Mida tunneb kama talvel?

postitas: Chica Regina

Eneselegi ootamatult leidsin end laupäeval Pirita rannast. Seisin seal, suusasaapad jalas ja nautisin maailma kõige mesimagusamat vaadet - jää on lõpuks ometi läinud! Veel mõned päevad ja ka rannariba on jääst prii.

Mis seal ikka - katuseraamid välja, istmed alla, purjed parandusse, alaku kalipso ja trapetsi sissekandmistreeningud.

Ootusärevus hinges komberdasin õhtuhämaruses maja kõige süngemasse kohta, keldrisse, et vaadata, kuidas on keerulise talve üle elanud minu 100-liitrised sõbrad.

Pilt, mis mulle keldriõnarustest avanes oli miskit sellist:

Armetu, abitu, õnnetu ja igatseva pilguga vaatasid mind Formula krimpsukuivanud jala-aasad ning anusid, et ma nendega miskit ette võtaks. Veel haledamalt tervitas mind puri, millel olin Tarifal über-powerist tingitult katki riganud.

Kui asjad saaksid rääkida, siis oleks nad tõenäoliselt esimesena avaldanud soovi omanikku vahetada ning teiseks oleks nad halisenud pika ja kurnava vangistuse üle.

Mida siis tunneb kama?! Eks ikka sama, mida selle omanik - tülgastust pikast talvest ja surfvabast elust.

Siinkohal avaldan kaastunnet kõigile keldri, garaaži ja pööningu ohvritele ning soovin kiiret taastumist saadud traumast. Varsti on kõik möödas ja purjelaua+purjelauduri stressivaba elu alaku!

Slovakkia

postitas: Chica Hanna

Hommikul hotellis ärkasin linnulaulu ja päikese peale. Tunne oli värske, sest magasime lahtise aknaga. Täna lähme Jasnale, hommikuõhk oli chill, mingi 2 kraadi. Eile olime kõrgtatrates, kõrgeim tipp 2655 m. Ilus ja võimas. Ostsime Jasna ja Lomnitsa ühis 3-päeva pileti 59 euroga. Mäekaardid pistsime taskusse, sest radasid ja tõstukeid oli palju. Istusime kuuekesi tõstukisse, mis oli selline väike kollaste klaasidega vagun, väga popp ja mugav. Tänane hommik oli sombune. Esimene rada(punane) oli sile ja kõva, suusatajatele meeldis, aga lauduritel oli seal kehva kantida, siis läks see rada veel kitsaks ka, poole mäe peal mõtlesin, et milleks küll ma siia selle 3-päeva pileti ostma pidi. Aga siis läks paremaks. Võtsime sama raja uuesti ja ma otsustasin sisse võtta ka ühe musta lõigu, mis osutus arvatust olulisemalt järsemaks, täitsa sein oli, aga kuidagi ma sealt alla nikerdasin. Järgmiseks võtsime tõstuki teises suunas ja sõitsime mäe tippu. Pilve sisse. Pilve sees oli nii udune, et tagumisi sõitjaid polnud näha, ka seda mitte, kus rada võiks olla, olime valges vatis mingi järsu serva peal ja nuputasime, mis edasi ette võtta. Hakkasime vaikselt ja ettevaatlikult alla libistama, kuni jõudsime pilvest läbi. Siis oli äkki kõik nii ilus ja päike säras. Kõik oli nii ilus, et ma iga natukese aja tagant istusin maha ja tegin pilte, iseasi kui hästi see mul telefoniga õnnestus. Järgmiseks avastasime raja nr.11, mis osutuski meie lemmikuks ja selle tõstuk oli ka kõige mugavam, sest lauda polnud vaja alt ära võtta. Osavamad sõitsid tõstukite all kändude ja kivide vahel, ka neid õnnestus näha. Jätkasime sellel kuni kella neljani ja seejärel läksime bussiga termaalvee basseinidesse. Lõdvestav soe vesi, värske õhk ja loojuv päike sobisid ideaalselt selle päeva lõppu. Valged päevitusriided polnud just parim valik, sest vesi oli roostekarva. Neil siin tuleb maa seest kuuma mineraalirikast vett, mis jahutatakse 38 kraadini ja siis lastakse basseini. Mõnna.

Tervitused Slovakkiast!

Postitas: Chica Hanna

Otsustasin siis, et prooviks, mis tunne on lumelauaga mägedes sõita. Harjutasin enne laululaval, Kuutsekal ja Lätis Cesises. Ei taha ju päris pea ees ka vette hüpata. Slovakkias on ilus ja soe, põllud hakkavad roheliseks juba minema ja õhtul on juba 17 kraadi sooja. Päike paistis nii eredalt kogu päeva, et ilma prillita ei saanud olla. Õnneks on mäed piisavalt kõrged, et ülevalpool veel lund jagus.

Alustasime punasel rajal kõige tipust, mõtlesime, et mis seal ikka, küll alla saame. Esimene laskumine tuli üsna vaikselt, teine juba julgema hooga ja nii aina edasi. Väiksed käblad käisid asja juurde. Raja pikkus 3,5 km ja rada vaheldus kogu aeg. Tänase keskuse nimi oli Strepskoje Pleso, loodan, et kirjutasin õigesti :P.

