postitas Regina
öeldakse vist, et kodu on seal, kus sa õnnelik oled. Sellele tarkusele tuginedes tuleb tunnistada, et minu kodu on kivine lombike Püünsis. Kõik need lõuna-edela-lääne- ja isegi loodetuuled imevad mind ikka ja jälle sinna.
Nii möödusid nädalavahetuse tuuletunnid Püünsi veeväljadel. Iga kord kui Pringi kurviline tee lõppeb ja avaneb vaade surfisportile tunnen ma end nagu turist, kes esimest korda Eesti metsikumat poolt näeb: "ohhooo kui ilus!" Erksavärvilised lohed sinise "lae" all ja surfilaudade tekitatud vahused jutid veepinnal. See näeb välja nagu tõeline surfiparadiis...see Püünsi seal!
Imetled ja sõidad edasi. Korraga läheb aga parem jalg nõnda raskeks, spidomeeter hakkab kõrgust hüppama ja silmad hakkavad juba kilomeeter eemalt vaba parkimiskohta otsima. Vaatan neid autosid seal teeveerel... Helle, Helkin, Eteri, Urmas, Enno, Peep, Alo, Bruno, Ivar, Meelis, Otto ja siis see mees, kes sõidab iga ilmaga 5,7ga ja see, kellel on jube hea laud ja see kellel kift VWsurfibuss... ja tema ka siin - see tüdruk, kes on hirmus ruttu hirmus hästi sõitma hakanud... Nad kõik on siin!
Ja siis me sõidame seal kõik koos. Vahepeal puhkame põlvekõrguses vees. Ajame juttu, raputame kätest külma välja ja sätime trapetsiotsad paika. Siis aga stardime ja üsna mitmed meetrid sõidame kõrvuti kuniks keegi otsustab märguda, jibe`ida või eemalduda. Mõnikord peatud ja ootad sõpra järele, sest koos on palju lõbusam sõita... Mõnikord ootab sõber sind järele. Need on puhtad, siirad naudingud surfist ja ühtlasi ka põhjendused sellele, miks ma võistlemisest ühel sügispäeval aasta tagasi loobusin.
Võistlemine on nagu salakaval kaktus. Noore taimena on selle okkad "pehmekesed". Teed, möllad, naudid, targutalitamist on vähem. Aga siis kasvavad panused, ootused. Hakkad eneselt eeldama ainuõiget tegutsemist - õige varustuse valik, õige riietus, õige stardipositsioon, õige ajastus, õige kiirus, õige taktika, õige mõtlemine, õige energivaru, õige ettevalmistus, õige...õige...õige. See kõik on nii tähtis! Ja kui teed midagi valesti, siis ajab see "kaktus" järsku oma teravad okkad laiali ja kukub kraapima. "Kui ma oleks teinud nii siis oleks läinud naa!" Võib kuluda tunde, päevi, kuid, aastaid enne kui see lugu ununeb. Etteheited (individuaalalana) on väga karm spordiala. Ma pole kunagi hea heitja olnud ja see ei meeldi mulle. Ma selline "vabalt-rivitult" tüüpi :)
Esmaspäeva õhtul käisin jälle Püünsis. Vette sain ca 18.30 paiku. Sõita sai täpselt parasjagu kuni pimeda saabumiseni (ca 19.45). 3-4 triipu oleks ehk rohkem sõita soovinud, aga siiski sai isu enam-vähem täis ning võis rahuliku südamega veest välja minna. Tänavalaternate valgel sai asjad kokku pandud ja tilkuvas kalipsos autosse hüpatud. Kui konditisioneeri tööle panin kangastus sügissurfide eripära - milline nauding on peale külma suplust autosse istudes sooja õhujoaga õnnistatud saada. Mõnus!
http://schoolofsurf.com.au/windsurfers-code :)
VastaKustutaChicade võistlustelt kõrvale jäämine on laastavalt mõjunud ka teiste tüdrukute teamide kadumisega, enne oli naiste arvestuses kõva rebimine Chica, Sugari ja Purjelauakooli tüdrukute vahel. Sellest on muidugi kahju, et naisi üha vähem võistlemas on, mingi elevus on ka sellega võistlustelt kadunud ja ka võistluste afterpartydel on meeste selge ülekaal. Nüüd on esile kerkinud uued tublid tüdrukud Maarja, Anneli ja Lii, kes kasutavad Team Tahe nime ning hoiavad naiste lippu kõrgel.
