8. okt 2011

avatud uste päev Rohukülas

postitas: Chica Regina




Reedel, 7. oktoobril tuli Chicade kolmikul idee põrutada Rohukülla ja teha seal üks korralik sõidupäev. Mõledud, tehtud. "Taskurätid" ja alamõõdulised lauad autosse ja minekut. Üllatus oli suur, kui leidsime eest täiesti tühja ranna. Ei ainsatki surfarit! Tohohh, mõtlesime, kus siis rahvas on?



Spoti kirjeldus:

Rohuküla oli kõvasti muutunud. Vesi oli peaaegu parkimiskohani välja. Kivine kallas oli vee all, merevette astusime otse murult. Muul ei paistnud, vaid punane majakas ja mõni suurem kivitipp viitas muuli võimalikule asukohale.


Kaldale uhutud mererohi oli põlenud küünalde plastkestadega kaetud... Selles kohas oli tunda nukrust ja leina. Aegajalt tuli rannale autosid...naisterahvad. Kes teab, ehk lootusega, et keegi nendele lehvitusega merelt märku annab, et on koju tagasi jõudnud. Meri võtab. Merd peab austama ja kartma.


Tuul

Esimen mõte, mis turgatas kui inimtühja privaatranda näigime, oli et äkki ei puhu?! Aga tuult oli kõvasti! Esimese hooga pani naisoptimistide kari kokku 4.5-sed. Pildil nähtud taglastega ei olnud midagi teha. Liig, mis liig. Minul väiksemat kui 4 arsenalis pole, seega pidin purje nii väikseks rigama kui sai. Helle võttis aga välja oma pisi-purje - 3.5m2.



Lained olid pruunjas-kollakad, kõrged. Lainevahed pikad, siledad. Päike lõõskas seni, kuni lainemüür sellele varju heitis. Midagi sellist ei olnud me keegi varem kogenud - päike läks laine taha peitud ja heitis veele suure tumeda lainevarju.



Nii me seal siis hüppasime ühe mäe otsast teise peale. Vahepeal karsumm vette, siis lennutasime lauda õhus, purje vee all... Eks see üks paras vägistamine oli, aga omamoodi kaif kah (tagant järele). Mingi aeg tundus mulle, et ma ei jaksa ega taha enam. Nii üle oli kõik - puri rapsis ja isegi 77 l näis liig suur laud neis oludes. Vahetasime siis Hellega taglased ära ja sõitsin tema 3.5-ga. Uskuge või mitte, aga ka selle purjega sõitsin uks-lahti. Peas kummitas mõte, et huvitav, palju seda tuulepoissi siis ikka on?!
Mõte ei andnud rahu ja helistasin Taivole.

"18 paigid, muidu 14 m/sek".



Oligi paras aeg pillid kokku panna. Helle kimas veel siia-sinna. Nägu õnnest säramas.

Lisandus ka keegi kastiautoga kamasid vedav mees, kelle õhuhüpped kollasel laual olid grandioosne vaatepilt.
Kui kamad koos ja päeva kõige ebameeldiv osa (kalipsode vahetus) tehtud, põrutasime nagu ikka FraMare saunadesse ja hiljem nautisime sealset kokakunsti.
Lauas lõime klaasid kokku ja jõime võibolla viimase surfipäeva terviseks. Kui see jääks viimaseks, et peaks küll miskit kahetsema. Isegi avatud uste päev, on päev!

6. okt 2011

77 rõõmuliitrit

postitas: Chica Regina

Eile paugutas tuulejumal Pirital ja üle üsna pika aja saime Hellega koos kihutama minna. Päeva tegi eriti magusaks ennelõunane telefonikõne Papalt, kes teatas, et tal on mulle mu unistatud laud pakkuda. Ega siin pikalt mõelda polnudki, kell 16 olin Pirital ja imetlesin arsenali uusimat kahurit - 77l Fanaticu FreeWave.
Rigasime 5sed purjed ja peaaegu jooksujalu tormasime merele. Päike paistis, vesi oli ikka veel soe, rahvast palju nagu laulupeol - lohed, purjed, alastuses talisuplejad.

Ei teagi, kas asi oli uues lauas või lihtsalt suurest sisemisest rõõmust merele pääseda, aga esimesest triibust alates olid mul suurnugad taevani. See laud oli fenomenaalne laineläbija, kiire ja pehme. Enam ei maandunud ma hüppe järel "pläraki" vaid mõnusalt ja pehmelt. Mida rohkem kiirust, kõrgust, lainete läbimist, seda enam kadus alalhoiuinstinkt. Viimane on mind saatnud ikka pea kõik surfikorrad, ent eile oli see ühtäkki läinud.
Õnneks panin paar katapulti ja need tõid mu maa peale tagasi. Seda oligi väga vaja.

Mulle meeldis, et merel on kiivrite kasuks otsustanud juba väga palju surfarid. Aivarile sobis see väga hästi ja pani mindki mõtlema, et kui edaspidigi nõnda oma alalhoiuinstinkti kaotama hakkan, on kiiver möödapääsmatu abimees. Kevadeks siis kiiver kindlalt pähe.

Ahh jaa, kas teile ei tundu, et mitte ükski toidulisand, erguti-jook, vitamiin, "5-puuviljaportsu päevas" kampaania, pikk uni või puhkepäev ei suuda inimorganismi toita sellise energiapahvakuga nagu seda teeb üks korralik surfipäev. Surf on mõnus ja sportlik tee tervise, õnne ja sisemise rahulolu juurde.

Let`s live the life!

1. okt 2011

ikka see Püünsi

Viimasel ajal on kiirusepiiranguid ületatud Püünsisse viivatel sõiduridadel. Tuulega õnnistatud sügisõhtud panevad pea iga õhtu Püünsi poole vurama. Senini ei ole Chicad pidanud selles sportis ja lubatud prognoosides pettuma. Eilne surfikas oli ilmselt üks kaunimaid sel hooajal. 20 kraadi septembrisooja, tugev läänetuul, hellalt paitav päike ja grandioosne päikeseloojangust roosakas-kollane taevalaotus. Ahh, ja loomulikult mõnna-mõnna soe vesi. Püünsis oli eile tore ka seepärast, et kohale oli tulnud palju surfareid, keda ei ole ammu näinud. Tundus, nagu oleks vanad ajad tagasi antud. Kaif!

Eteri rigas 4.5, mina 5-se. Esialgu oli see liig, mis liig ning sõidetud sai peamiselt uks avali ning unistatud 77 liitrisest Freewave`ist. Ent veidi peale kuut andis tuul tsipa järele ja siis oli purjevalik end igati õigustanud. Nagu juba pikemat aega kaifisin ma ka nüüd jibe`imist. Oli õnnestumisi, oli ebaõnnestumist. Aga mis peamine - surf ei tõmba enam füüsiliselt nii läbi kui varem. Veestart imeb kõvasti powerit, jibe`dega seevastu on süüde mõnusalt pikalt sees. Nii jõudisngi vahetult enne pimeduse saabumist veel suurema purjegi rigada ja surfiprogrammi veel 20 minuti võrra pikendada.

Täna võtame Eteriga ette Lohusalu spoti. Viskangi kohe kalipso autosse ja teen minekut. On ju ometi viimased mõnusad korrad, laupäev ja võimalik päevavalguses surfata!

Elu on ilusam kui meri on üle põlve ja laud lippab...