4-tunni pilet sellel mäel täiskasvanule oli 16 eurot. Elame hotellis Satel, suur ja korralik. Esimene pilt on tehtud tõstuki alumise otsa juures oleva kohviku ees ja teine tõstuki ülemise otsa juures oleva kohviku terrassilt.

Armas Hanna

Chicad õnnitlevad Sind sünnipäeval.

Säravat ja õnnelikku eluaastat!

Surfarite suusaduell

Postitas: Regina 9. märtsil

Kuuldes, et tulemas on suur suusalahing Eesti võimekaimate suusasurfarite seas ning maha peetakse siseriiklik MM, võttis Chica team sponsoritelt saadud dollarid plekkkarbist välja ning sõitis kahepäevalisele koolitusreisile Alpidesse. Rentisime sealt kaheks päevaks suusatreeneri härra Fritz-Albert Angereri, noore Tobiase vaarisa.

Chicade suusakoondise lootustandvad klassikud Helle ja Urve läbisid kahepäevase paaristõugete süvakursuse ning tänaseks on neist saanud meie koondise esiklassikud. Tõukavad korraga ja paaris. Erakordne sooritusvõime!

Chicad Kati ja Regina õppisid Fritzu käe all valdama purustavaid kaikalööke, mis olevat eeliseks jälitajagrupi sõidu takistamisel - täketest moodustuuv lisa-suusarada ajab jälje segamini ja jälitatav grupp leiab õige raja nagu taksikoer - nuhkides... .
Leidsime sekundi ka fotosüüdistuse tegemiseks:

Vasakult: Fritz-Albert, Regina, Urve, Helle, Kati

Esimene suurvõistlus Chica suusakoondisele ongi sellel nädalal toimuv suusaralli, kus koondis asub testima uusi tehnikaid. Suusakoondise füüsilne vorm on chicade perearstide kinnitusel enneolematult hea - kahekordistatud dopingukogused ei ole meie organismile liiga teinud.

Et meistrikad oleksid edulised, on Eesti Suusaliit toetanud meie suusakoondist kauni privaatse mökiga otse Pirita rannal, kus chicad saavad end võistluseks ette valmistada. Lisaks ESL ja FISile on koondise suusponsoriteks ka vormiriide märkimisväärse niidi- ja kangakulu katnud Monton:

Teine tähelepanuväärne sponsor on Felix, kes määrib chicade suusad ning uputab aftersurfil kõik vorsitksed ketšupisse.

Kohtumiseni suusarajal! Reedel, kell 18.
Koondis Chica

Suusk versus surf

postitas: Regina

Chicade blogi viimase aja põhiteemad on olnud kas surfiparadiis Hawaii või suusaparadiis Eesti. Kaks nii vastuolulist, ent paeluvat ja aktuaalset teemat. Surfiteema tõuseb taas päevakorda sest kalendis vilgub juba aasta kümnes nädal ning enam ei ole palju jäänud - varsti saab uime märjaks teha! Ent siiski tundub, et uime saab märjaks vaid juhul kui see läbi jää suruda.

Paistab, et sel aastal saab teha kaks triipu päevas - ühe merel ja teise suusarajal. Kirg, mille see kaunist talv suustamise vastu on tekitanud, on taltsutamatu. Olen veidi isegi mures, kas surf mulle enam nii väga meeldibki. Tõesõna - ma ei ole talve jooksul kordagi tundud, et tahaks poomist haarata ja jalad aasa libistada. Mu igapäevane obsession on suusarajad. Kes oleks seda osanud arvata, et ka suusad suudavad inimesega teha seda, mida surf! Peas põksuvad tuule asemel küll mogren ja wassberg, ent tunne, mille pärast trenni saan, on sama mis pärast päevakest tormisel merel. Ülim nauding.

Üsna palju põnevat, naljakat ja valusat on suusaradadel läbi elatud. Liigagi sageli haiguste küüsis piineldud. Tüsistused nagu sõrmeliigeste põletik ja põlvevalu... Ent see kõik ei ole piisav põhjus suuskade nurka viskamiseks. Eesmärk - 800 suusakilomeetrit ja tõusude läbimine wassbergiga on peaaegu täidetud. Kui eesmärke ei oleks ... kui lund ei oleks, istuksin ma kodus ja halaks päevast päeva kui kaugel on surfihooaja algus ja kuidas ma tahaks, et talv saaks juba läbi. Praegu veedan ma ootusaja parimal võimalikul viisil. Piitseps on valmis poomi kangutamiseks ja tasakaalutunnetus on saanud täiesti uue taseme. Vorm on hooajaks valmis.

Põnevaks on selle suusatalve teinud kindlasti massiline suusahullus. Küllap märkas iga eestlane, mis toimus sprodipoodides, millised ummikud olid suusaradadega piirnevais parklates, mitusada inimest väisas suusaradasid. Kui poplaarseks muutus Pulleritsu suusablogi ning Tääri suusapäevikud ja kui raske oli saada aega suusatreeneri eratundi.

Milliseid emotsioone loob suusatamine kui saad seda teha särava päikese saatel, paari miinuskraadi juures, seljal loksumas soe mee ja sidruniga piparmünditee.

Kui minu kirjeldused teid suuskadele ei motiveeri, siis ehk annab tõuke suusasõiduks EPLi üleskutse kõigile tiimidele... osalegem surfitiimide suusahetlusel! http://purjelaualiit.ee/1950

Chicad proovivad kindasti kohal olla ja oma "pütilauad" libisema saada.