31. aug 2011

NeilPryde Baltic Cup

postitas: Regina


NeilPryde Baltic Cupi finaalvõistlusel Tallinnas sain tundma Saatuse pahasoovlikku käepigistust. Esimese, reedese võistluspäeva keerasid vussi töökohustused, mis ei võimaldanud mul võistlustest osa võtta. Nii ma siis aegajalt ikka kiikasin veebikaamerasse, et näha millal ja kas start antakse. Kui purjed kaldal kerkima hakkasid ning surfiklubi platsil siblimiseks läks, löödi mulle otsekui nuga rindu. See tegi tõsiselt valu.... selle asemel, et sirutada varbad formulal taeva poole pidin ma sorkima Exceli tablites...
Minu õnne on ilmselt raske ette kujutada, kui kuulsin, et reedel ei saadud kirja ainsatki sõitu. Mulle see sobis!

Laupäeva hommikul ärkasin väljapuhanuna. Läksin katuseterrassile ja jälgisin pagisid, tuule suuna kõikumise intervalli... Joonistasin võimalike finišhi ja stardiskeeme. Mängisin läbi märgivõtmised, stardipositisoonid. See mahukas ajutegevus lisas mulle vaid enesekindlust ja usku, et suudan end neil võistlustel ületada.


Starti jõudsin ma esmakordselt õigeaegselt. Võtsin oma ainsa kama - Starboardi 162l ja NP 9,8m2. Kui mõistsin, et minu jõud selle tuulega nii suurest tagalsest üle ei käi, surusin hambad risti ja asusin võitlusesse loodusjõududega. Stardi järel pressisin kohe nii julma krüssu kui kannatas. Jalgealune laperdas lainetes ja ülepurjestuses, olin nagu peata ratsanik... järsku vaatain, et Helleke teeb paudi. Noo, mõtlesin, et ju siis on aeg küps ka minu paudi jaoks. Helle viipamisele vastasin viipega ja järgmisel hetkel panin sajandi katapuldi, mis lennutas mind üle taevalaotuse laua vööri.



Katapult ei ole mulle uus kogemus, küll aga oli uus kogemus purje veest välja saamine. Tuul rapsis seda vöörist ahtrisse ja tagasi ning purje kättesaamiseks kulus terve igavik. Kõige selle krooniks ronis alaselga torkiv valu.


Otsustasin selle sõidu katkestada, sest aega sõitu ei pidanud ma enam reaalseks.
Järgmisse starti sõites keeras aga minu Surfi-Ingel mulle teist korda selja. Olin just tegemas viimast pauti, et siis üle stardiliini kimada kui selle sama paudi ajal jäi mulle puri pihku. See ei liikunud mitte küljele vaid üles-ala. Kardaan oli lahti tulnud! Müsteerium kuubis, sest kui üldse on olemas mõni surfar, kes kardaani lauale nii kõvasti kinni keerab, et seda peab pärast kaikaga lahti taguma, siis olen see mina. Ka sel korral olin ma kardaani hirmus kõvasti kinni keeranud, vältimaks seesugust esmajuhtumit. Esimene mõte-üte oli mul muidugi "f....!" teine mõte oli "appi!" ja kolmas mõte oli "take it easy!".


Püüdsin purje kardaanisoonde tagasi suruda ning fikseerida -jõudu oli vaja.

Püüdsin seda kinni keerata - nutikust oli vaja.


Puuduvate kogemuste tõttu ei teadnuki ma, et kardaani kinnikeeramisel ei ole vaja keerata üksnes selle alaosa vaid ka ülaosa. Keerutasin ja pusisin, sikutasin ja rapsisin... Teine start oli aga juba antud ja minu sõit oli jälle halvatujuline.


Otsustasin, et lähen kaldale kolmandat starti ootama, aga vaevalt olin ma selle mõtte mõelnud kui käis hele laks ja puri tõmbus kortsu nagu vanaproua näonahk... Miskit purunes, aga mis???



