postitas: Chica Helle
Formula võistlus - miks mitte, ikka läheme! Merel ju juba mõned korrad käidud, trennis küll mitte, aga see-eest on eelmisest aastast võistluskogemus olemas.
Valmistusime Reginaga mõlemad, täiendades varustust suuremate purjedega, kuna tuuleprognoos oli tagasihoidlik.
1. VIGA : võistlustele ei peaks minema varustusega, millega alles kohaned ja mille sõiduomadusi alles õpid tundma.
Võistluspäeva hommikul ei eksinud me millegi vastu, ärkasime aegsasti, sõime hommikuputru, olime tavapärasest varem võistluspaigas, panime püüdlikult kokku varustuse, konsulteerides igal sammul kogenud formulistidega, kuulasime skippersite koosolekul püüdlikult iga lauset jne.
2. VIGA: võistlejal tasuks kinni pidada heast tavast ka võistluspäeva eelõhtul (-ööl). Ta ei tohiks liialdada rummiga ja võiks magama minna enne varahommikut.
Päike lõõmas helesinises taevas ja ilm oli tuuletu.
Kogenud sportlased hakkasid mõne aja pärast oma purjesid lahti võtma, et päike ja kuumus neile liiga ei teeks.
3. VIGA : ära riga purje kui sa ei tea, millist neist võistlustel vajad (juhul kui sul on neid rohkem kui üks) ja kui pole purje võimalik hoida päikesevarjus.
Meie Reginaga pidasime mõistlikumaks merel üks väike ring teha, enne kui vaevaga täiuslikkuseni rigatud uued purjed taas kokku rullida.
Selleks innustas meid ka meie eeskuju, Henri Kaar, keda võis olematu tuulega siiski merel glissamas näha.
Tuuletutes oludes oli uskumatult raske, nii ennast kui oma 11 ruudust purje püsti hoida, pumpamine oli täiesti välistatud.
Olime mõnda aega Roomassaare sadamakaide läheduses juba purjetanud kui tundsin ühtäkki, et laud hakkas pisut kiiremini liikuma.
Proovisin pumbata ja ... siis see juhtus, mu laud hakkaski gliseerima.
See oli uskumatu! Tuult ju ei olnudki, aga minu ilus punane puri pakkus mulle ometi tõelist sõidumõnu.
Kiirus, millega laud veekohal lendas ei tekitanud vähimatki hirmu ja mulle tundus, et suudan seda lahmakat purje igati kontrollida.
Sõita oli ülimõnus, aga ootamatult tülikaks ja füüsiliselt raskeks osutusid manöövrid. Nii ma lustisin, oletades, et kohe alustatakse ka võistlusega, tuul ju puhus.
Paraku võttis see kõik pisut aega ja startideks olin jõudnud ennast juba põhjalikult ära väsitada.
4. VIGA: ära mine enne võislust merele! Kui seda teed, siis ära sõida end oimetuks... .
Võistluspaika jõudes üritasin kokku viia rajajoonist, mille peakohtunik oli paberile pannud ja reaalsust veteavaruses.
See oli pisut segane, aga et sellest raskusest üle saada, otsustasin jälgida teisi võistlejaid.
Tuul tõusis, tekkis loopiv laine, päris keeruline oli pardal püsida, kõike tundus minu jaoks liiga palju olevat.
Esimesed võistlejad hakkasid glisseerides stardiliini poole kihutama, tegin sama.
5. VIGA: olin unustanud stardikella, seega kobasin pimeduses juba algusest peale.
Kuna ootused enda suhtes olid suured, siis kihutasin üle stardijoone selge eesmärgi ja tegevusplaaniga. Ühtäkki tundsin, et ei jõua enam poomist kinni hoida, see hakkas libisema ja järgmisel hetkel olidki tühjad pihud.
Purje veest kätte saamine oli tõeline kunsttükk.
Uus katse, klammerdusin kõvemini poomi külge ja üsna pea lendasin kontrollimatuks muutunud varustusega laineharjalt õhku.
Õudne hakkas, hirm tuli, tundsin oma jõuetust. Jäin järgmist starti ootama, lootuses, et tuul vaibub pisut ja jõuan ennast koguda.
Teises stardis kordus sama, sain aru, et ma ei kontrolli enam midagi.
