UUS JA PAREM MINA

Nüüd on küll viimane aeg enda vast aus olla ja kõik sigadused, mis merel ja kaldal tehtud, puhtsüdamlikult üles tunnistada.
Räägin, käsi südamel, asjadest nii nagu nad on olnud, midagi ilustamata, ennast õigustamata ja mahasalgamata.
Vabandan siinkohal kõigi ees, kellele olen põhjustanud meelehärmi, unetust, tõmblusi, peopesade ja tallalauste higistamist, esile kutsunud ebatsensuurseid väljendeid ja tekitanud muid, jäävaid kahjustusi.

Alustan "tuha" pähe raputamist viimasest ja tean, seda on ilmvõimatu uskuda, aga siiski, ma ei teinud seda tahtlikult .
Niisiis - tegevuspaik Rohuküla, sündmused tormised, ajad kiired, peategelased Regina ja Helle. Oli ka kõrvalosade täitjaid, rekvisiitideks 4,5 purjed ja 104l S-Type ja 80l Evo.
Stsenaarium nägi ette surfivarustuse kiiret kokku panemist kaldal,

et tegevus saaks jätkuda merel.

Abivalmis Helle aitas oma 80 l Evole alla uime (vt foto) ja pakkus seda oivalist sõiduriista lahkelt Reginale, mille viimane ka rõõmsalt vastu võttis ja tarvitas mitme tunni jooksul sihtotstarbeliselt.
Vabandused rikutud surfipäeva pärast.

Jätkan vabandustega kõigi ees, kellele ise olen merel ette jäänud ja kellest olen üritanud üle või läbi sõita, olenemata halsist.
Erilised vabandused sellele väikesele poisile (keda ma selle aasta BF-l enam ei näinud), kes eelmise aasta Saaremaa BF-l oli sunnitud pisarsilmi kohtunikule kurtma,
et see punaste patsidega tädi tahtis talle mitmel korral otsa sõita, karjudes parem, aga endal oli vasak.
Vabandused meeste ees, kellele olen merel jõuga peale surunud arusaama "Ladies First" , mis pole veel jõudnud mereseadustes rakendust leidnud.
Tänud kõigile, kes on sallivalt suhtunud minu võistluseelsesse paanikasse, aidates kaldal kokku panna ja trimmida minu varustust ning vahetult enne starti merel on vastanud minu "blondidele" küsimustele.

Siinkohal vabandused kõikide purjekate ja muude aluste meeskondadele, kellega meie mereteed on aastate jooksul ristunud, kellele ma meelehärmi olen põhjustanud ja kelle vandesõnu ma õnneks kuulma pole pidanud.

Pisikeste punaste puksiiride juhtidel pole ma enda teada närvi suutnud mustaks ajada,

aga siiski, olukordi on olnud.
Vabandused ka Rohuküas liikuvate praamide kaptenitele, kes on sunnitud olnud oma olemasolust tuututamisega märku andma.
Õigustuseks polegi muud öelda, kui et farwatris olen ulpinud ainult sellepärast, et tuul on mu sinna maha kukutanud ja mõneks ajaks puhumise unustanud.

Ja need imelised mereelukad - erilist süümekat tunnen selle hõbedaselt läikiva ja priske tuulehaugi pärast, kes jättis oma elu minu Formula terava uime küljes lohisedes.
Läinud nädalavahetusel Ristnas Formulaga (loed õigesti, Chicad, Ristna, Formula) sõites püüdsin olla ettevaatlik ja mitte vigastada millimallikaid, keda sealsetes puhaste vetes õige ohtralt leidus.

On ka neid, kelle hädaabi märguannet ma merel näinud pole või olen tõlgendanud seda valesti.

Kui aastaid tagasi tähendas lause: "Selle seltsimehega ma luurele ei läheks", täielikku usalduse kaotust,

siis minu jaoks oleks täna samaväärselt karm kuulda: "Helle, sinuga me saartematkale ei läheks".

Sõbrad, ärge jätke mind maha, luban, et olen saamas paremaks ja kinnitan, et edaspidi saan olema armastusväärne, tähelepanelik, hooliv, salliv, viisakas, naeratav, taibukas, osav, kiire, leidlik, tugev, tark, abivalmis, sõbralik, püüdlik......

Heas ja halvas,
ikka teie Chica Helle!