Talisurf 21. novembril

Postitas: Chica Helle

Kuidas minust sai 21.11.09 talisurfar.

Juba paar päeva sosistati, et hakkavat puhuma,.......tuul noh. Oletasin, et talisurf pole minu jaoks, külmavares, nagu ma olen. Jah, tõesti, reede hilisõhtul hakkaski puhuma ja millegipärast ma märkasin seda.
Millegipärast äratasin Regina oma helistamisega juba laupäeva varahommikul ja üritasin võimalikult värvikalt kirjeldada, mida ma rõdult merele vaadates näen.
See kõlas umbes nii, et taevas on väga-väga hall, meri on veel-veel hallim, loksuvas laines näen üksikud valgeid "jäneseid" ja ainuke pilkupüüdev objekt merel on salatiroheline reisilaev Tallink.
Et siis......, ehk Formula!!!????.
Vale vastus oli - õige vihje tuli otse rannast, sõideti viieste purjedega.
Leppisime Reginaga kokku, et läheme Piritale ja võtame asjad kaasa .......noh, et oleks kaasas, ......lihtsalt kaasas.
Varustust autosse toppides katsusin hästi kiiresti kohmitseda, et naabrid ei näeks ega peaks mu mõistuse pärast muret tundma.
Mida lähemale Piritale, seda rohkem hakkasin tundma tuttavat rahutust ja seda tugevamalt vajutasin gaasipedaali.
Ainuke mõte oli , et äkki saab otsa ....... tuul noh. Enne kui asjad kokku saame ja merele jõuame, seda olime kogenud sellel suvel liigagi tihti.
Kätevärinal, külmetavate sõrmedega ja kõrvalise abiga, saime oma varustuse kiiresti kokku.
Õnneks polnud ka riietusruumi uksekood meelest läinud. Sisse astudes oli tunda meeldivat saunalõhna, aga paraku ei kütnud see teisi ruume. Paljad varbad ähvardasid kivipõranda külge kinni jäätuda ja hingeõhk muutus hetkega auruks.
Pärast mõningast pusimist olime pugenud oma paksudesse kalipsodesse ja nägime välja nagu pingviinid.
Aitasime vastamisi kinni veel viimased tripid, traksid ja lukud ....ja siis see jutus......
Esimesed sammud jäises merevees ja üllatus - jalgadel ei olnudki külm ja külma vett ei pressinudki kraevahelt sisse.
Esimene start, kohe ka esimene kukkumine ja esimene lonks jääkülma merevett, mis tuli alla neelata.
Üsna ruttu sai selgeks, et käsi pole mõistlik kauaks vette jätta, külmetama hakkavad.
Pisut harjumist oma kohmakusega ja siis jäi alles puhas rõõm ja lust endast, merest, tuulest ja heast varustusest.
Nii uskumatu kui see ka polnud, sellest pilves ja vihmasest päevast õnnestus meil isegi päike välja surfata.
Olin kuulnud, et talisurfarid enamasti üle poole tunni vees ei ole, aga isegi paar tundi peale vette minekut polnud minul vähimatki tahtmist ega põhjust välja tulla.
Kaldale tulles teadsin, et soe saun ootab ja seal sain kohe ka oma esimesi talisurfi kogemusi vahetada. Imeline päev oli, tänaseks on sellest alles võrratud emotsioonid, magusalt valusad lihased ja mõned sinikad.

21.11 Pirita

Postitas: Chica Regina

Ka meie kliimavöötmes võib kohata loodusimesid.

Kes oleks võinud arvata, et kuu aega enne jõulupühi võib Pirita rannas täheldada pingviinide rännet...

Pingiviinide talirände kutsus esile uskumatult soe nädalavahetus ja üle pika aja puhunud kvaliteettuul. Olgem ausad - isasisendeid oli rand täis, emasisendeid oli vaid kaks - Helle ja Regina. Riietusruumis kalipsosid selga ajades mõtlesime Hellega, et meie "kuplid" vajavad ravi. Ehk aitavad tabletid, ehk lihtsalt seanss tohtrihärra pool.

Hetk hiljem väljus rõivisturuumidest kaks emaspingviini... Loiu sammuga, käed kehast ebaloomulikult kaugel. Nad olid äravahetamiseni sarnased - kummist, mustad, neli sinist silma ootusärevalt vilkumas .

Esimesed sammud novembrikuises vees olid karastavad. Aegsasti tungis vesi kalipsonööpide vahelt sisse, sussidest sisse, kinnastest läbi. Ja mitte ainult! Ka laua sisse tungis vesi, sest hooaja lõpetamise järel plaanisin ma oma laua sisemust soojendada ja kruvisin laualt korgi küljest. Kork kaminasimsil läksin ma lauda ujutama.

