Surf sardiinide keskel

 

Jumalik, taevalik, avastuslik, seiskav.
Vabastav.

MA ARMASTAN PORTUGALI!

Alustan oma sissekannet tarkusega, mille elu ise äsja selgeks tegi. Ära kunagi heida surfarile ette Eesti suvest põgenemist surfi eesmärgil. Ma ei saanud kuni oma Portugali ekspromptreisini aru, miks minna välismaa vette kui siin ka kannatab vees olla. Loll mina! Minge ja nautige, ütlen ma nüüd suurima rahuga. Minge ja olge nii kaua, kuni päikesest villand ja ujumisriided trapetsi poolt kulutatud.
Portugali lõunarannik jääb mulle surmani meelde ja kui ma edasist infot meisterlikult jagan, siis jääb ehk teilegi üht-teist mingiks ajaks meelde.

Martinhal, otse Sagrese külje all on surfipaik, mille sarnast mina tänaseni näinud ei olnud. Peateelt maha keerates avaneb luksusest paistes vaade uhketele uusvilladele, rohelistele aedadele, kuhu istutatud kõiksugu õitsvaid troopilisi lillekesi, puukesi ja põõsakesi. Muidu nii kuiv ja kahvatu 36-kraadises kuumuses kõrbenud maastik on selles rannarajoonis väga elujõuline. Uhked eramajad, millest avaneb grandioosne vaade merele. Kes on need inimesed, kes neis aedades sardiine grillivad ja õhtuti tubades vaikselt Sangriat libistavad, kas äkki surfarid? Ega vist, aga võiks ju :)
Järgmises kurvis vahetub vaade luksusvillaudelt kaljudel külitavatele hotellidele, mille klaasfassaadid mängivad päikesega plinkimismänge. Ja seal juba ongi liivavallide taga tuules lehvivad lipud. Olen kohal, siin ongi see surfikoht, millest mulle nii õhinaga oli räägitud.

Off shore tingimused, ent jumalik vaade vahemerele. Nii jumalik, et hing jääb kinni - türkiissinisesse vette uppuvad kõrged kaljurahnud, pikk päikesesirmidest kirju rannajoon, avalisui naeratav surfiklubi personal. Tunne on, nagu jõudnuks ma koju. Sipsti pandi mulle Tabou 94L ja Gaastra 6.0 kokku ning olingi vees. Aga ohh häda - kalda all plekk ja peale ei saa. Maad mööda liikuv tuul võtab tuurid sisse alles mõnekümne meetri pärast. Kaatrimees Andreas märkab minu kohmetust ning tõttab appi. Istun kaatrisse mast pepsi all ja sõidame tõmmu hurmuriga lähima pagipargini. Otse kaatrist lauale ja side lõpp. Nüüd olin nagu teist korda kodus. Vaatamata tuuleaukudele nautisin seda surfi iga oma elusa ja sureva keharakuga. Vesi on niiiiiii soe, et neopreenriideid pole vaja. Päike teeb pai ja vaated kütavad surfikirge. Jibe oli selle Tabou lauaga nii lihtne teha, et koju jõudes pean ma oma Fanatiku lauaga arenguvestluse maha pidama. Igatahes lõppes mu tripp Martinhali nõnda, et kohalikud surfikutid tahtsid minuga laupäevases über-prognoosis võidu kihutada. Hehh. Näis.
Martinhali kohta veel nii palju, et see olevat Portugali surfinaatorite lemmikkoht. Seal olevat ikka alati rohkem tuult kui mujal.

Lahkudes hüppasin läbi kalurikülast nimega Alvor. Kui teist keegi peaks Portu reisi plaanima, siis kuninglikku kalarooga saab nautida ainult sealt. Parim tuna, parimad sardiinid, kaheksajalad, kalmaarid. Parim Sangria.


Lagos, mu arm!
Hiiglasliku sadama ja orjaturu poolest tuntud Lagos asub vaid mõnikümmend kilomeetrit Martinhalist Partimao poole sõites. See on lõputu liivarannaga turistidest rikas linn. Kui rand on lõputu, on seda ka triip merel.

