Chicade nädalalõpu seiklused Hiiumaal olid hiidlaslikult hiiglaslikud.
Reedeõhtune praamijärjekord seadistas meid "aeg venib" režiimile. Jõudnud oma rookatusega tahutud palkidest Hiiu-majja veendusime me, et sellest muinaseestlaste nukumajast saab meie linnupuur kõigil järgnevatel Hiiu reisidel.
Reedeõhtune vaikelu valmistas meid ette laupäevaseks Ristna turneeks - olgugi, et meie Hiiumaale sõidu eesmärk ja esialgne plaan oli osaleda Bacrdi Funi (edaspidi BF) võistlusel. Kui aga võistluspaigas rippuvaid lippe nägime, tegime otsuse, et igatsetud koguse adrenaliini saame kätte hoopis Ristnas jettidega kihutades. Lahkusime BF-ilt , teadmata et olime teinud igati õige otsuse.
Ka Ristna valmistas meile pettumuse - jettidega me sõita ei saanud. Meil tuli hoopis 19ne kraadi, päikesepaiste ja praetud sirmikute hõrgu maitse meelevallas minna merele formulatega. Tean, et paljud ei usu seda tänaseni, aga laupäeval kihutasid Helle ja Regina Ristnas formulatel üle kahe tunni ning hetkeks tundus, nagu oleks me Tarifal.
Oli grandioosne päev! Lõpetasime selle mööda metsi mütates ja kukeseeni ning kuuseriisikaid korjates.
Enne Rannapaargu tantsumaratoni ägisesime mõnust - seenekaste ja sauna kerisel valminud gurmeeroog olid lihtsalt vapustavad (või siis oli nälg erakordselt suur).
Kõrvuni tõmmatud suunurkadega sisenesime me kohalikku öölokaali, kus meid tervitas aga õnnetute co-surfarite külm pilk - 0 võistlussõitu! 0 tuult!
Pühapäev, BF viimane etapp, mida võib ilmselgelt pidada suurepäraselt korraldatud ürituseks. Hiiusurf paistis sellega juba möödunud aastal silma, kuid sel aastal oli kõik veelgi parem. Kohtunik Mihkel oli konkreetne ja surfi soosiv. Tuulemiinimumist peeti kinni, rada oli paigutatud perfektselt - täpselt külgtuules ja mõistliku pikkusega. Võistlejate ettepanekuid ja arvamusi võeti arvesse ja kuulati 100%.
Maatuul, mis puhus keskmiselt 4 m/s, oli äärmiselt peenetundeline, andes võrdsed võimalused nii formulistidele kui ka svetlaudadele. Rebimine kahe lauaklassi vahel oli sel korral tõeliselt põnev ja kütkestav ning oli minu jaoks võistluse kordamineku üks olulisimaid punkte. Chicadest astus pjedestaalile Helle.
Minu sõidud läksid siiski tuuleaukude nahka. Glissist väljakukkumisi oli liiga palju ja sõit
sai kannatada. Kui aga õnnestus laud glissi saada, siis paranesid tulemused märgatavalt. Kui esimesse starti ma ei jõudnud ja teises lõpetasin teise naisena, siis kolmandas sõidus oli naiste arvestuses esimene ja üldis üsna eesotsas. Mõnna :) Selles sõidus ei teinud ma ainsatki viga ning püsisin kenasti glissis.
Õnn pöördus aga järgmistes sõitudes, kus pagid järele andsid ning maad hakkas võtma pumpamine. Roppu moodi tuli seda teha, et veidigi kiiremini liikuda. Viimases sõidu tundsin kuidas peopesa nahad jäävad poomi külge ja kätes on lühis. Õnneks sai võistlus järgmisel hetkel otsa ning kannatada tuli vaid vastutuule distants sadamasse.
Hiiumaa etapil oli naistest neljas ning üldkokkuvõttes samuti. Vahe Bettiga oli vaid 1 punkt. Üllatav on ehk see, et ka vaid kahel etapil osaledes on võimalik jõuda sarja eesotsa. Vähemasti nõrgema soo arvestuses :)
Tagasi teema juurde - nii head BF võistluspäeva kogesin viimati kevadel - BF Pärnu etapi avapäeval. Tallinna ja Saaremaa etapid on hea näidse sellest, miks BF võistlusformaadina välja sureb. Pole tuult, pressitakse rajale. Nüüd on vaja muudatusi, et BF taas elule puhuda ning et see pakuks meile taas naudingut. Chicad leiavad, et BF tuulemiinimum peaks olema 5 m/sek. ja see võiks toimuda võistlusaja etteteatamise printsiibil. Ainult siis jääb BF ellu.
Rajale tuleks tagasi meeltada ka need surfarid, kes BF-le on juba ammu käega löönud. Kui neid ei ole, kellelt meil siis surfitarkusi õppida on? (Aivar, see on vihje!).
Aitäh Martinile, Mihklile ja Hiiu Surfiklubile sarja ilusa lõpetamise eest! Palju õnne etapi võitjatele!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar