29. mai 2013

Elu täispoweril

trükkis: Regina, inspiratsiooni andis: surf


Minu kirjasulg on läbinud metamorfoosi protsessi ja muutunud helihäirega televiisoriks. Ehk siis antagu mulle andeks, et merel käies ikka pildis olen, aga meie blogi sõnadest kuval hoian.

Pean tunnistama, et enne tänast ei ole ma vahele jätnud ainsatki tuulist päeva. Kõik kirde salliilmad olen kaasa teinud jäisel Tallinna lahel. Tööpäevajärgne energiapaak on enne vetteminekut ikka täiesti tilgatuks tõmmatud, ent kui oma autole klubi juures juba parkimiskoha leidnud olen (sellele tegevusele võibki kuluda viimane tilk), siis hakkab see paak positiivsete emotsioonidega aegsasti täituma.

Teate küll seda tunnet, et alguses justkui ei saa vedama ja pärast pidama. Selleks hetkeks kui jäine vesi nabaaugus külma teeb, ei ole surfitšakrad veel lahti, aga nii kui jalad aasadesse libistada, siis vallanduks justkui kogu maailma rõõm ühe hetkega. Ja see rõõm kestab seni kuni antakse tuult. Kuniks tuult, seniks surfi. Pidamasaamisega on alati keeruline lugu. Õnneks neil päevil aitab pidama saada see kolekülm vesi, mis jalad tundetuks muudab. Ahh jaa, eile ma nägin Valknat (selles pole küll midagi kummalist, et ma teda nägin), aga vat kummaline on see, et temal olid surfilaua külge kinnitunud paljad jalad. Kui mul jalad sussides krampi kiskusid, siis mismoodi on võimlaik lihtsalt naha abil jalad soojas hoida? Vapper mees, ei muud!

 

Aga mida ma siis korda saatnud olen? Kõik need slallipäevad on mu iSonicu külge olnud aheldatud 6.4 Duke. Ei mingeid kämme, ega midagi. Lihtsalt üks suvaline puri, millega ma olen juba aasta laulatatud olnud ning  mis ei vea mind alt. Laud on veidi suur ja rohmakas, aga sellegipoolest olen saanud teha kiirussõite, püsinud nii mõnelgi teisel slallikal kannul ning harjutanud manöövreid. Seda kõike täispoweril.

Üleeile sõitsime õhtusel lahel koos Harcore`iga. Ilm oli veatu, tuult veel nibin-nabin, nii et parimad triibud sai teha Kuuli muna piirkonnas. Seal samas tabasin end mõttelt, et olen oma oskuste eest tänulik nii mitmele inimesele. Mäletan, kui piltnik Jaanus õpetas mind krüssama ja otsast-hoides sõitma. Lektor Aivar õpetas kuidas lauda paremini käima saada  jne. jne. Õpetajaid on olnud mitmeid ja siinkohal saadangi nendele oma tänusõnad - aitäh! Iseõppimise juures on sageli väga palju abi väikseimastki vihjest. Naisterahvana ei jaksagi ju kogu sellele tehnilisele virr-varrile mõelda.
 
Pirital on kirdega päris hea sõita. Olgugi, et kalda all keerutab ja pagitab – mõned-kümned meetrid eemal on aga minekut küll. Lainet peaaegu pole. Eile sattusin esimest korda kaatri ahtrivette. Nagu peegli peal oleks sõitnud – vot see oli mõnus. Ma pole küll teab mis sabassörkija, aga no nüüd tahaks küll mõne suurema laeva ahtrilainet proovida. Või siis peaks kaatrimehest „jänese“ hankima, kes külgtuules rada ette sõidab. See annab surfile hoopis uue – mugavustsooni - varjundi .

