Portugal ja Pension

Tere!

olen Regina ja olen pikalt vaikinud. Või peaksin ütlema, et olen eelpensionil blogija...
Asi on lihtne - ma tõesti ei taha kirjutada sellest, et hetkel on klimaatilised takistused ajanud mu pea täis rahulolematust ja füüsilist lodevust. Trepikõnd ja kepikõnd näivad ekstreemspordina. Ei räägi sellest, et selles hallis, niiskes, külmas vines pole ei vee- ega ka suusamõnusid. Mitte mingeid mõnusid peale aknaklaaside kraapimise ja pideva kojamehe vehklemise vahtimise. Teate seda isegi. Vältab kõikse ebasümpaatsem, spordivaenulikum aeg. On kas riigi- või lausa planeedivahetusaeg.

Et seda aega üle elada, tuleb unistada ja meenutada. Unistan peatsest surfist Filipiinidel (mille just eile laastas supertaifuun...) ning meenutan östrogeenirikast Portugali reisi.
Portugal, nagu selle blogi järgijad teavad, on minu lemmikriik Euroopas. Möödunud reis kinnitas minu eluloo "seinale" veel teisegi mõtte - veeta pensionipõlv (kui sellise kõrge eani üldse peaksin välja venitama) Portugalis, Odeicexes. Surfates, kala püüdes, rattaga sõites ja elulooraamatut kirjutades. Või noh, kala võib keegi teine püüda ja raamatu kirjutamise asemel üritan ilmselt hoopis luubiga tablettide manustamismanuaali lugeda.

Septembris aset leidnud Chicade reisile smuugeldasime kaasa ka kirjalemb Tiina ja spordilemb Marika ning üheskoos avastasime Lõuna-Portugali randu ning lainesurfi - meie kõigi jaoks uut spordiala.

Kiire kokkuvõte surfireisist (säästmaks teie väärtuslikku aega selle näruse ilma jaoks):
6 naist
12 päeva Lagoses ehk gran turismo
1 tõeline surfipäev (vanade semude juures Martinhalis)
1 traumapunkti külastus, toidukile ja MacGyver
5 lainesurfipäeva Odeicexes (ning naistekoor "Oooo Ricardo!")
lihasvalu, sinikad
päike
hoovus ja loovus
3 päeva 3D action filmi - Ricardo päästab turskete turistide elusid
mitmeid liitreid Portugali veini ja kilosid kalmaare
naisi täis tuubitud kaubik üüberkitsastel tänavatel
viigimarjaussid ja rose pipar
Saarm`ide kiirvisiit
Tarifa wind up-date every day

Aga nüüd mõned pildid, et saaksite halli päeva väheke värve...

Püha plekk

Püha plekk! 

No küll on ilus see vaikelu! Loodus, mäed, põllud, järved, rannalina, hääraamat, jalgratas nagu truu koer ootamas oma perenaise pehmeid märguandeid teekonna alustamiseks. Just sellised on olnud minu  nädalalõpud. Täis vaikust, rahu, loodust, avastusretki ja jalgrattasporti. Puha plekk, püha plekk.

Aga alati ei jää kõik nii rahulikuks ja vaikseks. Alati mitte. Eriti siis mitte kui sul on käepärast Pärnu Jürka telefoninumber ja temal on käepärast tuulemõõtja. 

 Ja tuulemõõtjal on käepärast mõned numbrid, kahekohalised...

 Ja meil on käepärast (puha läbi juhuse puhta) mõned purjed, mastid, lauad

 Käepärast on ka oskused nende asjadega ümber käia (ja uued vannitust vajavad purjebeebid)

 Muruniidukit ei olnud küll käepärast.

 Aga sõber hea oli olemas. 

 Ajalooline hetk : 14.06.2014. Kõige hilisem aeg ever surfihooaja avamiseks.

Ah et kus-kes. Ikka meie! Teie Regina, Helle ja Maret.

Pleki- ja pekiperiood on lõppenud ning meie keldripõrandad ujuvad mereveest ning autos on vana hea lebra. Oleme taas mängus ja merel.

!!!!

Welcome, Baby Volt

need, kes on lugenud minu heietusi Chicade blogis, on ilmselt tuttavad ka minu unistusega 5,8 purjest. Siin ta siis nüüd on, minu Baby... Volt 5,9m2.

Tere tulemast sõprade Ice, Duke ja surnud Daytona seltsi.
Tere tulemast Volvo tagaistmele.
Tere tulemast Püünsi vetikatesse Väänasse.
Tere tulemast mittekõigepehmoma omaniku käte vahele.
Hoain Sind hästi, luban.
Olegiga Sa ei kohtu, luban. Hardcore-uimega ka mitte, luban.

Ahh jaa, aga vette saad kui lähed kosja 430 RDMile.
Kus suitsu Volti, seal tuld tuult.

Isutekitaja:
http://www.north-windsurf.com/eng/nodes/display/product_ranges/overview-2014

Surf sardiinide keskel

 

Jumalik, taevalik, avastuslik, seiskav.
Vabastav.

MA ARMASTAN PORTUGALI!

Alustan oma sissekannet tarkusega, mille elu ise äsja selgeks tegi. Ära kunagi heida surfarile ette Eesti suvest põgenemist surfi eesmärgil. Ma ei saanud kuni oma Portugali ekspromptreisini aru, miks minna välismaa vette kui siin ka kannatab vees olla. Loll mina! Minge ja nautige, ütlen ma nüüd suurima rahuga. Minge ja olge nii kaua, kuni päikesest villand ja ujumisriided trapetsi poolt kulutatud.
Portugali lõunarannik jääb mulle surmani meelde ja kui ma edasist infot meisterlikult jagan, siis jääb ehk teilegi üht-teist mingiks ajaks meelde.

Martinhal, otse Sagrese külje all on surfipaik, mille sarnast mina tänaseni näinud ei olnud. Peateelt maha keerates avaneb luksusest paistes vaade uhketele uusvilladele, rohelistele aedadele, kuhu istutatud kõiksugu õitsvaid troopilisi lillekesi, puukesi ja põõsakesi. Muidu nii kuiv ja kahvatu 36-kraadises kuumuses kõrbenud maastik on selles rannarajoonis väga elujõuline. Uhked eramajad, millest avaneb grandioosne vaade merele. Kes on need inimesed, kes neis aedades sardiine grillivad ja õhtuti tubades vaikselt Sangriat libistavad, kas äkki surfarid? Ega vist, aga võiks ju :)
Järgmises kurvis vahetub vaade luksusvillaudelt kaljudel külitavatele hotellidele, mille klaasfassaadid mängivad päikesega plinkimismänge. Ja seal juba ongi liivavallide taga tuules lehvivad lipud. Olen kohal, siin ongi see surfikoht, millest mulle nii õhinaga oli räägitud.

Off shore tingimused, ent jumalik vaade vahemerele. Nii jumalik, et hing jääb kinni - türkiissinisesse vette uppuvad kõrged kaljurahnud, pikk päikesesirmidest kirju rannajoon, avalisui naeratav surfiklubi personal. Tunne on, nagu jõudnuks ma koju. Sipsti pandi mulle Tabou 94L ja Gaastra 6.0 kokku ning olingi vees. Aga ohh häda - kalda all plekk ja peale ei saa. Maad mööda liikuv tuul võtab tuurid sisse alles mõnekümne meetri pärast. Kaatrimees Andreas märkab minu kohmetust ning tõttab appi. Istun kaatrisse mast pepsi all ja sõidame tõmmu hurmuriga lähima pagipargini. Otse kaatrist lauale ja side lõpp. Nüüd olin nagu teist korda kodus. Vaatamata tuuleaukudele nautisin seda surfi iga oma elusa ja sureva keharakuga. Vesi on niiiiiii soe, et neopreenriideid pole vaja. Päike teeb pai ja vaated kütavad surfikirge. Jibe oli selle Tabou lauaga nii lihtne teha, et koju jõudes pean ma oma Fanatiku lauaga arenguvestluse maha pidama. Igatahes lõppes mu tripp Martinhali nõnda, et kohalikud surfikutid tahtsid minuga laupäevases über-prognoosis võidu kihutada. Hehh. Näis.
Martinhali kohta veel nii palju, et see olevat Portugali surfinaatorite lemmikkoht. Seal olevat ikka alati rohkem tuult kui mujal.

Lahkudes hüppasin läbi kalurikülast nimega Alvor. Kui teist keegi peaks Portu reisi plaanima, siis kuninglikku kalarooga saab nautida ainult sealt. Parim tuna, parimad sardiinid, kaheksajalad, kalmaarid. Parim Sangria.


Lagos, mu arm!
Hiiglasliku sadama ja orjaturu poolest tuntud Lagos asub vaid mõnikümmend kilomeetrit Martinhalist Partimao poole sõites. See on lõputu liivarannaga turistidest rikas linn. Kui rand on lõputu, on seda ka triip merel.