Tuul oli pöördunud ja maatuulega tagasi kaldale saamine võttis mul väga-väga kaua aega ja palju-palju energiat, see oli tõsine võitlus iseendaga.
Oli hetki, kus tundsin - kõik ma ei jõua enam ja ei taha ka - tśurrrrr.
Tundsin ennast väga abituna, aga pilt sellest, kuidas kaater mind kaldale lohistab - no way, see veel puuduks....
Teadsin isegi, et merel tuleb loota endale, aga kui tahta vähem vürtsikaid elamusi, siis võib ju ka kaldal kabet mängida.
"Tere tulemast maale" - see kõlas nagu pai kui 4,5h hiljem taas maad jalgade all tundsin ja võisin oma valutavad, rakke täis käed poomist lahti lasta.
Samas kuulutati kohe välja järgmine start, ma isegi ei kaalunud võimalust taas perele minna.
Teine võistluspäev tõotas tulla paljulubav.
Võtsin pikemalt arutlemata välja oma armsa ja turvalise 9 ruuduse purje, tema pidi olema minu sõber ja truu kaaslane sellel võistlusel.
Kiired stardieelsed sagimised, kalipso selga, laud mereäärde ja puri ja ..., siis käis hele laks ja nii sain tead, kuidas lähevad katki mastitopid.
6. VIGA: kontrolli enne võistlusi põhjalikult kogu oma varustuse korrasolekut, isegi trapetsit.
Parandasin küll lauda, vahetasin mõned rebenevad otsad, aga toppi näe, ei taibanud kontrollida.
Pisuke aeg nõutust ja siis rigasin ruttu 11 ruuduse purje ja siis veel 8,5, millega ka lõpuks napilt teise starti jõudsin.
Puri oli paras, kõik pidi sujuma, startisin.
Märkasin kohtuniku käes sinise ristiga valge lippu, mis tekitas küsimusi, aga ma ei lasknud ennast oma nõutusest häirida.
7. VIGA: enne merele minekut tee endale selgeks võistlusreeglid ja lippude tähendused.
Teine start tühistati tuule vaibumisel ruudulise lipuga ja selle lipu tähendust tõlgiti mulle häälekalt mööda kihutavast kohtunike kaatrist.
Seega polnud teine võistluspäev minu jaoks taas ootuspäraselt alanud.
Vaatamata heitlikule tuulele, kuulutati välja ka kolmas start.
Tundus, et 8,5 jaoks jääb tuult väheks ja läksin taas kord 11 proovima, mis osutus jätkuvalt eriti valeks valikuks.
Poolel teel starti sain aru, et eelmise päeva vigu pole mõtet korrata.
Kaldale tagasi, 8,5 puri kaasa ja..... juba hilja, piirduti ühe sõiduga, nii et minu purjevahetusest polnud enam kasu.
Need olid minu selle aasta esimeste võistluste esimesed õppetunnid, mis piirdusid paraku stardieelsete peatükkidega.
Meelsamini oleksin õppinud midagi ka rajal, aga ju jõuab - suvi ju ees.
Tuulist ja päikeselist surfisuve kõigile!
Chica Helle
Purje veest kätte saamine oli tõeline kunsttükk.
Uus katse, klammerdusin kõvemini poomi külge ja üsna pea lendasin kontrollimatuks muutunud varustusega laineharjalt õhku.
Õudne hakkas, hirm tuli, tundsin oma jõuetust. Jäin järgmist starti ootama, lootuses, et tuul vaibub pisut ja jõuan ennast koguda.
Teises stardis kordus sama, sain aru, et ma ei kontrolli enam midagi.
Tuul oli pöördunud ja maatuulega tagasi kaldale saamine võttis mul väga-väga kaua aega ja palju-palju energiat, see oli tõsine võitlus iseendaga.
Oli hetki, kus tundsin - kõik ma ei jõua enam ja ei taha ka - tśurrrrr.
Tundsin ennast väga abituna, aga pilt sellest, kuidas kaater mind kaldale lohistab - no way, see veel puuduks....
Teadsin isegi, et merel tuleb loota endale, aga kui tahta vähem vürtsikaid elamusi, siis võib ju ka kaldal kabet mängida.