Sel hetkel kui nägin järsku purje rullikuid maistijala küljes sain aru, et minu jaoks on see võistlus läbi. Ja minu Surfi-Ingel istus tol samal hetkel oma pehme pilve peal ja oli pilves...



Võistlus lõppes minu jaoks pisaratega. Rohked õnnesoovid, mida hommikul co-surfarid olid mulle sünnipäeva puhul jaganud, ei aidanud mind. Olin selle lahingu kaotanud.



Et mitte haledatooniliselt lõpetada, siis vähemasti Helle (10-se purjega!!!) oli ja püsis rajal ning temale sain ma rõõmsalt kaasa elada.

15. aug 2011

Liepaja kogemused

postitas: Chica Regina



Pikalt hoitud saladus on see, et ka Chicade formulasiiamid osalesid Liepajas toimunud NeilPryde Baltic Cup`il. Ja mitte halvasti, kusjuures!
Olgu siis kohe alguses öeldud, et hambad on nüüd verel ja motiveeritus pilvepiiril. Selles on loomulikult rohkelt süüd nii meil endil kui ka kõigil teistel eestlastel, kes Liepajasse olid kohale vuranud.


Harrastusfomulistidena ei seadnud me endile võistlusteks suuremaid eesmärke kui leida merel üles poid ning rada õiges suunas läbi sõita. Ei mingeid ootusi aega sõitmisele, krüssunurgale, puhastele kiiretele pautidele, kiirusele. Eesmärk oli püsitatud tagasihoidlikku laadi.



Rajaskeem paberil oli isegi Chiade jaoks kergesti mõistetav. Nagu Lihakombinaadi värk ikka - "vorst" "pulga" otsa ja finišisse.


Merel oli raja asetus loomulikult hoopis teistsugune, aga õnneks (vabandan selle sõna kasutuse pärast) võimaldas starti hilinemine meil rada salaja läbi sõita, et siis kogu asjast sotti saada.


Esimene võistluspäev pistsime rinda pagitava maatuulega, mis oli kohati liiga agressiivne. Keeruliseks tegi olud ka ristlaine ning kõrge kaldasuunas rulliv laine, mis tegi vette mineku ja kaldale saamise üsna adrenaliinirikkaks. See oli ka põhjuseks, miks ma esimesse starti ei jõudnud. Kohmerdasin murdlaines nii kaua, et F-lipu kerkimise hetkeks oli mul kalda lõhn veel ninas.


Teiseks stardiks olin juba joonel ning mingi rumala idee tõttu otsustasin startida vasakuga. See oli halb mõte, sest paremalt tuli eesõigusega odameeste armee, mis võttis jalad all võbisema. Loputasin siis sel ajal purje ja lasin odamehed läbi. Sõmasin end valjuhäälselt erinevate hellitusnimedega ja panin siis leekima. Märkide võtmine oli aga üsna tugeva tuule ja ristuvate lainevallide tõttu keeruline ning ühel hetkel turgatas mulle, et kallas on minusuguse jaoks ilmselt õigem koht. Sõitu ma ei lõpetanud, andsin alla ja torisesin.


Laupäevane võistluspäev üllatas mõnusalt sooja ilmaga, soodsa tuulega ning hea tujuga. Asju kokku pannes selgus aga, et olin eelmise päeva murladinele ohverdanud alumise lati-cämi ühenduse. See oli murdunud. Nii ma siis mõtlesingi seal, et tuleb bussiga koju sõita, sest võistlus on minu jaoks läbi. Aivar ja Erno aga julgustasid mind siiski merele minema - murdunud cämiga olevat võimalik sõita küll.


Mõeldud, tehtud. Puri kokku ja siva vette.
Esimesse starti ma küll ei jõudnud, aga see-eest ootasin esimesena uut starti ning valisin tagasihoidliku targu-startija positsiooni. Teadsin, et SEE on SEE sõit, minu sõit...minu võimalus!


Start läks tagasihoidlikult, paremaga, nagu plaanisingi. Teiste järel, vaikselt ja keskendunult ning mõistagi kerges glissis. Tuul oli väga piiri peal ja siin-seal oli tumedamaid pagi laike. Neid ei taibanud ma aga tol hetkel enese kasuks ära kasutada. Sujuvalt võtsin krüssu ning võtsin märgi, siis teise ja kolmandagi. Näol magus naeratus, sest see oli oivaline tunne - teada, mida teed ja kuidas teed. See oli ka põnev ja matermaatiline. Rehkendasin pautimiseks sobivaimaid kohti, allatuult sõitmiseks sobivaimat halssi. Tõsi, vea tegin taaskord liig pühendunud krüssamise tõttu. Minu senine kogemus formulal näitab, et tark on eelstada kerget krüssu täis kiirusel kui, et jõulist krüssu madalal kiirusel. Mind hämmastas ilmselt võistlusest, adrenaliinist tulenev sisemine kindlustunne ning see, et mitte kordagi ei pidanud ma purje vees lõputama ega viletsa manöövri tõttu pead norgu laskma. Kõik sujus ladusalt ja veatult. Samas negatiivsete emotsioonidega (nt hirm) lähevad protseduurid merel ainult nihu.


Kui kogu rada läbi sõites ei olnud ma oma siiam-õde Hellet näinud, siis üllatus-üllatus finišijoone suunas sõitsime me koos. See rõõmustas mind muidugi väga. Ühelt poolt seetõttu, et arvasin Helle ammu juba finišis olevat, teiselt poolt aga seetõttu, et siit näis tulevad väike teamisisene rebimine. Helle sõitis üle finišiliini siiski mõned meetrid enne mind. Siiamid tegid peaaegu siiami finiši.


Tore oli see, et finiši liinil seisis veel kaater. Varasematelt võistlustelt on meelde jäänud ikka sellised kurvemad lõpud - pressid viimase poi poole ja kaater keerab otse nina all otsa ringi ja sõidab minema. Sel võistluse seisis aga kaater mingil põhjusel omal kohal ja lasi meil lõpetada. Ma ei mõelnud kordagi, et aega sõitsin. Olin rõõmus õigesti läbisõidetud raja üle ning selle üle, et finišiliin oli ikka veel kasutuses.


Hiljem siis selguski tõde. Olime endid aega sõitnud ning Helle kogunisti kolmandaks. Nii uhket ja läikivat karikat meie tiimis seni võidetud ei olegi ja nii maitsvat võidushampust ei olnud me ka varem maitsta saanud. Oli see alles saavutus!


Õnnesoovid...


... meie tiimi formula kangelannale.
... Annikale, kelle võimed erinevatel surfilaudadel on enam kui muljetavaldavad.
... Martinile, kes on selle ala võidukas teejuht ja mentor.


Suured tänud kõigile Eesti formulistidele, kes meid nende võistluste ajal nõu ja jõuga abistasid. Õppisime teilt palju, aitäh!
Heikole tahaksime aga soovida ülikiiret paranemist ning Hardcore`ile uut hääd masti!



Näeme sel nädalavahetusel NP Baltic Cupi Tallinna etapil!

9. aug 2011

Surfinooruse surm

postitas: Chica Regina

aii kurja, täna sain küll otsekui taignarulliga piki koljuluud kui Aegna maratoni tulemustele pilku viskasin. Märkasin, et minu nime järele oli kirjutatud suur rasvane "S" täht.

Olgugi, et tegu oli arvutusveaga, mõjus see rängalt - kohe-kohe kukubki 30 ja seenior!
Nii tahangi ma oma surfinoorusega viisakalt hüvasti jätta ning saadan oma surfisüütuse Liepajas NP Baltic Cup`il läänemere lainetesse. Surfinooruse matus saab olema siiski rõõmsatujuline -kui seni olin võistlenud "tühimik" arvestuses, siis nüüd saab see olema ilus suur "S". Ikka parem kui mitte midagi :)

Elagu seeniorlus, elagu S-naised, elagu GS-naised! Meid need "S"-id "GS"-id surfamisel ei sega.
Las nad tulevad!

7. aug 2011

Aegna...rodeo

postitas: Chica Regina

Tänavune Aegna maraton läheb minu surfiajalukku märkusega over my limits.
Enne starti veel viimast pilku lippudele visates tuli mul meelde eelmise aasta 8-tunnise maratoni lõpus antud lubadus, et tuuletutel maratonidel ma enam kaasa ei tee. Vaatasin lippu ja mõtlesin, tjah, tola, mis tola. Samas kõlkus mõtteis lubatud 1 tärn, mis ei saa ju ometi tulemata jääda.

Stardis lasin kogenud tiksujana tormajad ees minema ning nautisin mõtteid valesti valitud varustusest. Olin riganud 9.8 ja uimestanud formula - palju õnne!

Kruiisisin kuulimumani. Trehvasin seal ka Chica Katit, kes võttis parajasti poi ja asus tagasiteele. Kati oli supertubli - väikese distantsi teine, esimene naine, kes maratoni lõpetas.

Kangekael, nagu ma olen, tahtsin ikka Aegani välja sõita. Mingil hetkel jõudsin järele Hellele. Arutasime temaga parajasti kõiksugu maailmaasju kui tundsin, et uim hakkab lauda veest välja tõstma. Gliss! Esimene gliss minu Aegna maratoni ajaloos.
Möödusin eesliikujaist ning poi üha lähenes ja lähenes. Aegna all võtsin poi peale pooleteisetunnist veelolekut.

Tagasitee osutus aga tehniliseks väljakutseks. Küsimused - kui pikki triipe sõite, kas panustada kiirusesse või krüssu? Alguses, kui tuul veel inimvõimetele kohane oli, sõitsin lühemaid otsi ja krüssasin nii, et vaagnaluu oli paindes. Pirni lõi pea kohal põlema siis kui nägin Ernot. Tal polnud kavaski lühikesi otsi sõita. Otsustasin nähtust õppida ning Aegna kaugenes ja kaugenes. Pikalt sõitsime Bettiga samal kõrgusel. Haabneeme rannale lähenedes vaatasin hirmuga, kuidas Betti põrutab ranna suunas. Haabneeme randa ümbritseb mere poolt veealune kiviahelik, mis saab formulale, isegi slallikale saatuslikuks. Lisaks sellele on keset lahte suured betoonblokid... Bettil läks siiski õnneks, ta sai rannast vigastusteta välja ning kihutas finišhi poole. Minul seevastu hakkas sellest rodeost aegsasti villand saama. Ülepurjestus andis endast üha elavamalt märku. Puri rapsis käes paremale, vasakule. Paudid ei tulnud enam välja. Cämmid ei läinud paika. Käed tulitasid. Tundsin end nagu kauboi eriti piinleva härja seljas.

Teisalt mõtlesin aga Hellele, kes sageli just sellise tuulega formulaga merele lähebki. Noo on power-woman, ma ütlen! Minule, kes ma sel aastal formulat rohkem unes näen kui merele viin, oli see lahing küll ebameeldiv ja võimetele ebakohane. Tänagi tunnen, et möödunud aastased 7 ja 8-tunnised tiksumised olid emotsionaalselt mõnusamad kogemused kui tänavune 4h kestnud rodeo-ending sõit. Ja olin ma ju nagu enamus surfareid soovinud, et tuleks ometi see üks tärn....

Õhtul kella 19 paiku, kui mul olid seljas soojad riided, kõht mõnusasti häid roogasid täis nägin üht vaprat veel kuulimuna juures. Märgid olid veest välja võetud, vihma kallas, tuul paugustas, nähtavus oli kasinamast kasin... Mõtlesin sellele, ilmselt maratoni viimasele lõpetajale korduvalt.
Omast kogemusest tean, et kui oled viimane, tunned end üsna üksijäetuna ning ainus mõte, mis peas loksub, on mõte kaldalejõudmisest. See keegi, kes vihma-hallil merel kalda poole sõitis, ei teadnud, et kogenud viimased, chiacad, olid temale välja pannud planeedi parima auhinna - suure ja ülimaitsva küpsetise. Loodan, et see maitsev preemia kosutas seda tõeliselt vaprat võistlejat.

Järgmiste maratonideni!