Jõudnud sadama nurga tagant välja tabas mind arusaamine, et surfiklubi ei asu teps mitte ranna linnapoolses osas. Ohh ei! Kauguses nägin merel tiksuvat laudurit ja see oli nii ca 2 km ranna algusest. Jõudnud sihtkohta, avanes trööstitu vaade kahele puitputkale, mis pidanuks olema WinsurfPointi laenutus. Ühes neist toretses veepudeli ja jäätise äri ja teises vedeles mõni ülelitraažis surfilaud. Kui minu tujulangust saanuks Richteri skaalal mõõta, siis läinuks andurid hulluks. Olin tundidepikkuse teekonna ette võtnud nende laudade pärast? Pettumust varjamata läksin surfi tugiisikutelt küsima, kas neil edasijõudnule ka varustust on ja sain vastuseks "jah". Pidasin seda udujutuks ja palusin enesele SEDA lauda näidata. Minu imestuseks juhatati mind neist puitputkadest eemale, rannast minema, üle raudtee, tänava... Ja seal see oligi - iga rentija unistus. See eemalasuv maja sisaldas hiiglaslikku valikut laudu, purjed. Kõiki marke, suurusi. KÖIK oli seal olemas, kõik (isegi iSonic!).

Mulle rigati 6ne Severne (appi!!!) ja 101ne Starboardi slallikas. See Severne'i puri, mille marki ma kahjuks enam ei mäleta, oli nii püss, et mul kadus hetkega eelarvamus selle austraallase suhtes. Nii stabiilne, sujuv, kiire, kerge. Vuhises off-shore tingimustes läbi aukude nagu kuul. Ja ega see laud ka kehv olnud. Ma vaatasin mingil hetkel, et mul on kiirust rohkem kui teistel veesõidukitel (vesirattad, jetid, paadid)  ja surfaritel. Selle lauaga oli jibe'mine robustsem, aga sugugi mitte halb. Kena laud, ütleks saarlane.
Mul on nii kahju, et mul neid tunde seal Lagoses kellegagi jagada ei olnud. Saan vaid kirjapildis nipet-näpet oma emotsioonidest edasi anda, ent see pole ju see! Igatahes oli mu juhtmõte merel see, et ma tahaksin siia jääda igaveseks. Sellesse hetke, sellesse paika, sellesse tundesse. Minu triibud sel siledal veel võisid olla ca 4-6km ots. Jalustrabavad vaated kaljudele ja koobastele nende sees. Nägin kohti, mida linnaturist ei näe, sest selleks, et sinna jõuda, tuleb lasta end mööda vett vedada.  Mitmekümnemeetrised vanad Vasco da Gamalikud puitpurjekad, luksuskaatrid, hiigelkatamaraan meremärgiks, ümber mille tsaibida. Jälle need kirjud sirmid.... Hetk, seisa siin ja salvestu! Püsi! Jää!

Sellel surfireisil kandsin ma endaga kaasas mõtteid ühest väga erilisest inimesest, kellega arvasin end kunagi kindlasti kohtuvat ja saksakeeles lobisevat. Andre Paskowski lahkumine taevas asuvasse surfiparadiisi pani mind taaskord mõtlema, et miks teinekord "lähevad" inimesed, kes on nõnda palju andnud, tegusad, õnnelikud, noored, vajalikud... Oma elu oivaliseima surfireisi pühendan ma just sellele mehele. Head teed, Andre! Sa elad edasi surfirahva mälestustes, prode edetabelites, kinolinal, DVDdel.



SUMMUM: surfihooaeg lõunarannikul, Algarve piirkonnas on aprillist septembrini. Varustuse rent ca 30 EUR/h või 70 EUR/päev. Pikema perioodi puhul hinnad kokkuleppel.
Windsurf Pointi veebileht (Lagos Meia Praia ja Martinhal):
http://en.windsurfpoint.com/

Läänerannik on paslik ka lainelaua surfiks. Parimad kohad selleks on Alezurist põhja poole liikudes. Küll aga peaks seal arvestama külma vee ja halli ilmaga. 


Lend: British Airw./Estonian Air




Obrigada!

Kui mu ema teaks...

... siis ütleks ta minust lahti. Nii on muretum.

