Margarita - lõpuks ometi...

postitas: Chica Regina Tahaksin murda pika vaikusperioodi ning Chicade nimel kanda sisse mõned mõtted, mis seostuvad veebruarikuise Venezuela (Margarita) reisiga. Tundub üsna ulmeline, aga jah - kui tahate surfata, siis just see on koht, kus saab seda teha. Iga päev... hommikust õhtuni....Lõhkemiseni! Nii, et kõik kohad on verised, marraskil ja sinised. Nii, et unistustemanöövrid salvestuvad lihasmällu. Meil oli õnn jääda saarele 12 päevaks ning veeta 2 päeva mandril, dzunglis. Saabudes tervitas meid lämbe ja niiske õhk, lõhnad, mis tundusid oma magususes võõrad ent kutsuvad. Kombed, mis näisid kohatud ja inimesed, kes tundusid "sihtmärgikesksed". Olime turistid võõras riigis... olime sihtmärgid ja olime surfarid. Koduks sai meile 14 päevaks El Yaques asuv hotell-maja "Casa Perla", mis asus rannast 500m kaugusel ning meile näis, et see on parim peatuspaik saarel. Hubane, kaunis, puhas - kodu Eestimaa pärlitele. Toakaaslasteks olid erinevad putukad ja putuktoidulised. Gekod, rohutirtsud, mesilased, konnad. Aia servas külitas ööhämaruses iguaanipere. Lilli ja liblikaid igal sammul. Ilmselt ei huvita floora ja fauna teid nii palju kui surf. Aga palun: puhus iga päev, väiksema purjega kui 4.5 ei olnud seal midagi teha. Küll aga sai iga päev 5-3-5.9 m2 käiku lasta. Purjed NS ja lauad Fanatic. Meie saabudes oli laentuses (PlanetAllSport) möödunud hooaja kama - teibitud, lagunenud ja ohtlik. Olime üsna õnnetud ja mitte üksnes varustuse viletsa seisukorra tõttu vaid ka seetõttu, et seda ei olnud piisavalt. Selleks, et saada paslik komplekt tuli randa minna suht vara ja päeva kestel ei olnud mõistlik kama laenutusele tagasi anda. Jäid sellest lihtsalt ilma ning pidid leppima kas algajalaua või ebasobiliku lauasuurusega. Teise nädala alguseks saabus aga 2011 kama ja see tõi naeru näole. Mitte et seda oleks nüüd rohkem olnud, aga vähemasti olid poomid teipimata ning ei koormanud käsi. Kusjuures uued NS poomid on väga ergonoomilse kujuga ning flippamine on märksa kergem, sujuvam. Fanaticu freewave laud, mille headusest olen teadlik juba aastaid, on tõeline pärl. Ka 2011 mudel. Aga et jutt pikaks ja igavaks ei veniks, selleks viskan siia mõned vahvad fotod meie reisist. Surfiseltskonna moodustasid sel reisil: Chicad Helle, Eteri, Regina, Kairi, poiskad Madis, Sander, Siim, Erki ning vahvad Mistrali-boxi tüdrukud Tiiu ja Aive. Ka Katrin oma sõpradega pakkus meile mõnusat seltsi. lisagem pildidele 28 kraadi sooja, 28kraadine ülisoolane merevesi ja kuumkõrvetav päike...

korrosioon + informatsioon jahumatselised banaanid - surfi kiirsöök

Canaima rahvuspark ja Madis

Erki

Helle

Helle ja Regina

Kai...

whoops, Regina

Kriminaalne saar - just siin tapeti üks õnnetu turist....

Magus saar - liigmahlased punaviljad

Lebo-saar - rahvuslik aare=võrkkiik!

See mees ei ole rahvuslikku aaret veel leidnud

Esimesed suusakilomeetrid

postitas: Chica Regina aka Chica Suusk

viskasin eile mõtte lendu, et kirjutan meie surfiblogisse sissekande oma selle talve esimestest lumerõõmudest.
Sellele kui ilus on lumi ja kui rõõmsaks see inimesed teeb, ma trükimusta ei kuluta - teate seda ju isegi!

Kirjutan hoopis sellest, et eile täitus minu pikaaegne soov tõmmata jalga suusasaapad ja anda varjusurmas suusalihastele valu. Ei oleks osanud arvatagi, et 25. novembril on kõik linna suusarajad suusalund ja suusatajaid täis. Möödunud aastal, täpsemalt 21. novembril sai ju veel väikese kamaga Pirital triibutatud kuni krampis käed veest välja sundisid. Minu ja Helle meenutused ja hala asuvad siin.

Aga eilne siis.... Nõmmel oli saan lume mõnusalt kokku surunud ja see sobis vabatehnika sõiduks imeliselt. Olgugi, et esiti tundus lumi väga libe ja ebastabiilne ning samm meenutas pigem algaja baleriini õõtsumist kui suusatamist, mõistsin juba esimestel meetritel kui mõnus on talv (st. elada Eestis ja mitte Margarital).

Esimesed 8 km on suuskadel läbitud. Tõusuvõtud nutused ja samm lühike. Natuke veel ja siis hakkab asi juba ilmet võtma. Kui rajamasin rajad korda teeb, siis läheb alles tõsine möll lahti, ent esiti ajab ka saanirada asja ära.

Kallid co-surfarid! Tulge suusatama!

In Memoriam

Viimane surf - ausõna!

Postitas Chica Regina

Käesolevaga kinnitan mina, Chica Regina, et eile oli minu viimane surf Eestis!
Enam mina sinna külma vette ei roni, tänan ei! Hooaeg on läbi ja suusad määritud, teisisõnu algab uus epohh minu spordilembuses.

Aga asjast...

Eile, 7. oktoobril võtsime me Hellega töö juurest välja oma puhkuseosakud ja põrutasime Rohukülla surfima (surfima on tegusõna, mida Eesti ajakirjandus tavatseb kasutada, mis kõlab aga väheke totakalt...).
Helle oli meie "surfimisele mineku" stardi hetkeks läbi helistanud juba kõik siinsed sadamad ja nende vahid, et teada saada, kus see tuul parajasti end levitab. Rohuküla sadamavaht oli mobiili hõisanud: "Jänes ja purjed peal, hakake juba sõitma!"

Mahutasime end Helle veokisse, panime kuuma kaneelitee tõmbama ja sõit algas. Teel arutlesime me kõigil teadaolevatel ja vähemteadaolevatel elulistel ja teaduslikel teemadel ning kui jõudsime Rohukülla olid meil suud sama vahtus nagu seda oli meri. Õnneks oli meil veel veidikenegi jaksu alles, et merele minna.

Meie suureks üllatuseks oli Rohukülas rahvast üsna vähe. Olid kangel sammul tammuvad tegelased, kellest külm vesi oli pingviinid teinud. Äkki olid "surfirid", arvasime me hiljem.

Rigasin oma ainsa transpordikõlbuliku purje, mille olin kaasa vedanud - 5.0 ja Helle pani ikka rohkem - 5.4. Tal on alati rohkem purje kui mul! Rigasime ka shorty kalipso, talve kalipso, lycra, vesti, kapuutsi, kindad ja trapetsi. Kubujussistumine takistas liikumist, hingamist, rääkimist, kuulmist...Aga vette me oma asjad saime ja lauale suutsime ka end vinnata ning sellega oligi kõikse raskem tehtud. Edasine sõltus juba tuulest ja masti asendist. Sõita oli tõeliselt mõnna. Tuult ca 10 m/sek, temperatuur 9 kraadi, tuulesuund lõuna. Rohuküla klassikaline!

Minus tärkas loodusloohuviline kui täheldasin muutusi merevee värvuses. Suvine sinakas vesi oli asendunud sügiseste vahtralehe värvidega. Laht meenutas küll pigem karjääri kui merd, aga ega see siis kuidagi sõidukvaliteeti ei mõjutanud.

Nagu ikka, harjutasime me paremal halsil jibe`i, mis nagu alati, ei tahtnud välja tulla. Kõik on ilus, kiire, sujuv... aga näed flippamise hetkeks kukub hoog nagu noaga lõigatult ära ja ongi finito. Mütaki vette ja kraevahelt vesi sisse.

