24. juuli 2013

Kui mu ema teaks...

... siis ütleks ta minust lahti. Nii on muretum.

Oleme oma surfitandemiga viimastel päevadel avastanud ainult uusi spotte. Vast ei olnud meie ainukesed, kes nädalavahetuse über-prognoosi nähes pead vangutasid. Kuhu minna loode- ja põhjakaare tuulega?  Meie ekspromt plaan viis meid laupäeva pärastlõunaks Saaremaale Pidulasse.  Wow! Wow! Wow!
We absolutely love Pidula!

Millised vägevad lained! Milline turvaline kivivaba pinnas, puhas liiv, rannakarbid, päike, rünkpilved. Hell yeah!
Adrenaliin vohas nagu kesksuvine sinivetikas. Liiga pikalt ei saanud muidugi lainete vahel lasta, sest vasakul halsil, üsna kalda all, paiknes kloaak - tihke, paks vetikamass, mis imes meid endasse, värvis kiharad mudajaks ja kümnekordistas ripsmeid. Nagu mingi bituumen-takjas. Väkk. Aga õnneks pesi ebõnnestunud manööver paremhalsil suure osa sellest lögast jälle maha. Ega me sinna siis nii palju ka ei sattunud. Kord või paar ja edaspidi tegime lühemaid otsi.
Minu hiigelsuureks üllatuseks tulid mul neis lainetavates oludes välja ka jibe`id. Ma isegi ütleks, et laines on neid vast lihtsamgi teha, sest kiirust ei pea välja pressima, vaid see on juba eos olemas.
Mõnulesime Pidulas kuni öö saabumiseni ja siis vedasime oma trööbatud kehad puhkama, et hommikul vara kohe jälle platsis olla.
Tagasi jõudes tabas meid aga pettumus - tuult oli vähe, suund polnud päris õige ning see kloaak oli enese alla võtnud kogu ranna.
Näis, et sinna ei saa enam jääda. Võtsime suuna Muhu saarele, kus olevat üks päris kift spott. Leidsime selle spoti üles - meile vahtis vastu plekk. Aga kui eelmisel päeval oled adrenaliinisupi kallal maiustanud, siis järgmisel päeval plekielobi lürpida ei taha.
Kuivõrd inimene ei saagi alati mida ta soovib, siis leppis meie kolmik vähem plekkiva väinaga. Olen sealt mööda sõites sageli mõelnud, et kuidas selles kohas sõita oleks. Vesi seal ju vaid rinnuni, lainet pole ning tuul peaks olema üsna pagiline. Tegelikkus oligi selline. Kaldalt võinuks otse lauale astuda ja tuld anda. Üsna pikalt sai muretult sõita, vaid ühes kohas oli näha uimele ohtlikku kivilahmakat (või oli meil siis lihtsalt õnne). Sellises kohas saab lisaks jibe`i harjutamisele kasvatada ka lauatunnetust ning kiirust.  Oli väga mõnus! Soovitame eriti nendele, kes saarelt lahkumas, aga mõni gliss veel perfektsest puhkusest puudu.

Kolmas uus spott sel nädalal oli aga põhjatuuline Rohuneeme. Järgnevast kogemusest võiksin kirjutada väga, väga pikalt, aga ei tee seda. Nagu ma mainisin - kui mu ema teaks, kus tema tütar purjelauaga sõitmas käib, siis ta ütleks minust lahti. Seda ei saa lihtsalt pealt vaadata ja takka kiita.
Panin elus esimest korda pähe kiivri, tõmbasin selga löögivesti, rigasin liiga suure 4se ja panin sõidukorda 77 freewave`i. Kaldalt vaadates tuli näole kerge muie, sest olin senini Pidula ja Pirita lainekogemusi kõige võimsamateks pidanud. No see värk seal oli hullus kuubis. Mul oli jänes ikka kalipsos kui neid seinu vastuvahutamas nägin. Ja siis mõtlesin taaskord surfilaagris ära jäänud wave`i koolitusele, millest olnuks minusugusele ikka roppu moodi abi.  Kolistasin seal sõjatandril kuni tsentrifuugist küll sai. Skoor: 2 õnnestunud jibe`i, terve varustus ja terved luud. Kui üldse keegi viga sai, siis Helle - tema nimelt oli sellest seiklusest nii pööraselt vaimustunud, et pidin kontrollküsimuste abil veenduma ega tal merel peapõrutust ei saanud :) Ei pea olema hiromant mõistmaks kuhu ta tulevikus põhjatuulega minna tahab.
Rohuneeme kaks vinguviiuli keelt on kivid ja randa pääsemine. Meie kasutasime merele pääsuks ühe lahke meesterahva krunti. Edaspidi peaks aga leidma parema võimaluse randa pääsemiseks.

