Pudrukuul

Ei ole lihtne see surfari elu, ma ütlen. Kõigepealt lendad nagu purdukuul suunal kodu-rand-kodu ja siis paned nagu pudrukuul paremal halsil-vasakul halsil. Kiiduväärt on enne seda kõike üks korralik jõupuder ära süüa.

Reede õhtul (teades, et ees ootab surfirikas nädalavahetus) tegin läbimõtlematu käigu ja veetsin õhtu Harku wake pargis. Lohisesin seal nööri järel mööda vett ca 20 minutit, jõin ära pool järve (võrreldes Maardu järvega - muy bien!) ja ärkasin järgmisel hommikul ropu lihasvaluga.
Igatahes otsustasin ma oma valudele "peale" teha ja merel mõned korralikud triibud tõmmata.

Laupäev oli Püünsisse toonud hulga sõltlasi ja siblimist kõrvalt vaadates tundus, nagu oleks Püünsi üks suur sipelgapesa - üksteise järel veeti laudu merre nagu saak-sajajalgse jalgu pessa. 

Puhus mõnusasti, täpselt minu puuduva 5,8m2 purje jaoks, mille soetamisest olen mõelnud aga tegudeni pole jõundud. Kui kellegi on ICE`i või DUKE`i selles mõõdus - tahate ilma jääda?
Nõnda oligi mul valida, kas üle 6,4 või ala 5,0.
Valisin alamõõdu (tingituna raskest olemisest) ja ega seda valikut liiga halvaks pidada ei saanudki. Liikusin ju küll ja puri oli mõnusasti kerge ega väsitanud. Ühel hetkel kaotasin end merel ära, mõtlesin omi mõtteid nii sügavasti, et ei märganudki, et kohe-kohe ristuvad minu ja lootsi teed. Hea on, et need lootsid punast värvi on - kui õigel hetkel ei näe, siis viimasel hetkel kindlasti. See oli nüüd küll liialdamata napikas. Sain purje vette ja laualt maha. Päris uhke masin see loots, pole teist nii lähedalt veel näinudki.
Edaspidi püüan valmsam olla.

Ja mõned tunnid hiljem jõudis pärale pühapäev, mis pakkus imelist rannailma, sooja briisi, endiseid lihasvalusid ning kella 19st mõnusat tuulekest. Mina jälle nagu pudrukuul Püünsis. Panin slallika kokku ja teadlikult valisin taaskord väikseima vahendi, ehk siis 6.4. Ei lasknud end heidutada teistest, kes rigasid seitsmeid ja kaheksaid. Valik osutus enam kui õigeks, ega ma muidu saakski öelda, et see oli kahtlemata minu selle suve kõige parem surfipäev.
Tuli meelde kaader "Suvitajatest", kus John proua "Kohviveski" kaotusest (või siis kaotuse taga peituvast suurest rõõmust) edasi-tagasi, paremale-vasakule vuhab. Mina udjasin nagu John ligi 3h ja nautisin sellest iga sekundit. Kaldale sundis mind tühi kõht, muidu oleks kuni päikese unnevajumiseni merele jäänud. Oli täiesti eba(eesti)maine surfikogemus. Nii mõnus, soe, päikeseline.
Ja otse loomulikult ootan tänaselt sama.
Vaadates prognoosi tuleb aga tõdeda, et tänaseks on tuuletaadil pakkuda vaid korralik õrritamine. Tänast prognoosi vaadates tundub, et Tuul on nagu suure õllekõhuga mees, kes vargsi astub Tallinna lahele lähemale. Ja kui tema naba riivab juba kergelt-kergelt lahte, siis tõmbab kõhu sisse, va ramp.
Vaadake ise kui ei usu:

Egas muud kui punnis kõhtu, valuvaba lihast ja korralikult purtu kuuli täiteks!

Natuke muusikat ka - uhub vee kõrvast välja:
http://www.youtube.com/watch?v=L-1fSFm7R4Q

Adios.