Sõjasaak ja rändaja

luuletab: Regina

Oli oivaline nädalalõpp täis lääne-loode tuuli ja meeldejäävaid pagisid. Sellest kui palju sai sõidetud ja mida kõike tehtud, annavad märku sinised laigud kehal ja pingevaba kulgemine tööpostil.

Neljapäevast laupäevani hullasime loodekaga Pirital. Puhus vahemikus 9-21m/sek. Vaatamata julmur pagidele saime me siiski iga päev sama taglasega peale minna. Mina sõitsin 4sega ja Helle 5,4ga.

Kui 6.septembri surfi kohta kirjutasin, et see oli parim, siis tegelikkuses läksid tingimused iga päevaga paremaks. Lained olid võimsad, pikad, vahutavad ja kohati isegi hirmuäratavad. Aga mitte nii hirmutavad nagu rannahoone-esine tuuletu ala, kuhu sattudes tuli kurja vaeva näha, et jälle tagasi ratsu selga saada. Õppisime tundma Pirita ranna hingeelu nii läänetuulega kui ka pipardava loodetuulega.

Need kolm päeva tõid Piritale ühed ja samad näod.
Lohed ja purjed.
Kiivrid ja päästevestid.
Käpikud ja kapuutsid.
Laupäeva õhtuks tekkis juba tunne, nagu oleksime me kõik üks suur perekond hulle, kes end koduseinte vahelt välja ajab kui puuoksad üksteise vastu kolksudes sädemeid pilduva hakkavad. Uhkeim vaatepilt, mis avanes, oli vahetult peale julmur-pagi lahkumist. Taevas oli must nagu öö, tuul hakkas tasapisi tuure üles võtma. Rand oli tühi, tänavad tühjad, meri tühi. Kaldal ootasid aga vettepääsu hulk pingviinidesarnaseid tegelasi. Vaatasid merele ja ootasid…ootasid…ootasid. Ja siis justkui paraadil haarasid riburadapidi oma taglased, lauad ja suundusid vette…


Aga pühapäev, sellest võin kirjutada vaid nõnda:

Tulin kodust.
Tuule-sadu…
Randa ei leidnud kusagilt…
Tuule-sadu.

Surfi-isu
Läbi, läbi näljane.
Kuskil teed, ei rannaala,
SEBi jooksjaid palju.

Ennäe! Püünsikene siiski mõttes vilgub viimati.
Pidurdan ja rigan asjad –
Lahkelt vastu võetakse.
Tüdurk võtab merelt kõik,
Jibe-glisse – mõtelge!