Oleme oma surfitandemiga viimastel päevadel avastanud ainult uusi spotte. Vast ei olnud meie ainukesed, kes nädalavahetuse über-prognoosi nähes pead vangutasid. Kuhu minna loode- ja põhjakaare tuulega?  Meie ekspromt plaan viis meid laupäeva pärastlõunaks Saaremaale Pidulasse.  Wow! Wow! Wow!
We absolutely love Pidula!

Millised vägevad lained! Milline turvaline kivivaba pinnas, puhas liiv, rannakarbid, päike, rünkpilved. Hell yeah!
Adrenaliin vohas nagu kesksuvine sinivetikas. Liiga pikalt ei saanud muidugi lainete vahel lasta, sest vasakul halsil, üsna kalda all, paiknes kloaak - tihke, paks vetikamass, mis imes meid endasse, värvis kiharad mudajaks ja kümnekordistas ripsmeid. Nagu mingi bituumen-takjas. Väkk. Aga õnneks pesi ebõnnestunud manööver paremhalsil suure osa sellest lögast jälle maha. Ega me sinna siis nii palju ka ei sattunud. Kord või paar ja edaspidi tegime lühemaid otsi.
Minu hiigelsuureks üllatuseks tulid mul neis lainetavates oludes välja ka jibe`id. Ma isegi ütleks, et laines on neid vast lihtsamgi teha, sest kiirust ei pea välja pressima, vaid see on juba eos olemas.
Mõnulesime Pidulas kuni öö saabumiseni ja siis vedasime oma trööbatud kehad puhkama, et hommikul vara kohe jälle platsis olla.
Tagasi jõudes tabas meid aga pettumus - tuult oli vähe, suund polnud päris õige ning see kloaak oli enese alla võtnud kogu ranna.
Näis, et sinna ei saa enam jääda. Võtsime suuna Muhu saarele, kus olevat üks päris kift spott. Leidsime selle spoti üles - meile vahtis vastu plekk. Aga kui eelmisel päeval oled adrenaliinisupi kallal maiustanud, siis järgmisel päeval plekielobi lürpida ei taha.
Kuivõrd inimene ei saagi alati mida ta soovib, siis leppis meie kolmik vähem plekkiva väinaga. Olen sealt mööda sõites sageli mõelnud, et kuidas selles kohas sõita oleks. Vesi seal ju vaid rinnuni, lainet pole ning tuul peaks olema üsna pagiline. Tegelikkus oligi selline. Kaldalt võinuks otse lauale astuda ja tuld anda. Üsna pikalt sai muretult sõita, vaid ühes kohas oli näha uimele ohtlikku kivilahmakat (või oli meil siis lihtsalt õnne). Sellises kohas saab lisaks jibe`i harjutamisele kasvatada ka lauatunnetust ning kiirust.  Oli väga mõnus! Soovitame eriti nendele, kes saarelt lahkumas, aga mõni gliss veel perfektsest puhkusest puudu.

Kolmas uus spott sel nädalal oli aga põhjatuuline Rohuneeme. Järgnevast kogemusest võiksin kirjutada väga, väga pikalt, aga ei tee seda. Nagu ma mainisin - kui mu ema teaks, kus tema tütar purjelauaga sõitmas käib, siis ta ütleks minust lahti. Seda ei saa lihtsalt pealt vaadata ja takka kiita.
Panin elus esimest korda pähe kiivri, tõmbasin selga löögivesti, rigasin liiga suure 4se ja panin sõidukorda 77 freewave`i. Kaldalt vaadates tuli näole kerge muie, sest olin senini Pidula ja Pirita lainekogemusi kõige võimsamateks pidanud. No see värk seal oli hullus kuubis. Mul oli jänes ikka kalipsos kui neid seinu vastuvahutamas nägin. Ja siis mõtlesin taaskord surfilaagris ära jäänud wave`i koolitusele, millest olnuks minusugusele ikka roppu moodi abi.  Kolistasin seal sõjatandril kuni tsentrifuugist küll sai. Skoor: 2 õnnestunud jibe`i, terve varustus ja terved luud. Kui üldse keegi viga sai, siis Helle - tema nimelt oli sellest seiklusest nii pööraselt vaimustunud, et pidin kontrollküsimuste abil veenduma ega tal merel peapõrutust ei saanud :) Ei pea olema hiromant mõistmaks kuhu ta tulevikus põhjatuulega minna tahab.
Rohuneeme kaks vinguviiuli keelt on kivid ja randa pääsemine. Meie kasutasime merele pääsuks ühe lahke meesterahva krunti. Edaspidi peaks aga leidma parema võimaluse randa pääsemiseks.

