Neile, kes reede õhtul Saaremaale võistlustele tormasid ei jäänud märkamatuks surfilaudade virna all vaevlev maastur teepervel ning võsas külitavad ja piknikku pidavad naisterahvad... Just nii alustas Team Chica formulistide pande oma võistlushooaega.
Topsis ...-cola ja nurmenukud.
Esimene võistluspäev oli päikeseline ja soe, kuid esiti tuulevaene. Pärast skippersit heistati AP ja see lehvis mastis liiga kaua. Nii kaua, et minu ja ka Helle närv ei pidanud surfita enam vastu ja me tõmbasime selga kalipsod ning läksime vette. Olime seejures mõlemad kindlad, et võistlusteks vajalikku tuult ei tule.
Antagu meile andeks meie mõtlematus, kuid peale pooleteisetunnist tiksumist hiigelpurjede all (minul 9.8 ja Hellel 11.0) heisati 30mintsa stardini. Õnneks olin mina korrakski kaldal olnud ja tiksumisest toibunud, Helle seevastu oli aga oma purjelahmakaga endiselt vees...
Võis arvata, et miskit erilist meil alanud võistluselt oodata ei ole.
Antagu meile andeks meie mõtlematus, kuid peale pooleteisetunnist tiksumist hiigelpurjede all (minul 9.8 ja Hellel 11.0) heisati 30mintsa stardini. Õnneks olin mina korrakski kaldal olnud ja tiksumisest toibunud, Helle seevastu oli aga oma purjelahmakaga endiselt vees...
Võis arvata, et miskit erilist meil alanud võistluselt oodata ei ole.
Selleks hetkeks kui stardirajale jõudsin, oli tuul nii palju tõusnud, et tekkis ülepurjestus. Sel hetkel pidin paratamatult mõtlema Hellele ja tema 11-sele ning sellele, millise ropu vea olime varem vette ronimisega teinud.
Kui ma stardijoone ületasin ja vastutuulekurssi sõitsin, tundsin, et kõik on suurepärane. Laud läks vägagi kiiresti soovitud suunas ning optimism kasvas. Paut oli esimene tõeline väljakutse -kõrge terav laine ei võimaldanud lauda keerata ja ka puri rapsis siia-sinna. Kaotasin purje ja kulutasin hetki selle veest kättesaamisele. Kui manööver sooritatud asusin esimest poid võtma. Olin kõrgust päris hästi sõitnud ja teise triibu sõitsin otse poi peale ning sel korral sain ka pudi kenasti tehtud.... Poi läheduses möödus minust Martin, kes sõitis juba teist ringi :)
Tõeline väljakutse ootas aga ees allatuule kursil. Tegin, mida ma tegin, aga alla-asendisse ma end laual ei saanud. Sõitsin vööriga eesolevasse lainesse, laine lükkas mind uppi, puri saputas käes ja sõiduasend oli nagu lõksu jäänud kiirel. Ja siis see kõik algas - puri vees, puri välja...ise vees, puri vees, ise välja, puri välja...puri vees, puri välja...
Sel hetkel sain aru, et valel ajal vales kohas olen ning tegin kõik selleks, et tagasi maale saada. Esimesel võistluspäeval sain kirja vaid DNF-i ning olin eneses enam kui pettunud. Ma ei mõistnud, kuidas saan ma nii nõrk ja saamatu olla.
Hiljem selgus, et põhjust eneses pettuda ei ole. Ka teised tunnistasid, et tuuleolud oli keerulised - see pööras end kuidas heaks arvas. Samuti laideti laineolusid... Suurima vea teinud me aga sel hetkel kui niisama vette läksime. Õppinud parimatelt tarkusi otsusutasime me järgmisel päeval kõike õiges järjekorras teha. Magasime endid korralikult välja, ei pannud kohe kama kokku ja ei läinud kohe vette. Sel hetkel kui anti märku peatsest stardist rigasin ma ome superpurje 7.8 ja asutasin end merele. Näis, et olin teinud õigeima valiku.
Juba starti sõites tundsin end kindlalt oma laual ning selle tõestuseks oli lisaks õnnestunud stardile ka kiired paudid, sujuv ja ilus gliss laua vastasküljel, hea kehaasend ja täielik stabiilsus. Esimest korda ülimalt kindel tunne. Eneselegi ootamatult olin peagi poi läheduses ning tegin paudi. Sel hetkel tuiskas minust mööda vapper Karl-Eerik ... sain aru, et olin pautinud liig vara (poiss mainis selle hiljem kohe ka ära). Kui sain poi võetud kasvas hirm, sest teadsin, et olen allatuule kursil saamatu. Ent paistab, et oma väikese purjega olen ma merel oluliselt kindlam, sest miks muidu sain ma kohe õige asendi kätte ja tulistasin alla nagu viitsütik pomm. Järgmist kaht poid oli juba puhas rõõm võtta ja viimane gliss suunal finišhiliin oli justkui linnulend. Hetk enne lõpusirget vallandus pisaratetulv ning mu rõõmul ei olnud piire. Olin võitnud iseend ja oma hirme. Veelgi suurem oli mu üllatus aga siis, kui nägin, et olin ka aega sõitnud ning elu esimeselt formula võistluselt puntid saanud.
Sellest, miks mind viimase sõidu järel kaatriga kaldale toodi, ma siinkohal jutustada ei taha. Igal juhul on mul Olegile järgnevail päevil kõvasti tööd pakkuda :)
Chica Helle meenutusi ja üleelamisi loodan teile sel samal leheküljel peagi lugemiseks pakkuda.
Chica formulannad tõestasid taas, et meri ja surf neile meeldib ning isegi siis, kui kõik ei suju, ei viska me kama nurka.
Järgmisest nädalast algab meil formulatrenn ning edaspidi kannab meie kaunite manöövrite ja sõidustiili eest hoolt Chica Teami verivärske peatreener Juss.
Soojad tervitused kõigile toredatele formulistidele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar