Läheb lahti! Pime aeg ja sügistormid on kohal. Ja nad tulid nii ootamatult, kas pole?
Alles see ju oli kui vesi oli soe ja päike küttis kalipso pinna nii kuumaks, et sellel saanuks mune praadida. Alles see oli kui windguru tabelid kuvasid lõputut nukrat rida tuuletutest päevadest...
Isegi minu kalipso oli õnnetu, sest nii pikalt ei olnud see veel kunagi kuivana seisnud. Küllap tundis end nagu kuivik.
Esimene tuuline ja vihmatu päev septembris rabas meid, Chicasid, jalust. Hommikused vihmapilved põgenesid nagu kurjategijad, tuul sahistas puudes ja päikeselaigud sillerdasid kohvilaual... Me tegime sel hommikul kõike oii, oii kui kiiresti.
12 paiku olime Püünsis. Seal olid kõik teised ka... Meid oli seal palju!
Varustusega oli lihtne, sest tuult oli kõvasti ja minu "Fanaticu mehikesed" said kaasa. Hellele andsin 104st Freewave`i proovida ise võtsin 77-se. Purjed panime teadlikult suuremad. Polnud kaua sõita saanud ja musklijõudu oli kõvasti üle. See oli tarvis välja lasta. 5-ne mulle ja 5,4 Hellele.
No puri oli ikka üle küll, aga alaolekus väike laud kompenseeris üleolekus purje.
Triibutamisest ei olegi suurt midagi kirjutada. Jube hea oli! Eriti nauditavad olid need hetked, mil saime Hellega kõrvuti kihutada ja meri meie ümber sillerdas nagu teemantivälu (girls stuff... :))
Eriliseks tegi pühapäevasurfi veel seegi, et nende 3,5 h jooksul tegin ma ilmselt katapultide rajarekordi. Enamus katakaid olid muidugi seotud jibeimisega. Teised jälle totrast lainest. Kolmandad aga totrast sõidukijuhist, kes andrenaliinil paukuda lasi ja alalhoiuinstinktid off-režiimile keeras. Aga seda on juhtunud meie kõigiga!
Rallimise käigus märkasin, et Aegna ja Kräsuli vahelises sopis välkusid 4 purje. Huvitav!
"Mida nad seal teevad...?"
"Kas seal on parem...?"
Ise küsin ise vastan... Läksin vaatama ja avastasin end kummalisest kohast:*kõrged, konkreetsed lained
*siledad lainevahed
*erinev laine liikumise nurk (näis, et see oli tuule suhtes risti)... ei teagi millise fenomeniga seal tegu on, aga minu orientatsiooniandurid lõi see küll segi. Sellegi poolest oli see koht eriline ja ma usun, et ma lähen sinna veel kord.
Ahh jaa, otsustasime Hellega, et sel sügisel teeme Lootsisadamasse asja, et tänada lootsijuhte raudse närvi ja tubli töö eest. Nemad hoiavad meid, meie hoiame neid.
Lootsidest rääkides.... veidike pool-musta huumorit:
Helle, ma ei ole Sulle tahtnud rääkida, aga mulle tundub, et Su kass Marta on kah surfama hakanud....
Hmm, siiani polegi sa kuiviku muljet jätnud:) Tulid kapist välja, vahva:)
VastaKustuta