Jõudnud sadama nurga tagant välja tabas mind arusaamine, et surfiklubi ei asu teps mitte ranna linnapoolses osas. Ohh ei! Kauguses nägin merel tiksuvat laudurit ja see oli nii ca 2 km ranna algusest. Jõudnud sihtkohta, avanes trööstitu vaade kahele puitputkale, mis pidanuks olema WinsurfPointi laenutus. Ühes neist toretses veepudeli ja jäätise äri ja teises vedeles mõni ülelitraažis surfilaud. Kui minu tujulangust saanuks Richteri skaalal mõõta, siis läinuks andurid hulluks. Olin tundidepikkuse teekonna ette võtnud nende laudade pärast? Pettumust varjamata läksin surfi tugiisikutelt küsima, kas neil edasijõudnule ka varustust on ja sain vastuseks "jah". Pidasin seda udujutuks ja palusin enesele SEDA lauda näidata. Minu imestuseks juhatati mind neist puitputkadest eemale, rannast minema, üle raudtee, tänava... Ja seal see oligi - iga rentija unistus. See eemalasuv maja sisaldas hiiglaslikku valikut laudu, purjed. Kõiki marke, suurusi. KÖIK oli seal olemas, kõik (isegi iSonic!).

Mulle rigati 6ne Severne (appi!!!) ja 101ne Starboardi slallikas. See Severne'i puri, mille marki ma kahjuks enam ei mäleta, oli nii püss, et mul kadus hetkega eelarvamus selle austraallase suhtes. Nii stabiilne, sujuv, kiire, kerge. Vuhises off-shore tingimustes läbi aukude nagu kuul. Ja ega see laud ka kehv olnud. Ma vaatasin mingil hetkel, et mul on kiirust rohkem kui teistel veesõidukitel (vesirattad, jetid, paadid)  ja surfaritel. Selle lauaga oli jibe'mine robustsem, aga sugugi mitte halb. Kena laud, ütleks saarlane.
Mul on nii kahju, et mul neid tunde seal Lagoses kellegagi jagada ei olnud. Saan vaid kirjapildis nipet-näpet oma emotsioonidest edasi anda, ent see pole ju see! Igatahes oli mu juhtmõte merel see, et ma tahaksin siia jääda igaveseks. Sellesse hetke, sellesse paika, sellesse tundesse. Minu triibud sel siledal veel võisid olla ca 4-6km ots. Jalustrabavad vaated kaljudele ja koobastele nende sees. Nägin kohti, mida linnaturist ei näe, sest selleks, et sinna jõuda, tuleb lasta end mööda vett vedada.  Mitmekümnemeetrised vanad Vasco da Gamalikud puitpurjekad, luksuskaatrid, hiigelkatamaraan meremärgiks, ümber mille tsaibida. Jälle need kirjud sirmid.... Hetk, seisa siin ja salvestu! Püsi! Jää!

Sellel surfireisil kandsin ma endaga kaasas mõtteid ühest väga erilisest inimesest, kellega arvasin end kunagi kindlasti kohtuvat ja saksakeeles lobisevat. Andre Paskowski lahkumine taevas asuvasse surfiparadiisi pani mind taaskord mõtlema, et miks teinekord "lähevad" inimesed, kes on nõnda palju andnud, tegusad, õnnelikud, noored, vajalikud... Oma elu oivaliseima surfireisi pühendan ma just sellele mehele. Head teed, Andre! Sa elad edasi surfirahva mälestustes, prode edetabelites, kinolinal, DVDdel.



SUMMUM: surfihooaeg lõunarannikul, Algarve piirkonnas on aprillist septembrini. Varustuse rent ca 30 EUR/h või 70 EUR/päev. Pikema perioodi puhul hinnad kokkuleppel.
Windsurf Pointi veebileht (Lagos Meia Praia ja Martinhal):
http://en.windsurfpoint.com/

Läänerannik on paslik ka lainelaua surfiks. Parimad kohad selleks on Alezurist põhja poole liikudes. Küll aga peaks seal arvestama külma vee ja halli ilmaga. 


Lend: British Airw./Estonian Air




Obrigada!