Hea on olla naine...

postitas: Chica Regina





ei jõua peale tõmmata...
ei saa kämme peale...
ei saa kämme maha...
paalisõlm ei tule välja...
ei saa paalisõlme lahti...
ei saa surfususse jalast kätte....
etc. etc.


Kes vähegi Chicadega kokku on puutunud, need on sääraseid lauseid kindlasti kuulnud.

Varem ei ole ma sellele mõelnud kui tüütud võime me oma abituses olla. Isegi nüüd, kus kõik näib olevat selge ja suur hulk liigutusi on juba "käe sees", on ikka veel olukordi, kus tuleb paluda abi ja õppida.

Mis siis, et sügis - tänamiseks ei ole kunagi hilja. Täname Urmast, kes õpetas meile lihtsa "pealetõmbamis-triki", täname Martinit ja Henrit, kes on perfektse trimmi tuvastamise/määramise spetsid, aitäh Heikole, kes jõuab ka meie hiigelsuured purjed trimmi tõmmata. Aivarile, kes on alati innustanud ja tunnustanud ning kannatanud meie "hala ja nuttu". Aitäh kõigile, tänu kellele oleme me pääsenud merele!
Olen veendunud, et kui satuksime Hellega olukorda, kus peame kama kokku panema vaid teineteise abile lootes, siis jääb meil merele minemata. Purjeid ei jõua me kumbki peale tõmmata. Mina jään kämmidega hätta. Lihtsaim lahendus on mitte minna.



Aga täna me läksime. Peale saadud "abipaketti" leidsime endid merelt ja see oli kaif!

Olgugi, et kirdekas on Pirtal äärmiselt pagiline ja eeldab osavat "pinnalt lugemist" saime me kirja suurepärase päeva.

Esimesed triibud olid kantud hirmust ja alalhoiust. Pagid näisid meie purjede jaoks liig tugevad, arvan, et ehk oli neid 10 meetri kanti. Kui aga mõne triibu järel organism tegevusega harjuma hakkas, asendus hirm adrenaliini ja vajadusega üha kasvava kiiruse järele.

Mõtlesin hetkek, et näed Regina, teised naudivad sooja Tarifa päikest ja ponientet ning surfafad päfkades, sina oled siin nagu kangestunud kumminaine ja vahid pilves taevast, endal käed külmetavad. See mõte kadus aga kohe kui Helle mu kõrvale sõitis ja me koos mööda vett vuhisesime. Parim koht, kus sõbraga aega veeta, on ju meri!