16. aug 2012

Tariifa-Valkla/Salmistu

kirjutab jälle Regina


Madagascarilt tagasi ja kohe Tariifale. Kui omada elavat fantaasiat ja teravaid meeli on kõik võimalik.

Teisipäevane kirdekas utsitas meid juba varahommikul kiiremalt putru manustama ja asju pakkima.
Hiiu surfilaager (väga, väga äge laager! Sügav kummardus korraldajatele!) oli just lõppenud ja unevõlg veel tasumata kui juba tuli formulad katustelt maha kiskuda ja alamõõdulised lauad virnastada.

Sõitsime esimese hooga Salmistu randa, siis aga mõned kilomeetrikesed Valkla suunda tagasi.
Vaade, mis avanes oli tariifalik - liiv tuiskas, päike lõõmas, vesi vahutas ja kees. Puhus!
77 l + 4,5m2 /Regina/
80l + 5,4m2 /Helle/
220l + 3,5m2 /uus Chica kandidaat - Maret/

Valklaga on minul oma lugu - olen seal korduvalt käinud ning sõita ei ole senini saanud. Reeglina kukub tuul ära ja ma ei jõuagi vette. Ühel ääretult tuulisel päeval pidin aga haiguse tõttu surfamist tekkidesse mähituna läbi autoklaasi vaatama. Sel korral sain siis esimest korda vette ka selles lahesopis.
Ja oli täpselt nii mõnus, nagu ma olin seda ette kujutanud.
Kirdetuul ei pääsenud küll Pedassaarelt ilusti läbi ja andis powerit järgi, pagitas, kuid see ei põhjustanud rahulolematust. Sai küll mõned korrad glissides selg ees vette kukkuda, sest tuul lõigati justkui noaga läbi, aga seegi oli fun.

Aga mida me Maretiga tegime oli ilmselt alatu :) Me vaatasime talle kõik usutava näoga otsa ja kinnitasime justkui ühest suust, et tingimused on algajale vägagi sobilikud. Vest selga, väike puri ja vette. Uuele surfihoolikule ei saa ju algõpet liiga kergeks teha. Suur oli meie üllatus, kui piiga neis oludes kenasti hakkama sai. Talle meeldibki surfata! Hoolimata loendamatutest sinikates ja lihasvaludest uurib ta nüüd minult ikka ja jälle, et millal puhub ja kuhu selle suunaga minna...

Salmistu-Valkla vahel surfasime me üsna pikalt, ilmselt ca 4h. Koos oli palju toredaid surfiinimesi ja meenusid aastatetagused suursurfid - ühine rigamine, kamavahetus-laenutus, võidusõit ja külluslik õhtusöök näljaste surfisõprade seltsis. Kõrvitsaseemneterikast saia nosides heietasime mõtteid Tariifast. Ja peale seda hakkaski juba tunduma, et peab sügisesse hispaaniapärast levantet ja ponientet tooma... 

9. aug 2012

Madagascar

mõtte lennutas õhku: Regina


Vahelduseks sekka mõni lühike ja teistlaadi postitus... Nimelt on minu ammune unistus surfi- ja avastusreis imepärasele Maragaskarile. Ikka ja jälle leian end unistava pilguga vaatamas neid videosid, kus on keelekastet nii purjelauduritele kui ka lohesurfaritele....
Vaadake teiegi, mis ma ikka seda ilu enesele hoian.



7. aug 2012

Maratoni aftermaraton

postitas: Chica Regina


"Raskekujulise tervisekahjustuse" tõttu jäi minul sel aastal Aegna maratonil osalemata. Ajaks, mil  Piritale jõudsin, olid enamus võistlejaid juba õnnelikena tagasi kaldal ja vahetasid emotsioone merel läbielatust.
Tuul aga urises sõbralikult ja meelitas.
Võtsin Freewave`i ja 6.4 Duke`i ning läksin. Üksi.
Perfektsete sõidutingimuste tõttu tabasin end mõttelt, et maratonisõit olnuks ikka väga, väga tore olnud. Mõeldud tehtud - tühja sellest, et kaasvõistlejad juba kaldal suppi luristavad. Võtsin suuna Aegnale.
Huvitav - miks ma seda kunagi teinud ei ole - võtta ette pikem ots ja seigelda mööda merd?! Nautida seda kirjeldamatut vabadusetunnet, mööduvate kormoranide sünkjat ilu, kuulata läheneva praami tervitusteksti Tallinna sadamasse saabumise puhul.... Aeg oleks sel teekonnal justkui peatunud, et lasta naudingul ja adrenaliinil kordki tõeliselt domineerida.

Üllatavalt kiiresti leidsin end Paadi juurest, siis juba nägin kümneid lohesid taevas ja Püünsi kollast kast-maja. Aegna juurest lasin alla tuult Pandju-Kräsuli-Pandju kiirteele. Päike lõõmas, vesi oli soe, lohelauad pritsisid vett paremale ja vasakule nagu purskkaevud, purjed vilkusid päikese käes nagu peeglid... Korraks tundus, et Püünsi ongi meie Tariifa.
Pikka manöövrite praktiseerimist sel korral Püünsis ei olnud sest kartsin jõuvarudega halvasti ümberkäimist ja bussisõitu Piritale märjas kalipsos....
Tagasisõiduks tuli aga valida õige trajektoor. Valearvestus tähendanuks suuri kivimürakaid = murtud uime. Ütleme nii, et sain madalikult väga, väga napilt mööda. Libisesni üle kivimürakaite ja rulllainete ning sain õnnelikult vööri õigesse suunda.

Jälle kormoranid ja kajakatelaul.

Pirital vilkus hulk purjeid. Oli kaks varianti - kas võistlejatele jäi sõidust Aegnale ja tagasi väheks või toimus veel teinegi võistlus. Seda, et tegemist oli võistlusega lugesin ma välja stardikellade kasutusest ja surfarite äärmiselt süvenenud ja eesmärgikindlast pilgust. Minu ainus mure oli, et saaks rajalt ruttu minema, et keegi minu tõttu oma kohta kaotama ei peaks. Ilmselt ma jalgu ei jäänud.

Ja siis olid seal sõbrad Helkin ja Helle. Vaat milline rõõm - peale nii pikka üksiveedetud aega! Uus hingamine ja uued triibud.

Helle läbis maratoni väga tublisti. Formulaga tuules ja laines võimelda... Ehk ta kirjutab siia mõne sõnaga oma läbielatust ka. Jätan talle siia selleks vaba ruumi.  Ciao!