31. aug 2009

Z - uim

Ööl vastu pühapäeva kohtus formularahvas BonBon`is, et tähistada kordaläinud võistluspäeva ja nagu te isegi teate saavad hämaras ööklubis tihtipeale alguse suured ja geniaalsed ideed - olgu siis mängus nii palju rummkoolat kui tahes.
Sel korral tõmbas osa chicasid rajalt maha insener Zuppingu. Nurrusime, mis me nurrusime, aga diili Z-uime osas tegime temaga ära. Esialgu leppisime kokku kõikse tähtsamas - et chicadele on tarvis erkroosat uime, mis paistaks silma naisrassile omase volüümikusega. Edasised roosa-Z-uime arendustööd on seotud uime omadustega. On selge, et olulised on nii pikkus, laius kui ka kasutusotstarve - kas maal või merel. Kõik see on kogemuste ja läbirääkimiste küsimus.

Selline võiks siis see tüdrukutele mõeldud Z-uim välja näha...Konkurentsitu, pretensioonitu, igati manööverdatav nii kuivades kui ka märgades oludes. Ja mis kõikse tähtsam - roosa uim "haistab" kõiki HangLoose ja VisaTeami meeste uimede kohalolu ning lülitub automaatselt turboržiimile. Catch us if you can!

28. aug 2009

Formula meistrikad


... ja loomulikult on meie pöidlad pihus ka kõigi teiste koduste formulistide jaoks.

Bacardi Fun

Posted by: chica Helle



Saarest tulles oli emotsioone nii palju, et neid oli ilmvõimatu kirja panna, aga jagada tahaks neid siiski, enne kui uued peale tulevad. Chikad põgenesid mandrilt juba kolmapäeval, kiirusega 140 km/h. Praamist mahajäämise ohust andsid märku mitmed näidikud, viimasel hetkel liitus nendega ka bensiininäidik, kiiruskatsed lõppesid 5 km enne aparelli ja 0,5 km enne põõsastesse varjunud politseipatrulli.

Juba aegadehämarusest on teada, et teiselpool vett, praamist maha astudes, hakkab aeg teisiti käima, nii ka sellel korra.
Tegime endale mõnusa pesa Urve koduõue saunapealsel.
Siinkohal tuhat tänu Urve emmele ja issile, kes võtsid meid kõiki nagu oma lapsi ja seda isegi siis kui emme oli varavalges ärganud, et tööle minema, nautis rahulikult oma hommikukohvi kui viimased pidutsejad köögis külmkapiukse ja potikaantega kolistasid.
Urve, kõik Chicad on ääretult tänulikud, et võisime veeta oma selle suve värvikaima nädalalõpu teie pere keskel.
Peale Chicade leidis Urve juures endale mõnusa kodu ka Gringode meeskond, kelle uskumatutel surfijuttudel, mis kogunenud 15 aasta jooksul, ei paistnud lõppu olevat.
Kolme "neitsi" sünnipäevapikniku pidasime esimesel päeval Tehumardi muinasjutulisel rannal.
Päike paistis, ilm oli soe, puhus kerge tuul, kõik oli täiuslikule põhjamaisele suvele kohane ja olid ka sõbrad, kellega jagada nii tuult, päikest, emotsioone kui võrratut sünnipäevakringlit.

Teine surfipäev möödus juba karmimates tingimustes, sellel korral valisime sihtkohaks Sõrve.
Õhk oli karge, vesi külm, tuul arvestatav - see oligi ju see, mida otsima läksime.
Sellel õhtul, rannast koju jõudes, juhtuski see, et Chicad avastasid enda jaoks uue soojarohu, nimega PIPRAVIIN. Manustada tuleb seda väärt jooki pitshaaval, esimene pits muudab tajutavaks külmunud jalad ja käed, teine pits paneb juba õhetama kõrvad ja põsed, pärast kolmandat pitsi jätkub juttu ja naeru pikemaks, pärast neljandat...., aga sellest ei saa ma enam rääkida, võimalik, et isegi ei mäleta... :)