"Tere tulemast maale" - see kõlas nagu pai kui 4,5h hiljem taas maad jalgade all tundsin ja võisin oma valutavad, rakke täis käed poomist lahti lasta.
Samas kuulutati kohe välja järgmine start, ma isegi ei kaalunud võimalust taas perele minna.
Teine võistluspäev tõotas tulla paljulubav.
Võtsin pikemalt arutlemata välja oma armsa ja turvalise 9 ruuduse purje, tema pidi olema minu sõber ja truu kaaslane sellel võistlusel.
Kiired stardieelsed sagimised, kalipso selga, laud mereäärde ja puri ja ..., siis käis hele laks ja nii sain tead, kuidas lähevad katki mastitopid.
6. VIGA: kontrolli enne võistlusi põhjalikult kogu oma varustuse korrasolekut, isegi trapetsit.
Parandasin küll lauda, vahetasin mõned rebenevad otsad, aga toppi näe, ei taibanud kontrollida.
Pisuke aeg nõutust ja siis rigasin ruttu 11 ruuduse purje ja siis veel 8,5, millega ka lõpuks napilt teise starti jõudsin.
Puri oli paras, kõik pidi sujuma, startisin.
Märkasin kohtuniku käes sinise ristiga valge lippu, mis tekitas küsimusi, aga ma ei lasknud ennast oma nõutusest häirida.
7. VIGA: enne merele minekut tee endale selgeks võistlusreeglid ja lippude tähendused.
Teine start tühistati tuule vaibumisel ruudulise lipuga ja selle lipu tähendust tõlgiti mulle häälekalt mööda kihutavast kohtunike kaatrist.
Seega polnud teine võistluspäev minu jaoks taas ootuspäraselt alanud.
Vaatamata heitlikule tuulele, kuulutati välja ka kolmas start.
Tundus, et 8,5 jaoks jääb tuult väheks ja läksin taas kord 11 proovima, mis osutus jätkuvalt eriti valeks valikuks.
Poolel teel starti sain aru, et eelmise päeva vigu pole mõtet korrata.
Kaldale tagasi, 8,5 puri kaasa ja..... juba hilja, piirduti ühe sõiduga, nii et minu purjevahetusest polnud enam kasu.
Need olid minu selle aasta esimeste võistluste esimesed õppetunnid, mis piirdusid paraku stardieelsete peatükkidega.
Meelsamini oleksin õppinud midagi ka rajal, aga ju jõuab - suvi ju ees.
Tuulist ja päikeselist surfisuve kõigile!
Chica Helle
Laupäeval peeti Pirital slalli Eesti meistrikate esimest etappi ning meri oli surfaritest pungil. Õnneks oli ruumi ka formulistidele ning nii proovisin ma sel korral võtta end päris formulistidele sappa ning läbida rada nii, nagu nemad seda teevad. Tõsi, esialgu sõitsin veel oma slalli purjega, kuid mõtteis kujutlesin, kuidas võiks olla sõit 9.8 ruuduse purjega... Tõsi – ma ei kujuta seda siiski veel ette! Samuti ei kujutanud ma ette, kas minusugune algaja oskab uimedel vahet teha. Kuid juba esimesel kümnel meetril oli Drake`i ja Debo uime erinevus mitmes omaduses tunda. Debo uimega tõusis laud veest hoopis rohkem välja, laud oli oluliselt stabiilsem ning kordades kiirem. Heli, mida 20nene Debo tekitab pani mind rõõmust naerma. Joovastus kiirusest tekitas aga hulljulgust, mille palgaks oli mõni hetk hiljem mu esimene formula katapult. Keegi oli just eelmisel õhtul öelnud, et formula katakas toimub justkui aegluubis. Tõsi, täpselt nii see oligi! Kuna laud tõusis veest üsna korralikult välja võttis see tuule alla ning tõmbas mu katapulti. Õnneks jäi kama terveks ja mina pääsesin väikese ehmatusega.
Olgugi, et formula on tehniliselt ning füüsiliselt (olin peale laupäevast sõitu omadega nii läbi, et isegi auto roolist oli valus kinni hoida) ülim väljakutse, pean end selle vääriliseks ning ei alistu enne kui suudan läbida kogu raja ja sooritada manöövreid ka väga tuulistes tingimustes. Elagu formel!