Meie surfitrio on otsuse teinud - me ei tea teist nii head loodetuule spotti, kui seda on Pidula ning me tahame esimesel võimalusel tagasi. Need 4 tundi autot-praamijärjekorda-metsapeatusi on Pidulasurfi väärt.
Ja meie teame ka seda, kus on väga hea end Vääna surfiks ette valmistada (meenub jälle see ärajäänud koolitus...) - Rohuneeme.

Emps, ära pane pahaks - surf ei olegi normaalne elustiil. Surf on parim elustiil!

8. juuli 2013

Pudrukuul

Ei ole lihtne see surfari elu, ma ütlen. Kõigepealt lendad nagu purdukuul suunal kodu-rand-kodu ja siis paned nagu pudrukuul paremal halsil-vasakul halsil. Kiiduväärt on enne seda kõike üks korralik jõupuder ära süüa.

Reede õhtul (teades, et ees ootab surfirikas nädalavahetus) tegin läbimõtlematu käigu ja veetsin õhtu Harku wake pargis. Lohisesin seal nööri järel mööda vett ca 20 minutit, jõin ära pool järve (võrreldes Maardu järvega - muy bien!) ja ärkasin järgmisel hommikul ropu lihasvaluga.
Igatahes otsustasin ma oma valudele "peale" teha ja merel mõned korralikud triibud tõmmata.

Laupäev oli Püünsisse toonud hulga sõltlasi ja siblimist kõrvalt vaadates tundus, nagu oleks Püünsi üks suur sipelgapesa - üksteise järel veeti laudu merre nagu saak-sajajalgse jalgu pessa. 

Puhus mõnusasti, täpselt minu puuduva 5,8m2 purje jaoks, mille soetamisest olen mõelnud aga tegudeni pole jõundud. Kui kellegi on ICE`i või DUKE`i selles mõõdus - tahate ilma jääda?
Nõnda oligi mul valida, kas üle 6,4 või ala 5,0.
Valisin alamõõdu (tingituna raskest olemisest) ja ega seda valikut liiga halvaks pidada ei saanudki. Liikusin ju küll ja puri oli mõnusasti kerge ega väsitanud. Ühel hetkel kaotasin end merel ära, mõtlesin omi mõtteid nii sügavasti, et ei märganudki, et kohe-kohe ristuvad minu ja lootsi teed. Hea on, et need lootsid punast värvi on - kui õigel hetkel ei näe, siis viimasel hetkel kindlasti. See oli nüüd küll liialdamata napikas. Sain purje vette ja laualt maha. Päris uhke masin see loots, pole teist nii lähedalt veel näinudki.
Edaspidi püüan valmsam olla.

Ja mõned tunnid hiljem jõudis pärale pühapäev, mis pakkus imelist rannailma, sooja briisi, endiseid lihasvalusid ning kella 19st mõnusat tuulekest. Mina jälle nagu pudrukuul Püünsis. Panin slallika kokku ja teadlikult valisin taaskord väikseima vahendi, ehk siis 6.4. Ei lasknud end heidutada teistest, kes rigasid seitsmeid ja kaheksaid. Valik osutus enam kui õigeks, ega ma muidu saakski öelda, et see oli kahtlemata minu selle suve kõige parem surfipäev.
Tuli meelde kaader "Suvitajatest", kus John proua "Kohviveski" kaotusest (või siis kaotuse taga peituvast suurest rõõmust) edasi-tagasi, paremale-vasakule vuhab. Mina udjasin nagu John ligi 3h ja nautisin sellest iga sekundit. Kaldale sundis mind tühi kõht, muidu oleks kuni päikese unnevajumiseni merele jäänud. Oli täiesti eba(eesti)maine surfikogemus. Nii mõnus, soe, päikeseline.
Ja otse loomulikult ootan tänaselt sama.
Vaadates prognoosi tuleb aga tõdeda, et tänaseks on tuuletaadil pakkuda vaid korralik õrritamine. Tänast prognoosi vaadates tundub, et Tuul on nagu suure õllekõhuga mees, kes vargsi astub Tallinna lahele lähemale. Ja kui tema naba riivab juba kergelt-kergelt lahte, siis tõmbab kõhu sisse, va ramp.
Vaadake ise kui ei usu:

Egas muud kui punnis kõhtu, valuvaba lihast ja korralikult purtu kuuli täiteks!

Natuke muusikat ka - uhub vee kõrvast välja:
http://www.youtube.com/watch?v=L-1fSFm7R4Q

Adios.