Nii, käes oli kolmas hommik, st võistlused.
Kella vaadates selgus, et olime vähemalt kolm tundi maganud, Anneli keedetud hommikupuder oli värske maasikamoosiga ääretult maitsev ja andis jõudu.
Gringode välja pandud eriauhind parimale Chikale, seinakell, mis tegevat igal täistunnil koletut heli, innustas võitlusesse asuma ja seda üsna tuulistes ja karmides oludes.
Esimet korda läksin võistlema 104 laua ja 6,6 purjega ja olematu jibega.
Tean, et sellel päeval polnud kerge kellelgi. Merel olid ka minu äratundmised äärest -äärde, ühel hetkel kirusin maapõhja, et pagan, miks ma F-i ja 9,0 purje ei võtnud, aga järgmise pagi ajal leidsin, et on ikka tark tüdruk.
Võistlus kujunes karmiks, pagide ajal oli kõik hästi, suutsin hoida kõrgust ja kontrollida olukorda, aga järgmisel hetkel kui tuul vaibus tuli võidelda lainega, kaotasin kõrgust ja vajusin märgist mööda, seda eriti siis kui õnnestus ka kukkuda.
Eriti valus oli minu jaoks teine sõit, nägin, et finish on avatud, vaatamata sellele, et olin raja läbimiseks üsna palju aega kulutanud, kujutasin ette, et minu järgi oodatakse, pingutasin sedavõrd rohkem, viimaseks takistuseks osutus sinine poi, mis asus muuli juures, loksuvas vees, kus oli väsinuna üsna raske purje veest kätte saada.
Joont ületades ei uskunud oma silmi kui nägin , et roheline lipp on tõusnud ja kõik sööstid mulle vastu, järgmisesse starti, st et seda ühte minutit ei jõutud enam oodata.
Ots ringi ja jälle võitlusse loodusjõudude ja rohutuustakutega, mis haakisid kõige ebasobivamal hetkel ennast mu uime külge.
Peale väikest pausi oleksin pidanu võtma Formula, aga tuul tundus kohati petlikult raju, aga see ainult tundus nii.
Viimased kaks starti olid minu jaoks nagu ettevalmistus ballettikooli astumiseks, kõik oli väike, nii laud kui puri ja tuul, aga laine oli suur ja pealetükkiv.
Kõik emotsioonid ja merel kogetu oleks olnud ootuspärane, aga Reginaga juhtunud õnnetus muutis maailma, teadsin, et miski pole enam vähemalt 4 nädalat endine.:(
Kõik koos hakkasime harjuma uue olukorraga, pisaratest poleks abi olnud, aga pipraviina peale võis loota ja ööklubi talus meid kuni tulede süttimiseni.


Taksojuht, kes meid koju viis ei suutnud ära imestada, et kui suur peab see maja olema, et sinna ikka veel rahvast mahub.



Ja oligi meie viimane päev saares. Ilm oli hästi soe ja soe oli ka vesi ja see vähene tuul samuti. Vaja oleks läinud svertlauda, aga prognoos lubas ka Formulale soodsaid tuuli.
Tuuled tulid, aga liiga hilja, see oli see päev, kus pumpasid ja pumpasid ja pumpasid ja kui ühel korral õnnestu glissi saada, siis lükkasin suurest erutusest jala aasast mööda ja kukkusin.
Viimases sõidus sain hea stardi, jäin sellel korral stardijoone lähedale ei liikunud kaugelt glissi otsima, mida ei pruukinud tulla.
Väikese tuule abil giseerisin isegi Ormist mööda, mis enne tundus ilmvõimatuaga, aga üsna mitu kohta kaotasin viimast poid võttes, sest pumbates ja mitte glissi saades ei pannud ma tähele, et selle taktikaga ma märki ei jõua ja nii oligi.
Pidin piinlikust tundma kui peale võistluse lõppu üks väike poiss kohtunikele kurtis, et üks punase peaga tädi oli teda merel mitu korda rünnanud.
Tuleb tunnistada, et juhtus tõesti nii, aga me jäime sõpradeks ja leppisime kokku, et tema võib mind rammida järgmistel võistlustel ja võib karjuda "parem" ja seda isegi siis kui ei ole. Hea oli teada, et kail on minu ergutusmeeskond: Chicad ja Gringod, kes elavad mulle kaasa, vaatamata sellele, kuidas mul ka ei läheks. Seinakell tundus aga sellel aastal kuuluvat minule. Loodetavasti on see rändauhind kuna selle koletut heli ei taluvat keegi üle aasta.