Pärast korduvaid sukeldumisi tundsin, kuidas minu üle hakkavad võimu võtma külm ja väsimus. Käed tõmbusid krampi ja triibud jäid üha lühemaks. Pärast tsirkust - katapult, mis vääriks Oscarit - sain aru, et on tagumine aeg kaldale minna. Meenusid hirmujutud kaduma läinud laudadest ja purjedest ning suplusest külmas vees. Meenusid hädaliste "surfirite" (elagu ajakirjandus ja õigekeel!) elupäästmislood. Ulpisin vees ja üritasin veestarti tehes sadama suudme alt tagasi kaldale pääseda. Käed ei jõudnud enam poomist hoida ja tuul tõusis. Ülepurjestuse tõttu tõmbas puri mind mitu korda katakasse ja meeleheites üritasin sikutamisega algust teha. See oli veelgi võimatum missioon. Tagasi vees ja järjekordsed veestardi katsed. Helle vuhas sel ajal edasi-tagasi ja hoidis mul silma peal (nii armas sõbranna mul ikka!).
Tundus, et aastaid hiljem sain ma lauale ja kaldale.

Lõpp hea, kõik hea. Külmunud liigeseid aitas turgutada tõmmis kaneeliteest ja juba armsaks saanud Fra Mare saunade seeria ning kosutavad kitsejuustu hõrgutised samas asutuses.

Olgugi, et oli külm, nautisime me seda surfipäeva täiel rinnal. Leppisime Hellega kokku, et see oli meie viimane surfimise päev (kurja, just kuulsin, et pühapäeval pidi puhuma! Ja LÄÄNEST!)...
"Viimane surf 2010" - seda on kerge öelda, kui sul on varuks saladus - SUUR SALADUS!

Asi, mida keegi veel ei tea, aga Chicad juba teavad....
Eteri, Urve, Helle ja Regina sõidavad Isla Margaritale surfama! Veebruaris, kui suusatamisest villand (mida minu puhul ilmselt ei juhtu) asutame endid bäfka-surfi-paradiisi - Margaritale.

Sellest ma kirjutan veel!!!! Pean ju meie blogi lugejaid millegi ilusa, positiivse ja kadedusttekitavaga kiusama :)

Siinkohal kasutan võimalust ja saadan tervitusi kõigile Chicadele, kes Tarifal sooja päikest naudivad. Ärge kalaga liiale minge!

Hea on olla naine...

postitas: Chica Regina





ei jõua peale tõmmata...
ei saa kämme peale...
ei saa kämme maha...
paalisõlm ei tule välja...
ei saa paalisõlme lahti...
ei saa surfususse jalast kätte....
etc. etc.


Kes vähegi Chicadega kokku on puutunud, need on sääraseid lauseid kindlasti kuulnud.

Varem ei ole ma sellele mõelnud kui tüütud võime me oma abituses olla. Isegi nüüd, kus kõik näib olevat selge ja suur hulk liigutusi on juba "käe sees", on ikka veel olukordi, kus tuleb paluda abi ja õppida.

Mis siis, et sügis - tänamiseks ei ole kunagi hilja. Täname Urmast, kes õpetas meile lihtsa "pealetõmbamis-triki", täname Martinit ja Henrit, kes on perfektse trimmi tuvastamise/määramise spetsid, aitäh Heikole, kes jõuab ka meie hiigelsuured purjed trimmi tõmmata. Aivarile, kes on alati innustanud ja tunnustanud ning kannatanud meie "hala ja nuttu". Aitäh kõigile, tänu kellele oleme me pääsenud merele!
Olen veendunud, et kui satuksime Hellega olukorda, kus peame kama kokku panema vaid teineteise abile lootes, siis jääb meil merele minemata. Purjeid ei jõua me kumbki peale tõmmata. Mina jään kämmidega hätta. Lihtsaim lahendus on mitte minna.



Aga täna me läksime. Peale saadud "abipaketti" leidsime endid merelt ja see oli kaif!

Olgugi, et kirdekas on Pirtal äärmiselt pagiline ja eeldab osavat "pinnalt lugemist" saime me kirja suurepärase päeva.

Esimesed triibud olid kantud hirmust ja alalhoiust. Pagid näisid meie purjede jaoks liig tugevad, arvan, et ehk oli neid 10 meetri kanti. Kui aga mõne triibu järel organism tegevusega harjuma hakkas, asendus hirm adrenaliini ja vajadusega üha kasvava kiiruse järele.

Mõtlesin hetkek, et näed Regina, teised naudivad sooja Tarifa päikest ja ponientet ning surfafad päfkades, sina oled siin nagu kangestunud kumminaine ja vahid pilves taevast, endal käed külmetavad. See mõte kadus aga kohe kui Helle mu kõrvale sõitis ja me koos mööda vett vuhisesime. Parim koht, kus sõbraga aega veeta, on ju meri!

Üks stiilinäide