Nädala eest tegin parima vahetuskauba, mida üks põhjamaa kahvanägu teha saab - vahetasin nimelt suusasaapad surfisusside vastu. See vahetus ostus hiljem küll otstarbetuks, ent tühja sellest.
Niisiis meie surfikamp ja mõned kaaslased lendasime kaamlite, korallide ja kalmaaride maale - Egiptusesse, Dahabi spordilaagrisse. Urmas ja Helle on kogenud dahabarid, mina, Helkin, Maret ja Marika olime seal aga esmakordselt. Meie reis kestis kahjuks vaid 6 päeva ja sel korral tundsin tugevamalt kui kunagi varem, kuidas ainuski minu DNA kribal ei tahtnud tagasi Eestisse.
Lennureis Sharmi turistide seltsis oli omanäoline kogemus. Me oleksime nagu Noa laevale sattunud. Liigirohkus oli muljetavaldav - ropendavad äsjaküpsenud naised, oksekottidest alkoholi manustavad mehepurakad, prügiheitjad-lagastajad ja siis mõned, kes üritasid seda kõike mitte märgata. Viietunnine lennureis ei päädinud tervitava soojaõhupahmakuga, ka mitte uhke suure transfeerbussiga. Meid tervitas keskpärane soojus, 9-kohaline bussiromu, 2 kohalikku teejuhti, sõidukiirus 140 km/h ja seda kottpimeduses, ilma tuledeta (mõne hetke kestnud turistiatraktsioon).
Magalaks endine Coralia hotell, värske nimega Ibis Style:
Oihh... vale pilt..
Veele lähetas meid aga parimatest parim - Club Vass (selles veendusime me esimesel päeval nii hinnakirjade kui ka varustuse ja "lisateenuste" põhjal). Pealegi töötas seal salasõna Epp, mida kuuldes paljudel silmad särama lõid ja nägu naerule läks. Teda näisid seal kõik teadvat-tundvat. Võtsime nädalase paketi, mis sisaldas ka koolitust. Hinnast ei saa rääkida, aga see oli väga, väga hea. Vassil on peamiselt Northsi, Severne`i ja Fanaticu kamad. 2013 varustus ei olnud veel kohale jõudnud, seega poomid oli päevinäinud ja kardaanid vajasid kontrolli.Esimene päev üllatas meid mõnusa tuulega. Meie Hellega sõitsime 5ste purjedega, mehed suurematega. Sõiduaega jätkus 11st 15ni. Tuul tuli justkui tühjast kohast ja läks koos päikesega sinna samma tagasi.
Dahabi rannake on neljaosaline naudingutesektsioon: Vette minnes pagiline "algajate ala ning laguun, milles vähem choppi, veidi ühtlasem tuul ning parimad tingimused alustajale. Seal veetis oma aja chicade surfivastne Maret (kes oma viiendal surfikorral tegi juba kaldastarti! Vot sellised on Vassi koolitajad). Läbi pagilise sopi algab seiklustemaa, mis on ääristatud korallidest: Speedy. Nagu nimigi ütleb, on see koht kiirusekunnidele. Speedy serval asub aga edasijõudnute parktikakoda ja freestylerite pühamu- Baby Bay. Hulljulgetele on mõledud kesk punast merd paiknev "Kamikaze", mis minule näis kui randuva tsunaamilainega Narva jõgi. Kamikaze oli koht, kus majakõrgused lained ajasid ükstesit taga ning kus väideti ka mõned haid olevat. No meid need kalakesed igatahes väärtsöödaks ei pidanud ning lasid meil mõnuga lainemöllus hullata.Meie spordipäev algas kell 11 hommikul edasijõudnute koolitusega. Grupis oli lisaks minule, Hellele ja Helkinile veel 4 inglast ja 2 hispaanlast. Oskustelt olime kõik enam-vähem samal levelil. Glissis curve jibe oli enamike eesmärk. Meie õpetaja, noor naine Lizzy, võttis kõik manöövrid läbi etapphaaval ning keskendus ka enim tehtavatele vigadele. Palju abi oli simulaatorist ja videoanalüüsist.
Paut, jibe, curve jibe, tack jibe, helitack ja veel mõned lihtsamad freestyle trikid jõudsime nende 6 päeva jooksul läbi käia. Vette saime neid harjutama minna küll vaid neljal tuulisel päeval.Minu lihasmällu oli salvestunud iseõpitud akrobaatiline jibe ning nägin kurja vaeva, et see sealt mälust jälle välja pressida. Hilist jalgadevahetust oli vast kõige keerulisem varasemaks sättida. Siiski selgus, et mu "iseõpitud" jibe oli korrektsele versioonile üsna lähedal. Peamine mure, mis mul jibe`imisel oli, oli kiiruse kaotamine enne flippamist. Nüüd tean, et see oli tingitud ühest veast: liiga vähe kiirust. "Go fast! Fast as the wind!", rõhutas Lizzy.
Oma esimesed glissis jibe`id tegin ma seega 7ndal surfiaasta lõpus. Parem hilja kui mitte kunagi. Minu soovitus kõigile "iseõppijaile" on võtta ikka koolitusi ja lasta enesele manöövrid korralikult selgeks teha. Iseõppimisega jõuab küll punkti B, aga et jõuda punkti A, selleks on mõistlik kasutada kõrvalist abi. Dahab on selleks ideaalne koht.
Surfamise kõrval pakub Dahabi rannaala ka muid mõnusid: päikesevann, tennis, snorgeldamine, wakeboard, veesuusk jpm. Igav seal ei hakka, ole vaid aktiivne ja tegutse. Meie käisime näiteks kaamlimaa tõmbenumbrit külastamas - Blue Hole`i - ligi 130m sügavusele laskuv sirge kaljusein, mis on kaetud imeliste korallidega. BBC ja Nat Geo sarjades on korallid imelised, aga neid oma silmaga näha on veelgi võimsam kogemus. Sama on kaladega - nad ongi nii kollased ja sinised, nagu teleriekraanilt paistab.Snorgeldasime ka oma rannas, Baby Bay kallastel. Mulle näis, et see on isegi liigirohkem paik, sest siile ja rannakarpe me Blue Hole`is ei silmanud. Kodurand oli aga täis erksavärvilisi karpe ja meeletus koguses meresiilide pesakondi. No need elukad on ikka hirmsad. Meil oli õnne - keegi ei pidanud neid pikki ogasid oma taldadest välja sikutama.
Kui veel rääkida mõne sõnaga kohalikust elust-olust, siis meid enim heas mõttes jahmatanud tõik oli turvalisus. Ühel õhtul leidsin end Dahabi imelise linnakese tänavalt täiesti üksi, ent ei tundnud hetkekski hirmu võõramaalaste ees. Ainus fraas, millega minu poole pöörduti oli lonkavas vene-inglise keeles: "Privjet, the best price only for you!" Agaratel müügimeestel ei läinud meiega kauplemine siiski õnneks, sest meie kauplemismanöövrid seljatasid nende närvikava (või siis solvasid neid). Meile pakkusid rõõmu hoopis rannakohvikud ning mõnusalt tummine shisha, mis ei maksnud 1 EURigi.
6 päeva Dahabi on ilmselgelt vähe. Isegi kui oled seal tuuleta, on tegemist küll. Mis saaks olla mõnusam kui tutvuda võõra kultuuri ja inimestega, lugeda mõnusas rannatoolis lemmikraamatut, lobiseda sõpradega ning seigelda mööda maad ringi. Iga pisike tänavajuppki pakub põnevust ja silmailu.
Meie veetsime 2 tuulevaba päeva raamatute seltsis ja snorgeldades. Päike lõõskas, sooja oli ca 26-27 kraadi, vesi ca 23-24. Võtsime tõesõnu viimast, sest lahkumise päeva hommikul kell 7 (3 tundi enne transfeeri) kõmpisime rinnuni vees koduranna korallide suunas, et veelkord veealust imedemaad näha.
Kui oma kodinatega transfeerbussi istusime, levis selles kurb vaikus. Mitte keegi ei soovinud tagasiteed lumevabariiki ette võtta.Sõitsime mööda kajudest ääristatud liivakõrbe lennujaama poole. Meist möödusid väikesed kitsukesed majauberikud ja neis elavad maani hõlstides emad-isad, mänguhoos lapsed, tosin kitse, sekka mõned kaamlid. Kassidest ei maksa siinkohal üldse rääkida. Väikesekabariidilisi kiisusid on kõik Egiptuse tänavad täis. Olgugi, et vaesus ja asjade nappus on seal silmatorkav, on inimesed õnnelikud ja alati naerusuised. Neil on kõik, mida eluks vaja. Egiptlase unistusteskaala ei lange ilmselt kokku eurooplase unistuste skaalaga (lõpmatusega).
Küll aga võib mees-eurooplane salamisi hellitada end araabia unelmatega - seal riigis on seadusega lubatud omada kuni nelja naist.
Kurveim mälestus sellelt samalt teekonnalt Dahabist lennujaama oli vast üks küla, mille servas, otse sõidutee ääres, lebasid kaamlite korjused. Luukerede sõrestikud, sissevajunud nahkadega korjused ja äsja lõpnud kaamlid. Seda oli valus vaadata.
Et aga postitus ei lõppeks minooris, selleks lisan siia lõbusad pildid põhjamaa merinaistest (täisealine versioon merineitsidest): Maret, Helle ja Regina.Ja siinkohal lasen veel ühe päevateemalise mõttelinnu lendu: loodan, et see postitus siin ei jää chicade viimaseks postituseks. Homme algab 3-päevane üleminek 4ndale vibratsiooniastmele. Kes teab, kas meie selles enam vibreerime. Juhul kui meile vibreerimiseks võimalust ei anta, jääb üle vaid loota, et liigume 3ndalt astmelt otse Sufi Paradiisi!
Näeme magevees!
