4 Energia kodulehelt leiab lugemisvara ning illustreerivat materjali pargi rajamise kohta:


Ka meie Pirita surfikuuri seinalt leiab illustratiivset materjali:

Kuigi park näib asuvat rannikust üsna kaugel, tekib küsimus, kas see võiks tuule omadusi (või juurdepääsu rannaalale) kuidagi mõjutada. Kui see Ristna surfitingimusi ei mõjuta, siis millest selline meediakära?
Kuidas seda kõike mõista?
Siit ka üleskutse neile, kes on asjadega rohkem kursis - ehk valgustaksite veidi...

4. sept 2009

Palju õnne Helle!


Paanika!

posted by: Regina - the AntiSurfer

Jummel - ole sa tänatud, et mul jalg kipsis on! Täna tegin koleda avastuse! Kontori aknast paistavad naabermaja vaenulikud lipud on kadunud! Need lipud on mind juba kaks aastat seganud töötamast! Muudkui lehvivad ja lehvivad ning ajavad pea pulki täis. Paistab, et nüüd on nende liputamine liputatud. Mul puudub ülevaade tuule suunast ja kiirusest ning ma olen kordades produktiivsem. Thank You - Jummel!
Õnnetu pilt kah.... Kui keegi tunneb selle ettevõtte lipuheiskajat siis andke mu sõna edasi: puhaku veel kaks nädalat, aga seejärel marss tööpostile tagasi! Ma tahan oma head ülevaadet jälle tagasi saada....

1. sept 2009

Formula meistrikad ja tuul nagu tujukas naine.

posted by: Chica Helle

Ilm oli nendel kolmel päeval muutliku meelega nagu tujukas naine, aga mitte piisavalt tujukas - korralik tuul jäi ju siiski tulemata.
Esimene päev Pirital möödus võistlusmeeleollu sisse elades, veetsime tuule- ja pingevaba päeva, vaatasime üle oma varustuse ja nautisime kaunist suvepäeva, pilk merel ja lippudel, mis aeg-ajalt andsid märku tuulesuuna muutumisest. Mida tund edasi seda selgemaks sai, et starte ei tule.


PLEKKi keevitas (pildistas) Jaanus

Teine päev oli hoopis lootustandvam. Juba varahommikul segas mu rahulikku und tuules häälekalt sahisev pappel tagaaias.
Imelik - isu ei olnud ja enesetunne meenutas eksamieelset ärevust. Piritale jõudes üritasin väga tasakaalukas ja asjalik olla, aga see vist ei õnnestunud. Vahetult enne vette minekut võttis Hardcore mul käest kinni ja käskis rahuneda, sügavalt hingata, kolme asemel viieni lugeda, kordas hästi aeglaselt üle stardiprotseduuri ja rääkis veel millestki, mida ma ilmselt enam jälgida ei suutnud.

Aga sellel hetkel kui vette jõudsin oli kogu ärevus kadunud. Tekkis taaskord sada küsimust, millele tuli ise vastused leida, samal ajal, tugevate pagide kiuste laual püsida, Maarja 9,8 purje taltsutada ja erilist käsitlemist eeldas ka minu uus, outhaul`iga poom.
Üritasin aru saad, kus on start ja muud meremärgid, mis vastaksid kaldal nähtud rajajoonisele.

Laht oli täis erinevas kaliibris purjekaid, kaatreid ja poisid, neid oli silindrilisi, kolmnurkseid, ümmargusi, lippudega ja lippudeta, kollaseid, oranže ja veel oranžimaid.
Meenus hetk Erno koolitusest ja tema muhelev nägu kui ta selgitas, miks hilinetakse starti ja kuidas seda vältida.
.....esimesse starti ma ei jõudnud, aga algaja rõõmuks see tühistati ja mulle anti uus võimalus.
Jälgisin järgmist stardiprotseduuri, panin kella käima, hindasin startimiseks vajalikku vahemaad stardijooneni. Püüdsin nuputada kuidas õnnestub maailmameistil tagant glisseerides tulles, mööda hiilida minusugustest "pidurdajatest", kes minut enne - siis kui pidell peaks põhjas olema - hakkavad purje pesema (sellised olid Martini tähelepanekud ühe minu stardi osas).
Hämmastav on see, et stardipaugu kõlades ei tundnud ma hetkekski, et puri on liiga suur või raske, et poom on paks ja käed väsivad seda hoides. Vastupidi! Kõik oli väga mugav, jätkus ka piisavalt aega, et jälgida, mis ümberringi toimub.
Märkasin, et ma ei suuda kõrgust hoida ja pidin tegema oluliselt rohkem paute kui teised. See kõik võttis aega.
Mingil hetkel olid esimesed lõpetajad finishis. Pidasin mõistlikumaks õigeks ajaks teise starti jõuda ja teha uue sõiduga vigadeparandus - olin ju juba mitme kogemuse võrra rikkam.
Aga teise sõidu käigus tuul vaibus. Miski ei olnud enam mugav, üritasin viimase hetkeni glissis püsida, kui see aga enam ei õnnestunud, siis ei jõudnud end trapetsit lahti haakida, jalgu aasast välja võtta ja nii mõnelgi korral leidsin ennast selili veest, puri näol.
Tegijaid tuulevähesus ei häirinud. Nad tulistasid, mistahes suunas ja nii tuligi mul endale jälle tunnistada, et ei saanud hakkama.