Koduteele võtsime kaasa ahjusoojad suitsulestad, lehvitasime kõigile praamijärjekorras ootavatele surfaritele ja läbi see sportlik ja vallatu nädalalõpp oligi.

26. aug 2009

Surf, pipraviin, Diiva ja kargud

posted by: Regina - the AntiSurfer

Kõlab hullumeelselt, kas pole? Team Chica Saaremaa tripp oligi kõike muud kui süütu nädalalõpp. Seiklustest ja sekeldustest me puudust ei tundnud.

Juba kolmapäeva pärastlõunal pakkisid naised (koju jäi sel korral vaid Chica Kati) kokku oma maise vara ning surusid selle autodesse. Chica Helle auto, näiteks, kandis katusel 4 lauda ning salongi pressisime 9 purje koos lauaga. Omavaheline suhtlemine oli raske, sest hääl oli aga pilti ei olnud.



Jõudnud Muhumaa ja Saaremaa piirile leidsime me merelt oma enda teamikaaslase...
Chica Urve, meie lahke võõrustaja, sai juba samal päeval Väikese Väina surfikorra kirja - olgugi, et ilm oli juba sügiseselt jahe ega meelitanud vette.

Neljapäeva hommikul kui olime ligi 15se pealisele kambale (lisaks Chicadele oli Urve juures ka team Gringo :)) keetnud ämbritäie surfiputru, asutasime endid tuulte jahile. Esimesel päeval võõrustasid meid Tehumardi tuuled ja kalavõrgud. Helle ja Regina sõitsid võrguslalli F-dega ning Urve ja Eteri väikeste laudadega.Glissituult jätkus F-dele, misõttu me sundisime ka Urve F-i proovima. Ja see meeldis talle! Tuli merelt lai naeratus näol.

Päev kujunes viljakaks, sest lisaks surfile liikus meie surfiautode kolonn Tehuka metsade vahele kukeseeni korjama. Kes noppis neid kilekotti, kes lükra sisse ja kes pidi seene maha võtmiseks kasutama kirvest.....



Õhtul vaaritasime me taaskord - maailma parim kukeseenepasta ja võlujook Pipra viin, mille tõttu tuli meil ka ööklubisse Diiva minna ühtekokku 3 ööd järjest.

Reedel põrutasid sõprus-teamid Sõrve-Säärde, kus tuult oli piisavalt ning kõik chicad said kirja peaaegu kordaläinud surfipäeva. Oli maatuul, mistõttu käitus puri nagu tige ketikoer, kes tahab kord paremale, kord vasakule nuuskima minna... Sõrve-säärega meenub veel üks ebameeldiv seik - nimelt ei lastud meid autodega väravast sisse sõita ning ähvardati politsei kutsuda. Nüüdsest olevat ka seal surfaritel piirang peal - ei mingit parkimist ja autosid. Kahju, et meile ikka ja jälle kaikaid kodaratesse visatakse. Lõpuks ei olegi meil surfaritel kohta, kus oma kirge taltsutada saaks...
Võtsime endile ka väheke vabadust teha mõned naiselikumad kaardid...

Bacardi Funi esimene päev oli meeldejääv. Chicade Hanna, Urve, Eteri ja Anneli jaoks oli see parim surfipäev. Harjutasid pöördeid ja arendasid kiirust, seda Nasva tagumises lahesopis. Chica Kati oli aga ametis võistlustulemuste fikseerimisega.

Teami asusid esindama roosades särkides Helle ja Regina. Paistab, et sel korral olid saatusel mu jäuks varuks hoopis teised plaanid. Krüssasin merele, et jõuda esimesse starti ning hüppasin veest startimiseks enda arvates sügavas kohas vette. Käis krõks, keha läbistas valukiir ja kui jalule tõusin leidsin end põlvekõrgusest veest. Tulemus - kuu aega surfivaba elu ja edaspidi toetav side... Kõik see jõudis mulle kohale alles pühapäeval, kui rahvas formulatega merele läks ja ma teadsin, et see oleks olnud ka minu päev... pisaraid kuivatas päike.

Aeru ja kepiralli - kuivörd Saaremaalt nädalavahetusel karke ei saa, tuli läbi ajada aeruga. (Siinkohal suur tänu Henry`le karkude eest!)

Helle seevastu tulistas raskete tingimuste kiuste merel edasi-tagasi ning andis endast köik.

Tulemustest: Chica Helle on seeria tulemuste pöhjal naiste arvestuses 3ndal kohal. Ent veelgi olulisem* - HangLoose on taaskord meie teami poolt alistatud. Paistab, et nendest Chicadele vastast ei saa ja peame rinda pistma mõne teise teamiga. Chicade järgmine sihtmärk on Team Visa- vaatame, kes selles heitluses peale jääb. Kinda oleme me Visadele visanud, vaatame, kas võtavad me väljakutse vastu :)

Meie saare surfitripp löppes imeilusa õhtuga - päike loojus otse südamesse ja öhates tödesime me, et meil oli selle suve köige ilusam tripp.
*narrimist ja naljatamist sellel lehel ei tohiks keegi südamesse/hinge võtta. Teeme seda puhtalt reitingu nimel ...

Chicadel on sünnipäev!


Regina Ja Urve!

Me ajame täna sünnipäeva juttu
ja tunneme kõik, et aeg läheb ruttu.
Kuid ei tähenda aastate lend:
noor oled, kui noorena tunned end.


Palju õnne kallid!

Rõõmu ja indu, jaksu ja tahet! Armastust ja suuri tundeid! Häid sõpru ja toredaid inimesi Teie ümber!
Tuuliseid päevi ja suuri võite!


Teie Chicad

19. aug 2009

Saaremaale!

Chicad vötsivad neli päeva mönuga... Töökohustused viskasivad nurka, svertlauad rööbiti katusele ja vilkuvate seelikusabade saatel asutasivad endid järjekordsele Bacardi Funi etapile. Sel korral önnistati rummi-löbu-etappi ka tuulega! Täpsemalt saate chicade seiklustest lugeda peagi.

Vötsivad mönuga!

18. aug 2009

Ruhnu mõmmik ja purjelaud?!

Epp, Eesti surfielu vürtsitaja, organiseerib järjekordset eksootilist hunt`i, millest Team Chica soovitab kõigil surfigurmaanidel osa võtta!
Loe Surfhunt to Ruhnu kohta lähemalt ja löö kampa! Chicad tulevad ka! Teeme Ruhnu mõnnikule krüssamise selgeks, et ta saaks veel enne jääd tagasi mandrile surfata...

14. aug 2009

Eesti formula Kuningas ja formula Kuninganna on kroonitud!

Team Chica esimesed medalid riputati Martini ja Maarja kaela.

Säravsilmsele Maarjale riputati medal kaela otse koduõuel...

Martinil ei olnud chicade eest pääsu.... Tabasime ta Piritalt

Oleme teie üle väga, väga uhked!

11. aug 2009

Aegna Maraton

posted by: Chica Kati

Ei jõudnud õigel ajal starti, sest tita ei lasknud tissi lahti. Aeg läks nii ruttu, et ei saanud arugi kui pauk käis. Sõitsin rahulikult ja ei tormanud. Tagantjärele tarkusega ütlen, et tegin vea kui sõitsin suunaga mere poole ja õnneks ei olnud ma ainus. Kuna ma püüdsin hirmsasti kõrgust hoida, siis üks patsiga tuule tallaja möödus minust sinna kuhu tuul teda kandis. Kui ma ei eksi oli see Otto. Õnneks ta mind kätte ei saanud ja kahju on, et mul ei olnud toredat pluusi millelt ta oleks saanud lugeda “Catch me... if you can...”! Kalda alla jõudes tuul puhus ja hoog läks juba päris suureks kui pidin tegema pöörde, et tagasi ranna poole sõita. Allatuult minnes kadus tuul kuhugi ja siis tiksusin tasa ja targu kalda poole. No ja siis ma lõpetasin!
Poolmaratoni läbisin 7 ruuduse purje ja Viper lauga. Tänan kõiki kaldalt kaasaelajaid kes minu pisikesel silma peal hoidsid!

