Minu kirjasulg on läbinud metamorfoosi protsessi ja muutunud helihäirega televiisoriks. Ehk siis antagu mulle andeks, et merel käies ikka pildis olen, aga meie blogi sõnadest kuval hoian.
Pean tunnistama, et enne tänast ei ole ma vahele jätnud
ainsatki tuulist päeva. Kõik kirde salliilmad olen kaasa teinud jäisel
Tallinna lahel. Tööpäevajärgne energiapaak on enne vetteminekut ikka täiesti tilgatuks
tõmmatud, ent kui oma autole klubi juures juba parkimiskoha leidnud olen
(sellele tegevusele võibki kuluda viimane tilk), siis hakkab see paak positiivsete
emotsioonidega aegsasti täituma.
Teate küll seda tunnet, et alguses justkui ei saa vedama ja
pärast pidama. Selleks hetkeks kui jäine vesi nabaaugus külma teeb, ei ole
surfitšakrad veel lahti, aga nii kui jalad aasadesse libistada, siis vallanduks
justkui kogu maailma rõõm ühe hetkega. Ja see rõõm kestab seni kuni antakse
tuult. Kuniks tuult, seniks surfi. Pidamasaamisega on alati keeruline lugu. Õnneks
neil päevil aitab pidama saada see kolekülm vesi, mis jalad tundetuks muudab. Ahh
jaa, eile ma nägin Valknat (selles pole küll midagi kummalist, et ma teda nägin),
aga vat kummaline on see, et temal olid surfilaua külge kinnitunud paljad
jalad. Kui mul jalad sussides krampi kiskusid, siis mismoodi on võimlaik
lihtsalt naha abil jalad soojas hoida? Vapper mees, ei muud!
Aga mida ma siis korda saatnud olen? Kõik need slallipäevad
on mu iSonicu külge olnud aheldatud 6.4 Duke. Ei mingeid kämme, ega midagi.
Lihtsalt üks suvaline puri, millega ma olen juba aasta laulatatud olnud ning mis ei vea mind alt. Laud on veidi suur ja
rohmakas, aga sellegipoolest olen saanud teha kiirussõite, püsinud nii mõnelgi
teisel slallikal kannul ning harjutanud manöövreid. Seda kõike täispoweril.
Üleeile sõitsime õhtusel lahel koos Harcore`iga. Ilm oli
veatu, tuult veel nibin-nabin, nii et parimad triibud sai teha Kuuli muna piirkonnas.
Seal samas tabasin end mõttelt, et olen oma oskuste eest tänulik nii mitmele
inimesele. Mäletan, kui piltnik Jaanus õpetas mind krüssama ja otsast-hoides
sõitma. Lektor Aivar õpetas kuidas lauda paremini käima saada jne. jne. Õpetajaid on olnud mitmeid ja
siinkohal saadangi nendele oma tänusõnad - aitäh! Iseõppimise juures on sageli
väga palju abi väikseimastki vihjest. Naisterahvana ei jaksagi ju kogu sellele
tehnilisele virr-varrile mõelda.
Pirital on kirdega päris hea sõita. Olgugi, et kalda all keerutab ja pagitab – mõned-kümned meetrid eemal on aga minekut küll. Lainet peaaegu pole. Eile sattusin esimest korda kaatri ahtrivette. Nagu peegli peal oleks sõitnud – vot see oli mõnus. Ma pole küll teab mis sabassörkija, aga no nüüd tahaks küll mõne suurema laeva ahtrilainet proovida. Või siis peaks kaatrimehest „jänese“ hankima, kes külgtuules rada ette sõidab. See annab surfile hoopis uue – mugavustsooni - varjundi .
Rääkides surfist ja Pirita klubist, siis on tore näha, et
nii palju uusi surfareid on meie hulka tekkinud/tekkimas. Õpitakse usinasti ja
paistab, et vaatamata veidi vanamoodsa spordiala kuvandile, ei ole purjelaud oma
atraktiivsust kaotanud. See on tore. Isegi üks sakslane käib Püünsi ja Pirita
vahel tuult otsimas. Sõidab teine puha välismaa kamaga ja vuristab saksakeeles
rääkida „kahvlipuust“ (Gabelbaum =poom), aga see on tore, et meie mõneti
karmimad tingimused tema surfikirge murdnud ei ole. Arvan, et kui talle meeldib
siin, siis võiks mulle ka Saksamaa surfirannad meeldida. Olen sellele mõelnud
varemgi, aga tegudeni ei ole jõudnud. Kirjutasin igatahes kalendrisse täiendava
märkuse „enne Madagaskarit minna Saksamaale surfama… Ja enne Saksamaad käi ära
Kullikas“.
Kuniks tuult, seniks surfi! Kuniks surf, seniks elu!
Kuulamist ka:
http://www.youtube.com/watch?v=GQktT2vwSsI&NR=1&feature=endscreen
Kuulamist ka:
http://www.youtube.com/watch?v=GQktT2vwSsI&NR=1&feature=endscreen