26. sept 2010

Hea on olla naine...

postitas: Chica Regina





ei jõua peale tõmmata...
ei saa kämme peale...
ei saa kämme maha...
paalisõlm ei tule välja...
ei saa paalisõlme lahti...
ei saa surfususse jalast kätte....
etc. etc.


Kes vähegi Chicadega kokku on puutunud, need on sääraseid lauseid kindlasti kuulnud.

Varem ei ole ma sellele mõelnud kui tüütud võime me oma abituses olla. Isegi nüüd, kus kõik näib olevat selge ja suur hulk liigutusi on juba "käe sees", on ikka veel olukordi, kus tuleb paluda abi ja õppida.

Mis siis, et sügis - tänamiseks ei ole kunagi hilja. Täname Urmast, kes õpetas meile lihtsa "pealetõmbamis-triki", täname Martinit ja Henrit, kes on perfektse trimmi tuvastamise/määramise spetsid, aitäh Heikole, kes jõuab ka meie hiigelsuured purjed trimmi tõmmata. Aivarile, kes on alati innustanud ja tunnustanud ning kannatanud meie "hala ja nuttu". Aitäh kõigile, tänu kellele oleme me pääsenud merele!
Olen veendunud, et kui satuksime Hellega olukorda, kus peame kama kokku panema vaid teineteise abile lootes, siis jääb meil merele minemata. Purjeid ei jõua me kumbki peale tõmmata. Mina jään kämmidega hätta. Lihtsaim lahendus on mitte minna.



Aga täna me läksime. Peale saadud "abipaketti" leidsime endid merelt ja see oli kaif!

Olgugi, et kirdekas on Pirtal äärmiselt pagiline ja eeldab osavat "pinnalt lugemist" saime me kirja suurepärase päeva.

Esimesed triibud olid kantud hirmust ja alalhoiust. Pagid näisid meie purjede jaoks liig tugevad, arvan, et ehk oli neid 10 meetri kanti. Kui aga mõne triibu järel organism tegevusega harjuma hakkas, asendus hirm adrenaliini ja vajadusega üha kasvava kiiruse järele.

Mõtlesin hetkek, et näed Regina, teised naudivad sooja Tarifa päikest ja ponientet ning surfafad päfkades, sina oled siin nagu kangestunud kumminaine ja vahid pilves taevast, endal käed külmetavad. See mõte kadus aga kohe kui Helle mu kõrvale sõitis ja me koos mööda vett vuhisesime. Parim koht, kus sõbraga aega veeta, on ju meri!

18. sept 2010

UUS JA PAREM MINA



Nüüd on küll viimane aeg enda vast aus olla ja kõik sigadused, mis merel ja kaldal tehtud, puhtsüdamlikult üles tunnistada.
Räägin, käsi südamel, asjadest nii nagu nad on olnud, midagi ilustamata, ennast õigustamata ja mahasalgamata.
Vabandan siinkohal kõigi ees, kellele olen põhjustanud meelehärmi, unetust, tõmblusi, peopesade ja tallalauste higistamist, esile kutsunud ebatsensuurseid väljendeid ja tekitanud muid, jäävaid kahjustusi.

Alustan "tuha" pähe raputamist viimasest ja tean, seda on ilmvõimatu uskuda, aga siiski, ma ei teinud seda tahtlikult .
Niisiis - tegevuspaik Rohuküla, sündmused tormised, ajad kiired, peategelased Regina ja Helle. Oli ka kõrvalosade täitjaid, rekvisiitideks 4,5 purjed ja 104l S-Type ja 80l Evo.
Stsenaarium nägi ette surfivarustuse kiiret kokku panemist kaldal,
et tegevus saaks jätkuda merel.
Abivalmis Helle aitas oma 80 l Evole alla uime (vt foto) ja pakkus seda oivalist sõiduriista lahkelt Reginale, mille viimane ka rõõmsalt vastu võttis ja tarvitas mitme tunni jooksul sihtotstarbeliselt.
Vabandused rikutud surfipäeva pärast.


Jätkan vabandustega kõigi ees, kellele ise olen merel ette jäänud ja kellest olen üritanud üle või läbi sõita, olenemata halsist.
Erilised vabandused sellele väikesele poisile (keda ma selle aasta BF-l enam ei näinud), kes eelmise aasta Saaremaa BF-l oli sunnitud pisarsilmi kohtunikule kurtma,
et see punaste patsidega tädi tahtis talle mitmel korral otsa sõita, karjudes parem, aga endal oli vasak.
Vabandused meeste ees, kellele olen merel jõuga peale surunud arusaama "Ladies First" , mis pole veel jõudnud mereseadustes rakendust leidnud.
Tänud kõigile, kes on sallivalt suhtunud minu võistluseelsesse paanikasse, aidates kaldal kokku panna ja trimmida minu varustust ning vahetult enne starti merel on vastanud minu "blondidele" küsimustele.