10. aug 2009

Aegna maraton

Posted by: Chica Helle

Chicade FormulaTeam viis maratoni eelõhtul ennast võistlusvormi hea veini ja hõrgu söögiga, mediteerimise juurde kuulus ka võrratu päikseloojang koos vesipiibuga.
Enesekindlust pidi kõrgel hoidma ka Chicade provotseeriv ja väljakutseid pakkuv ...Chatch me, if yuo can särgike.
Juba varahommikust lükkasin varbaga kardinat kõrvale, et tuttava kase pealt tuult ennustada - TUULT EI OLNUD.
Tuulelootus/ootus polnud kadunud ka hommikul putru keetes, teadmata, et see puder peab meid võitlusvõimelisena hoidma järgmised 10h.
Piritale jõudes oli õhus tunda stardieelset elevust, päike kõrvetas, lipud ei liikunud millimeetritki, võistlejad askeldasid oma varustuse kallal, taustaks meeleolukas muusika.
Kiiret ei tundunud olevat kellelgi, aga täiesti ootamatult sai aeg siiski otsa.
Ma ei tea, kas tuuletu ilmaga mängib ka olulist rolli oskuslikult rigatud puri ja kas laud, mis peab kandma ja vastutuules sind edasi viima, peaks olema Prodigy või mõni muu, aga merel esimese üllatusena avastasin, et laud millel seisan polegi Prodigy nagu teadsin, vaid N-Trance. Järgmine karm tagasilöök tabas mind siis kui oli selge, et Aegnale jõudmine vajab tõsisemat ajaplaneerimist, aga stardieelses kiirustamises olin jätnud kella käele panemata. Selle teadmisega kadus kogu minu side reaalsusega.
Esimesed tunnid Tallinna lahel olid üsna toimekad, tuli kõvasti vaeva näha, et laual püsida ja samal ajal ka suhelda erinevate, vett näkku pritsivate ja kohatult suuri laineid tekitavate, mootori jõul töötavate veesõidukitega, kes hulgi su ümber tiirlesid. Aga mida aeg edasi, seda hõredamaks jäi liiklus merel ja võistluskaaslasi jäi silmapiiril samuti järjest vähemaks.
Kui arvasin, et on aeg võtta oma viimane õlekõrs - TRAPETS (mille olin kinnitanud tagumistesse jalaaasades, et oleks mugavam pumbata) ja anda puhkust oma hellaks muutunud ja pikemaks veninud kätele, leidsin, et see sõbrake oli järel lohisedes moodustas ahtris mõnusa piduri.
Ja lõpuks ometi see kuulimuna ja kaua põrnitsetud poi.
Järgmine siht, Aegna, taas lõputus kauguses.
Peagi vaibus see vähenegi tuuleliikumine ja veevirvendus, aga ometi tuli Aegna lähemale ja lõpuks hakkasin nägema liivariba kaldal.
See pidi olema see salapärane, NÄIV TUUL, mis mind edasi viis, muid võimalusi ei olnud.
Ühtäkki olid otsas ka kõik mõistlikud mõtted, järgi olid ainult vähem mõistlikud, mis ei olnud mõtlemist väärt.
Imetlesin ajaviiteks oma uut purje ja Chicade logo, mille olin viltu kleepinud, proovisin poomist hoida ülevalt ja alt ja veel nii ja naa, aga kuidagi ei olnud mugav, sõrmed olid kooldunud poomi järgi ja peopessa olid tekkinud valusad valged padjakesed.
Esimene laudur, keda viimaste tundide jooksul kohtasin oli tagasiteel olev 229, Raivo uuris delikaatselt minu tegevusplaani ja juhtis tähelepanu sellele, et Aegna on ikka veel päris kaugel, mõjutamata kuidagi minu kindlameelsust eesmärgile jõuda.
Kella tal ei olnud ja seega jätkasin, õndsas teadmatuses, oma teed, proovides ajast, nädala-ja kuupäevast aimu saada päikese abil.
Nägin juba selgelt poid, mis mind Aegna juures ootas, see andis jõudu, aga järgmisel hetkel kihutas see unistuste poi minust, kaatrisse tõstetult mööda.
Minu aeg oli otsas ja emotsioonid ka, olin siiralt pettunud.
Ringi pöörates ilmnes, et kõik on taas kord niiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaugel, nii kuulimuna kui ka Pirita.
7h hiljem kaldale jõudes olin rõõmsalt üllatunud ja lõpmata õnnelik, et mind oodati.
See päev oli väga teistsugune, surfiks oleks seda patt nimetada, aga tahtejõudu, eneseusku, vastupidavust ja leidlikust nõudis see kõigilt.
Õnnitlused võitjatele ja tänud korraldajatele!
Usutavasti on tuulejumal järgmisel Aegna maratonil suuremeelsem.