Meie surfitrio on otsuse teinud - me ei tea teist nii head loodetuule spotti, kui seda on Pidula ning me tahame esimesel võimalusel tagasi. Need 4 tundi autot-praamijärjekorda-metsapeatusi on Pidulasurfi väärt.
Ja meie teame ka seda, kus on väga hea end Vääna surfiks ette valmistada (meenub jälle see ärajäänud koolitus...) - Rohuneeme.

Emps, ära pane pahaks - surf ei olegi normaalne elustiil. Surf on parim elustiil!

Pudrukuul

Ei ole lihtne see surfari elu, ma ütlen. Kõigepealt lendad nagu purdukuul suunal kodu-rand-kodu ja siis paned nagu pudrukuul paremal halsil-vasakul halsil. Kiiduväärt on enne seda kõike üks korralik jõupuder ära süüa.

Reede õhtul (teades, et ees ootab surfirikas nädalavahetus) tegin läbimõtlematu käigu ja veetsin õhtu Harku wake pargis. Lohisesin seal nööri järel mööda vett ca 20 minutit, jõin ära pool järve (võrreldes Maardu järvega - muy bien!) ja ärkasin järgmisel hommikul ropu lihasvaluga.
Igatahes otsustasin ma oma valudele "peale" teha ja merel mõned korralikud triibud tõmmata.

Laupäev oli Püünsisse toonud hulga sõltlasi ja siblimist kõrvalt vaadates tundus, nagu oleks Püünsi üks suur sipelgapesa - üksteise järel veeti laudu merre nagu saak-sajajalgse jalgu pessa. 

Puhus mõnusasti, täpselt minu puuduva 5,8m2 purje jaoks, mille soetamisest olen mõelnud aga tegudeni pole jõundud. Kui kellegi on ICE`i või DUKE`i selles mõõdus - tahate ilma jääda?
Nõnda oligi mul valida, kas üle 6,4 või ala 5,0.
Valisin alamõõdu (tingituna raskest olemisest) ja ega seda valikut liiga halvaks pidada ei saanudki. Liikusin ju küll ja puri oli mõnusasti kerge ega väsitanud. Ühel hetkel kaotasin end merel ära, mõtlesin omi mõtteid nii sügavasti, et ei märganudki, et kohe-kohe ristuvad minu ja lootsi teed. Hea on, et need lootsid punast värvi on - kui õigel hetkel ei näe, siis viimasel hetkel kindlasti. See oli nüüd küll liialdamata napikas. Sain purje vette ja laualt maha. Päris uhke masin see loots, pole teist nii lähedalt veel näinudki.
Edaspidi püüan valmsam olla.

Ja mõned tunnid hiljem jõudis pärale pühapäev, mis pakkus imelist rannailma, sooja briisi, endiseid lihasvalusid ning kella 19st mõnusat tuulekest. Mina jälle nagu pudrukuul Püünsis. Panin slallika kokku ja teadlikult valisin taaskord väikseima vahendi, ehk siis 6.4. Ei lasknud end heidutada teistest, kes rigasid seitsmeid ja kaheksaid. Valik osutus enam kui õigeks, ega ma muidu saakski öelda, et see oli kahtlemata minu selle suve kõige parem surfipäev.
Tuli meelde kaader "Suvitajatest", kus John proua "Kohviveski" kaotusest (või siis kaotuse taga peituvast suurest rõõmust) edasi-tagasi, paremale-vasakule vuhab. Mina udjasin nagu John ligi 3h ja nautisin sellest iga sekundit. Kaldale sundis mind tühi kõht, muidu oleks kuni päikese unnevajumiseni merele jäänud. Oli täiesti eba(eesti)maine surfikogemus. Nii mõnus, soe, päikeseline.
Ja otse loomulikult ootan tänaselt sama.
Vaadates prognoosi tuleb aga tõdeda, et tänaseks on tuuletaadil pakkuda vaid korralik õrritamine. Tänast prognoosi vaadates tundub, et Tuul on nagu suure õllekõhuga mees, kes vargsi astub Tallinna lahele lähemale. Ja kui tema naba riivab juba kergelt-kergelt lahte, siis tõmbab kõhu sisse, va ramp.
Vaadake ise kui ei usu:

Egas muud kui punnis kõhtu, valuvaba lihast ja korralikult purtu kuuli täiteks!

Natuke muusikat ka - uhub vee kõrvast välja:
http://www.youtube.com/watch?v=L-1fSFm7R4Q

Adios.