Siinkohal vabandused kõikide purjekate ja muude aluste meeskondadele, kellega meie mereteed on aastate jooksul ristunud, kellele ma meelehärmi olen põhjustanud ja kelle vandesõnu ma õnneks kuulma pole pidanud.



Pisikeste punaste puksiiride juhtidel pole ma enda teada närvi suutnud mustaks ajada,
aga siiski, olukordi on olnud.
Vabandused ka Rohuküas liikuvate praamide kaptenitele, kes on sunnitud olnud oma olemasolust tuututamisega märku andma.
Õigustuseks polegi muud öelda, kui et farwatris olen ulpinud ainult sellepärast, et tuul on mu sinna maha kukutanud ja mõneks ajaks puhumise unustanud.

Ja need imelised mereelukad - erilist süümekat tunnen selle hõbedaselt läikiva ja priske tuulehaugi pärast, kes jättis oma elu minu Formula terava uime küljes lohisedes.
Läinud nädalavahetusel Ristnas Formulaga (loed õigesti, Chicad, Ristna, Formula) sõites püüdsin olla ettevaatlik ja mitte vigastada millimallikaid, keda sealsetes puhaste vetes õige ohtralt leidus.



On ka neid, kelle hädaabi märguannet ma merel näinud pole või olen tõlgendanud seda valesti.

Kui aastaid tagasi tähendas lause: "Selle seltsimehega ma luurele ei läheks", täielikku usalduse kaotust,
siis minu jaoks oleks täna samaväärselt karm kuulda: "Helle, sinuga me saartematkale ei läheks".

Sõbrad, ärge jätke mind maha, luban, et olen saamas paremaks ja kinnitan, et edaspidi saan olema armastusväärne, tähelepanelik, hooliv, salliv, viisakas, naeratav, taibukas, osav, kiire, leidlik, tugev, tark, abivalmis, sõbralik, püüdlik......

Heas ja halvas,
ikka teie Chica Helle!

16. sept 2010

Surf ja seened

...no ei puhunud ju! Aga kama oli metsas kaasas. Seda ei jäta Chicad kunagi maha.

13. sept 2010

Ühineme

Andrese mõtetega:
Loe neid siit: Bacardi Fun

12. sept 2010

Bacardi KIIT

postitas Chica Regina

Chicade nädalalõpu seiklused Hiiumaal olid hiidlaslikult hiiglaslikud.
Reedeõhtune praamijärjekord seadistas meid "aeg venib" režiimile. Jõudnud oma rookatusega tahutud palkidest Hiiu-majja veendusime me, et sellest muinaseestlaste nukumajast saab meie linnupuur kõigil järgnevatel Hiiu reisidel.

Reedeõhtune vaikelu valmistas meid ette laupäevaseks Ristna turneeks - olgugi, et meie Hiiumaale sõidu eesmärk ja esialgne plaan oli osaleda Bacrdi Funi (edaspidi BF) võistlusel. Kui aga võistluspaigas rippuvaid lippe nägime, tegime otsuse, et igatsetud koguse adrenaliini saame kätte hoopis Ristnas jettidega kihutades. Lahkusime BF-ilt , teadmata et olime teinud igati õige otsuse.

Ka Ristna valmistas meile pettumuse - jettidega me sõita ei saanud. Meil tuli hoopis 19ne kraadi, päikesepaiste ja praetud sirmikute hõrgu maitse meelevallas minna merele formulatega. Tean, et paljud ei usu seda tänaseni, aga laupäeval kihutasid Helle ja Regina Ristnas formulatel üle kahe tunni ning hetkeks tundus, nagu oleks me Tarifal.
Oli grandioosne päev! Lõpetasime selle mööda metsi mütates ja kukeseeni ning kuuseriisikaid korjates.

Enne Rannapaargu tantsumaratoni ägisesime mõnust - seenekaste ja sauna kerisel valminud gurmeeroog olid lihtsalt vapustavad (või siis oli nälg erakordselt suur).

Kõrvuni tõmmatud suunurkadega sisenesime me kohalikku öölokaali, kus meid tervitas aga õnnetute co-surfarite külm pilk - 0 võistlussõitu! 0 tuult!

Pühapäev, BF viimane etapp, mida võib ilmselgelt pidada suurepäraselt korraldatud ürituseks. Hiiusurf paistis sellega juba möödunud aastal silma, kuid sel aastal oli kõik veelgi parem. Kohtunik Mihkel oli konkreetne ja surfi soosiv. Tuulemiinimumist peeti kinni, rada oli paigutatud perfektselt - täpselt külgtuules ja mõistliku pikkusega. Võistlejate ettepanekuid ja arvamusi võeti arvesse ja kuulati 100%.
Maatuul, mis puhus keskmiselt 4 m/s, oli äärmiselt peenetundeline, andes võrdsed võimalused nii formulistidele kui ka svetlaudadele. Rebimine kahe lauaklassi vahel oli sel korral tõeliselt põnev ja kütkestav ning oli minu jaoks võistluse kordamineku üks olulisimaid punkte. Chicadest astus pjedestaalile Helle.