VastaKustutaMuidugi kui asi juba spordiks läheb, siis tulevad mängu võistlusstress ja ka valus kaotuskibedus, mis ei ole enam fun ja võtavad ära veepeal olemise rõõmu ja sellest saadava lihtsa endale tegemise rõõmu. Ma tean, mida sa tundsid nendel hetkedel. Spordihing ei saa kaotusega lihtsalt leppida, on vaja ka ikka natuke võitu. Ma tean ka ühte kiiret ja tugevat meessurfarit, kes ei võistle ka ainult lihtsalt selle pärast, et talle ei meeldi kaotada. Eks ta ole, aga minule isiklikult on võistlus siiski ka üks hea väljund, kus ma saan oma võitleja kirge rahuldada. Kas kaotan või võidan võistluse, sellel polegi alati tähtsust. Mulle on tähtis kohalolek, siin ja praegu, need hetked... Leian need oma väikesed võidud ja siis saan jälle naerul näoga edasi minna.
Surf on lahe!
Tervitades,
Meelis EST111
Meelis, eks ole mindagi mõelnud, mille pärast ma võistlemisest loobusin. Äkki olengi kehv kaotaja ja ego januneb võitude järele. Aga kui järele mõelda, siis on see pigem sisemise "vabaduse" teema.
VastaKustutaÜks mu tuttav surfar-purjetaja on nii tabavalt kirjeldanud, kuidas ta purjekal "tiksudes" lendlevaid surfareid vaatab ja tol hetkel miskit muud ei soovi kui samuti purjelauale saada.
Võisteldes mõtlesin ma sageli kui lahe oleks niisama sõita. Pingevabalt, reegliteta, ajalimiitide ja lippudeta.
Ma arvan, et see ongi minu loobumise tagama. Puhas ja siiras.
Aga ma ei taha siin võisltemisvastast kampaaniat teha - üldsegi mitte. Võistlemine on väga, väga tore! Mõnele see lihtsalt sobib, mõnele mitte :)
... ee, et siis suuskadel saad võisteldes naudingu aga laual mitte ?
VastaKustutaVee lähedal lendamine on ju kõigile meile nauding ka võistlemiseta. Samas lihvitud oskamise võrdlemiseks on võistlus soodne keskkond. Kas muidu ei teki hetki, kus nagu ei teagi, mida edasi arendada ? Lendan juba jumalikult !
Naiste võistlusjärgset teineteise tunnustamist- patsutamist on ükskõik, kui kõrgel tasemel olnud ikka kena vaadata. Domineerimise pingest, mis mehi väga eraldab ja koormab, oleks nagu naised vabad ?
Võistlemist saab võtta ka laheda sõitmisena, elamustreeninguna. Valid omale ühe ja seega ainuõige komplekti ning sõidad nautides enda hakkama saamist või ka saamatust. Naeratades.
Pärast finišiliini ootavad nad kõik Sind
Aitäh Regina! Sinu mõtted on nii sarnased minu omadega, ainult, et Sina tegid ja loobusid, mina isegi ei alustanud. Jah, vahel tunnen ma nagu survet, et peaks ka võistlema, sest teised ju kõik teevad seda ja kuidas siis Sina ei tee, aga nüüd, Sinu lugu lugedes tunnen täitsa kindlalt, et ma olen oma mõtetes õigel teel. :). Krista(surfipiiga)
VastaKustuta