Rääkides surfist ja Pirita klubist, siis on tore näha, et nii palju uusi surfareid on meie hulka tekkinud/tekkimas. Õpitakse usinasti ja paistab, et vaatamata veidi vanamoodsa spordiala kuvandile, ei ole purjelaud oma atraktiivsust kaotanud. See on tore. Isegi üks sakslane käib Püünsi ja Pirita vahel tuult otsimas. Sõidab teine puha välismaa kamaga ja vuristab saksakeeles rääkida „kahvlipuust“ (Gabelbaum =poom), aga see on tore, et meie mõneti karmimad tingimused tema surfikirge murdnud ei ole. Arvan, et kui talle meeldib siin, siis võiks mulle ka Saksamaa surfirannad meeldida. Olen sellele mõelnud varemgi, aga tegudeni ei ole jõudnud. Kirjutasin igatahes kalendrisse täiendava märkuse „enne Madagaskarit minna Saksamaale surfama… Ja enne Saksamaad käi ära Kullikas“.  
 

Kuniks tuult, seniks surfi! Kuniks surf, seniks elu!

Kuulamist ka:
http://www.youtube.com/watch?v=GQktT2vwSsI&NR=1&feature=endscreen

 

1. mai 2013

Life starts now

In memoriam....lumi, suusad. Respect!


Mäletan seda hommikut kui autosse istusin ja aknalt ei pidanud enam jääd kraapima. Isegi õhusooja ei pidanud peale keerama. Sel samal hommikul oli meri pööraselt vahutav, puuoksad tantsisid tuules ning päike flirtis jääpankadega. Just sel hommikul tundsin esimest korda seda õnnist tunnet, mida tunned siis kui suvehommikul silmi avades tead, et ees ootab mõnus surfipäev. Kõhus justkui veidi kõditaks ning suunurkadele tekib salajane Mona Lisa naeratus.


Kevadine päike ja tuul võivad küll seda surfivärki soosida, aga enne on vaja programmeerida inimaju ja inimkeha nii, et need veidi madlamate kraadide juures pöörded üles võtaks.
Surfihooaja masinavärgi süütevõti on põhjalik inventuur. Selle tulemusel selgus nii mõnigi ebameeldivus - kalipsod olid kuidagi väikeseks, kõvaks ja kortsu tõmbunud. Poom, va ramp, oli nii raske! Ja keegi kurjam oli purje ära lõhkunud.
Ettevalmistustega ühel pool, keerasin süütevõtme asendisse 2 ja andsin tuld - kogu kama autosse, auto käima ja merele. Siit edasi on kõik juba käkitegu!

On maikuu esimene päev. Läänetuult voogab sujuvalt, piiramatult. See tuul pole sugugi soe, ei. Pigem selline terav ja lõikav. Päikese kuumad kiired see-eest tuleks justkui läbi kasvuhooneklaasi.
Püünsis, kus on saanud tavaks hooaega alustada ja lõpetada, on päris mitu mischelini. Topelt kalipsod, kummikindad, mütsid, puhvvestid. Surfisuvest on asi ilmselgelt kaugel.
Kas teate kui kaua kulus mul aega varustuse kokkupanemisele? Piinlik tunnistada, aga arvan, et ehk lausa 30 minutit! Talv tegi minust käpardi.

Õhk 7 kraadi, vesi 6 kraadi, tuult ca 9m. Valisin slallika, purjeks 6,4. Ja kui küsite, kas mul on uus, siis vastus on jah. On küll uus! Lõpuks ometi Northi NewShool poom. Päris uus ja jube hea. Kohutavalt hea. Selle järsukurviline eesosa lisab nii palju kasutus- ja manööverdavusmugavust, et sõnadega on seda raske kirjeldada. Annan proovida - veenduge ise.

Aga aasta esimene surf korallideta, külmas ja hallis vees oli mõnus. Kusjuures vesi ei olnudki nii külm kui ma arvasin. Jahe ei hakanud, ebamugav ei olnud. Käed tõmasid aegajal kinnaste sunnil krampi, aga see probleem oli teisaldatav.
Tore oli. Püünsi omas vanas headuses.
Nüüd on siis ots lahti tehtud ja enam ei takista miski merele minekut. Kui puhub, tuleb minna.

Ei takista asfaldiaugud ei taksita kraad!