Hetki hiljem, kui korgi laenuks sain, kobisin uuesti vette. Vesi oli vahepeal soojaks läinud. Kohe mõnusalt soojaks!
Helle juba põrkas ühelt laineharjalt teisele ning minu ülesanne olnuks teha sama. Aga raske on põrgata kui keha ei mäleta surfist midagi ja ainukesed liigutused mis meeles on pärinevad katapulteerumisalasest batuuditrennist. Tunnistan ausalt, et pärast batuuditamist ei ole katapult üldse hirmus. Vastupidi! See on äge! Adrenaliininäidik on põhjas.

Mitmeid triipe hiljem (kui oli vees oldud juba ebaloomulikult kaua) hakkasid käed streikima. Veestart ei õnnestunud, sest ma ei jõudnud kätega poomist hoida. Isegi kui sain veest välja, siis enne kui end trapetsisse haakida jõudsin lakkasid käed töötamast ja ma plärtsatasin vette. Käteringid, kalipsovenitused, kinnaste ära võtmine - miski ei aidanud. Käed läksid pensionile.

Hädaline nagu ma olin, loksusin siis lihtsalt lainete turjal kalda poole. See oli lihtne. Meelelahutust pakkus nt Tom, kes kõrgeid hüppeid ja saltosid tegi, perfektsed jibe`id Jussi esitluses. Kaldal nägin üht piltniku, kes minu elu esimest Pirita "shame walk`i" jäädvustas. Aga käed olid nii läbi, et sel vaesel piltnikul tuli oma modelli kama kaldale vedada.

Shame walk ilma käteta naise esitluses

Pärast mõnusat sauna, mis käed jälle elule äratas, panime oma super surfpäevale erakordselt kauni punkti. Sõitsime Laulasmaale, istusime tekkidesse mähitult aias. Kuulasime randuvate lainete laulu ja lugesime öös langeivaid tähti. Ei ole midagi paremat päevast, mis on täis surfi ja sõpru.

Aitäh Sulle Sügis, et kinkisid meile selle oivalise surfipäeva!

Kaua oodatud

... vabandan väga, et ei ole jõudnud panna üles pildikesi ja jutukesi, mis räägivad sellest, kuidas me sooja surfihooaja lõpetasime. Vaatame siis üheskoos ajas tagasi:
Chicad lõpetasivad hooaja 30. oktoobril...





ahhjaa ... Chicad võtsivad ka peost osa:

Urve ja Eteri

Katid


Helle, Katrin, Kati

Üheskoos vaatasime möödunud Tarifa reisi pilte

Sõime...

Terariistadega möllavad Regina, Helle ja Katrin

...see kaader oli fotoaparaadis viimane...Aga uskuge mind, sellega pidu ei lõppenud!

Batuuditrenn

posted by: Chica Regina

Need, kes Järvevana teele sattunud, on kindlasti märganud raudteeülesõidu lähedal suur kollast silti kirjaga Sky Park Batuudikeskus. Küllap ei ole ma ainuke, kellele joonistub seda silti lugedes tonnide viisi hüplevaid ja naerusuiseid lapsi silme ette.

Seda suurem oli aga mu üllatus kui Enno helistas ja teatas, et seal samas laste mängumaal viiakse igal kolmapäeval läbi trenni, mis on mõeldud adrenaliinijanustele ekstreemsportlastele. Muuhulgas purje- ja lohelauduritele. Trenn andvat näiteks ettekujutuse kuidas võiks teha frontloop`i...

Kuivõrd asi kõlas huvitavalt liitusin ma Ennoga kolmapäevases batuuditrennis ja panin unustusse vajunud adrenaliini jällegi ihukanalites vohama. Frontloop jäi sel korral küll tegemata, ent kunstilisi vaateid katapulteerumise alal pakkusin ma oma surfsõpradele kindlasti.

Lisaks taasavastatud adrenaliinitulvale taasavastasin ma selles trennis ka naermise. Kes suudakski tõsiseks jääda kui hüppad neljakäpakil ega saa kuidagi selle vastu, et hingamise käigus ei kostuks kurgust "auhh". Järgemööda hüppasid ja haukusid seal kõik, need kes ei haukunud, need naersid.

Mida me seal trennis siis tegime?

Haukusime, hüppasime ning püüdsime keha üle kontrolli saada. Alt ülesse vaatasin ma treenerit, kes tegi seal selliseid hüppeid, et ....tjah... kui see mees oleks purjelaudur, siis ta oleks eesti meister purjelaua hüpetes.

Anyway - pikk jutt on kehv jutt. Seni kuni mina kosun hüppamisest saadud emotsioonidest tutvuge teie keskusega ja proovige see asi ära! Batuudikeskus ei ole kohe kindlasti ainult laste pärusmaa!

Vaata lisaks: http://www.skypark.ee/est/