Minu sõidud läksid siiski tuuleaukude nahka. Glissist väljakukkumisi oli liiga palju ja sõit
sai kannatada. Kui aga õnnestus laud glissi saada, siis paranesid tulemused märgatavalt. Kui esimesse starti ma ei jõudnud ja teises lõpetasin teise naisena, siis kolmandas sõidus oli naiste arvestuses esimene ja üldis üsna eesotsas. Mõnna :) Selles sõidus ei teinud ma ainsatki viga ning püsisin kenasti glissis.
Õnn pöördus aga järgmistes sõitudes, kus pagid järele andsid ning maad hakkas võtma pumpamine. Roppu moodi tuli seda teha, et veidigi kiiremini liikuda. Viimases sõidu tundsin kuidas peopesa nahad jäävad poomi külge ja kätes on lühis. Õnneks sai võistlus järgmisel hetkel otsa ning kannatada tuli vaid vastutuule distants sadamasse.
Hiiumaa etapil oli naistest neljas ning üldkokkuvõttes samuti. Vahe Bettiga oli vaid 1 punkt. Üllatav on ehk see, et ka vaid kahel etapil osaledes on võimalik jõuda sarja eesotsa. Vähemasti nõrgema soo arvestuses :)

Tagasi teema juurde - nii head BF võistluspäeva kogesin viimati kevadel - BF Pärnu etapi avapäeval. Tallinna ja Saaremaa etapid on hea näidse sellest, miks BF võistlusformaadina välja sureb. Pole tuult, pressitakse rajale. Nüüd on vaja muudatusi, et BF taas elule puhuda ning et see pakuks meile taas naudingut. Chicad leiavad, et BF tuulemiinimum peaks olema 5 m/sek. ja see võiks toimuda võistlusaja etteteatamise printsiibil. Ainult siis jääb BF ellu.
Rajale tuleks tagasi meeltada ka need surfarid, kes BF-le on juba ammu käega löönud. Kui neid ei ole, kellelt meil siis surfitarkusi õppida on? (Aivar, see on vihje!).

Aitäh Martinile, Mihklile ja Hiiu Surfiklubile sarja ilusa lõpetamise eest! Palju õnne etapi võitjatele!!!

10. sept 2010

Hiiumaale

Postitas: Chica Regina

Olgugi, et tuult jälle ei ole ja Bacrdi Fun saab olema sama õnnetu, nagu see oli Tallinnas ja Saaremaal, sõidab Chicade formula osakond ikkagi Hiiumaale.
Räägitakse, et seal kasvavat mahlane kukeseen, olla vananaistesuvi ja saunas ligunevat juba kadakavihad. Oleks ju imelik mitte minna!?
Chicad võtavad formulad siiski kaasa, juhuks kui tuuleõnn põõrdub ja viimane etapp, nagu seda avaetapp Pärnuski oli, tuuliseks kisub.

Tuulega on viimasel ajal liiga tuuga olnud. Olen sel nädalal rohkem suusatanud kui surfanud ja see paneb mind muretsema. Kus on sügistormid? Kas tõest peab ootama vihma ja nullkraade, et tormid möllama hakkaks ja 5-sega rallida/rullida saaks?

Rullimisest rääkides... meenub paratamatult meie viimane surfipäev eelmisel nädalal, kus Hellega Lohusalus end lainetel rullida lasime.
Tihe, äärmiselt kõrge ja püsivalt murduv laine oli esiti hirmutav ja koormas nii aju tehniliselt mõtlevat poolkera kui ka füüsist. Õnneks sai minu poolkera ja jõuvarud abi Jaanuselt, kes ei pidanud paljuks paar õpetussõna jagada. Kui laine ABC selge, sai seda isegi praktikasse pandud ning adrenaliinirikas õhtu lõppes koos päikese süüteküünalde läbipõlemisega.
Emotisoonid nagu viha, kirg, hirm, entusiasm, kaif ja rõõm vaheldusid nii sageli, et raske oli aru saada, milline neist parajasti kõige tugevamalt välja lööb.
Kui ei oleks olnud Kristjanit ja Taivot, oleks mina tol päeval küll kaldalt vaatajaks jäänud. Aitäh teile!

4. sept 2010

Mu armsad Chicad!

MU ARMSAD CHICAD!

Olen üks õnneseen, et te mul olemas olete!
Surfipäevad on ju ainult koos teiega piisavalt tuulised, et neid nautida.
Meie ettevõtmised on ainult koos tehes nii lustakad,
et neist ise rõõmu tunda ja ka teistega jagada.

Mu armsakesed, tänan teid õnnitluste ja imelise lillekorvi eest - see näib kui üks heleroosa
pitsivaht ja lõhnab nagu suvi ja päike.
Ja sõnum kaardil ....:):), see pani naeratama ja muutis päeva veelgi heleroosamaks ja päikeselisemaks.

Kallistan teid!
Chica Helle