Kolmanda päeva hommikul olin täis võitlusvaimu, aga tuuleolud ei soosinud taaskord võistluste kulgu.
Teades oma nõrku külgi rigamise osas, otsustasin varustuse aegsasti kokku panna. Pesin masti, võtsin purjelt maha vanad kleebised, palusin teadjatelt konsultatsiooni, Martin pani poomi, Aivar pingutas, leedukas Aruydas kontrollis trimmi ja kohendas latte - kõik oli täiuslik! Ent siis selgus, et olin võtnud Maarja uue masti ja see tuli nüüd ümber vahetada.

Usun, et mu rigamisvilumus ja kiirus kasvab iga korraga ja paalisõlme suudan omandada veel enne hooaja lõppu.
Tuuleootus sai sisukaks tänu kogenud Formulistide jagatud teadmistele ja salanippide, oleks ainud osanud küsimusi vormistada.

Pühapäeval oli ilm eriti muutlik, ühel hetkel hakkas veepind värelema, lipud lehvima ja aeg oli merele minna.

Ent tuult ei jätkunud kauaks. Esimene start kutsuti tagasi sest enamus startijaid jäi tiksuma ja vaatamata pingutustele gliseerima ei saanud. See ei tähenda muidgi, et parimad poleks juba esimesse väravase jõudnud.

Teine start läks esmalt ladusalt, kuid poole sõidu peal tuul vaikis, pöördus ja võttis taaskord lootuse aega jõuda, sest liikumiskiirus muutus olematuks.
Ümber lahe oli kogunenud hulgaliselt erivärvilisi vihmapilvi, neid oli helehallist kuni üsna mustjas-sinisteni, vahelduseks piserdas selgest taevast jääkülma vihma, mis muutis olemise ebamugavalt märjaks ja külmaks. Seejärel hakkas pilvede vahelt ühtäkki paistma soe päike ja võrratu vikerkaar, mis üle lahe kaardus ja ennast imetlema pani. Tundsin rõõmu sellest, et olen just siin ja just praegu. Peagi hajusid pilved lahe kohalt ja loodetud tuul jäi tulemata, koos sellega ka Formulate järgmine start.

Oskan hinnata võimalust olla samas stardis tõeliste professionaalidega ja seda, et mul oli võimalus kogeda emotsioone, mis sellisel tasemel korraldatud võistlus pakub.
Tänud kõigile, kes mind erinevatel ebakindlusehetkedel (seda nii maal kui merel) julgustasid ja nõu andsid.
Muidugi oli sellise tasemega võistlustel osalemine minu oskuste juures pisut ennatlik ettevõtmine, aga kuna Formula - see suursugune võistlusklass - on naiste hulgas põhjendamatult vähepopulaarne, siis mõtlesime Reginaga, et anname endale võimaluse ja innustame teisigi naisi osalema.
Oletasime, et kui naisvõistlejaid on 5 , siis peetakse meile ka eraldi arvestust. See annaks omakorda reaalsemad võimalused aega jõuda ja oma tulemuste üle rõõmu tunda.
Paraku otsustas peakohtunik teisiti, ei mõjutanud teda meie argumendid ega ka see, et taoline suhtumine peletab noori , potentsiaalseid formulatshikke sellest võistlusklassist eemale.

Siinkohal õnnitlused parimatele!