Sõrmed nagu rehavars e. Bacardi Fun 2

posted by: Chica Regina

kulla surfikolleegid, ärge oodake minu sulest paljut! Isegi arvutil trükkimine on raske ja valus. Peopesade õõnsustest kumavad valged tuvimunad, sõrmed on jämedad ja kanged. Selline see Aegna maratoni järeltõuge minu jaoks ongi.

Pärast minu 7h ja 31 minutit kestnud maratoniseerimist kinnitan ma teile, et nii mu vaim kui füüsis on korralikult proovile pandud. Aegna maraton, see on Erna retk vesistes oludes kus püssiks on käevangus puri... Just nii läbisin ma 1,5h teekonnast, hoides tagumise käega poomi käevangus. Ma ei räägi teile sellest, et igavus oli tappev, et silme ees jooksis kollektsioon uusimatest burger-väljaannetest ning huulilt kõlasid lauliviisid teemal "kus on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht....". Ma ei räägi teile ka sellest kui valesti ma võtsin kell viis (esimest korda) Aegna all poi (kas tõesti eeldatakse, et inimene, kes on vees viis tundi ja päike kütab pealage, on endas kindel, milliselt halsilt seda võtta - eriti kui eelmine "poitaja" on seda teinud vasakult...). Samuti ei maini ma teile seda, millised erakordsed matemaatilised anded mul sel merereisil avaldusid - kas mäletate tõenäosusteooria ja vahemaa arvutusi? Ka mina ei teadnud enne laupäeva, et mäletan.
Ja kõikse viimasena ei räägi ma teile ka sellest, kes oli mu parim kaaslane sel teekonnal! See oli mu 0,5l veepudel, kes vahetult enne lõpusirget hakkas minuga inimkeeli kõnelema...

Aga tegelikult - ei ole mul häda midagi. Lõpusirge ületasin joostes (kartsin, et veepudel jõuab äkki enne mind) ja rõõm oli näha, et viimast olid tervitama tulnud nii paljud surfar-inimesed. Olin väga õnnelik selle üle, et mind ei oodanud ees tühjus...(sügav kummardus kõigile).

Päeva krooniks oli hetk, mil kuulsin, et keegi Regina olevat saavutanud kolmanda koha. Good for her, mõtlesin endamisi... Ent sekund hiljem jõudis mu päikesekuivatatud ajukanalitesse, et see Regina olen ju mina. Mis sellest, et viimasena kaldal :)

Nädal aega te mind merel ei näe! Ma otsin enda sõrmedele uusi väljakutseid nt puuraukude vorpimise näol...

9. aug 2009

Aegna maraton

posted by: Regina

Nagu te isegi aimata oskasite, ei tulnud meil lohemeeste seljas maratoni läbimisest midagi välja. Sel korral pidime ikkagi lootma üksnes jõuvarudele. Vahest ju on nii, et (lisaks sellele, et tark ei torma) ei pea ka pea võtma kui jalad võtavad....
Chica kambast osales Aegna vägikaikaveol 4 surfitšikki: Tiina, Kati (Kalk), Helle ja Regina. Kaks esimest piirdusid kallas-muna-kallas sõiduga, kaks järgmist võtsid sihiks ka Aegna sadama.
Ent ärgem unustagem, et chicadele elas kaldal kaasa peaaegu kogu ülejäänud team, kes pumpasid mõtetes koos meiega. Aitäh teile kullakesed!

Jägmisel päeval osales kolmik Kati-Helle-Regina ka tunni aja slaalomil ning kindlasti riisusid kogu sõidu kestel korralikult adru ja tapsid kalu. Sõidu lõpu eel tõusis tuul ning lauad tõmbusid glissi...

Iga chica kogemustest (millest avalikult ei räägita) saate lugeda järgnevalt!
Täname fotograafe, kes ei pidanud paljuks chicadest pilte klõbistada ja loomulikult sügav kummardus korraldajatele ja võitjatele!

7. aug 2009

Aegna maratoni ettevalmistused

Posted by: Regina

Sel ajal kui meie konkureeriva teami HangLoose poiskad svertlaudade ja truskadega Püünsis kalu hirmutavad tegelevad chicad märgatavalt tõesisemat laadi ettevalmistustöödega.


On selge, et homme ilma ei ole ega tule. Lisaks tuuletusele kimbutab meid WG andmetel ka lakkamatu vihmasadu, seega tuleks osalejatel varuda vihmaprillid ja ca 7-8 tundi loksumiseks suunal maismaa-muna-saar-muna-masimaa.
Chicad on kollektsioneerinud erimõõtmelised surfilaudadele sarnanevad alused, piknikukorvid söökide-jookidega. Kogunud rahvalaule, et oma kaunid naishääled sel pikal mereteel kõlama panna. Ühtlasi oleme laudade ahtrid täis toppinud kõiksugu atribuutikat, millega igavat teekonda vürtsitada: hularõngas, õng, päramootor, tõkiskingad, kokaraamat, vahukustuti jpm.


Ja lõpetuseks, oleme leiutanud paar head ideed, kuidas Aegna maraton 2009 läbida. Valikud on teie ees:

3. aug 2009

Tere tulemast teami Eteri

Minu huvi surfi vastu tekkis aastal 2003 (?), mil kohtasin oma kunagist Slovakkia suusareisi kaaslast, kes oli totaalselt muutunud, silmis seletamatu helk, ja kes rääkis ohjeldamatult, kui lahe on surf. Siis ma lihtsalt imestasin, et mis paganama asi see küll on, mis nii ära laksab…aga huvi tekkis (täpsustus: surfi vastu). Võimalus avanes varsti. Kuna temal oli vaja abi koolitöödes, siis deal oli, et mina aitan ja tema näitab mulle, mis on surf??
Järgnes surfikoolitus Harku järvel…ja kuna kohe oli orgunnitud Tarifa reis, kus pidavat olema hullult chill, siis sinna ma läksingi….Oli tõesti chill laager. Kuigi mina oma reisi tarbeks soetatud 140l laua ja 5.0 purjega ulpisin algajana enamus ajast laguunis, üritades vahel käia ka meres, mis osutus minu jaoks küll samaväärseks pesumasinas keerlemisele… ja kuigi mulle see kogu surfivärk ja seltskond väga meeldis, siis surfarit minust siiski ei saanud, sest talvel tekkis juba nö „uus kirg“. Aga südamesse surf siiski jäi…

Aasta siis oli 2006, kui leidsin netist Epu kutse – surfilaager Vassilikis, Kreekas. Just see, mida olin oodanud! Super! Järgnevalt sai minust nö „puhkuse-surfar“ – suure osa oma puhkustest veetsin Vassilikis v Dahabis. Kuna seal harjusin hea varustuse (ja mitte rigamisega) ära, siis Eestis oma ühe purjega väga vette ei kippunudki…Kuni selle suveni, kui mängu tulid tõeliselt lahedad surfi chicad, kes olid eriti salakavalad, lisades mind oma ühisesse surfilisti, kus anti teada, kus hetkel tuul puhub, ja kes kuhu minekul….ja vot siis hakkas no nii väga kripeldama…
Nüüd on mu varustuseks 113l fanatic eagle, NS duke 6.4, NS duke 5.4, NS ice 4.5, ehk siis relvastatud… Ja kõige olulisem, mu ümber on bande üliägedaid surfi chicasid, kes võtavad mu alati rõõmuga punti! Naudime koos Eesti suve, päikest, tuult ja head seltskonda!