avatud uste päev Rohukülas

postitas: Chica Regina

Reedel, 7. oktoobril tuli Chicade kolmikul idee põrutada Rohukülla ja teha seal üks korralik sõidupäev. Mõledud, tehtud. "Taskurätid" ja alamõõdulised lauad autosse ja minekut. Üllatus oli suur, kui leidsime eest täiesti tühja ranna. Ei ainsatki surfarit! Tohohh, mõtlesime, kus siis rahvas on?

Spoti kirjeldus:

Rohuküla oli kõvasti muutunud. Vesi oli peaaegu parkimiskohani välja. Kivine kallas oli vee all, merevette astusime otse murult. Muul ei paistnud, vaid punane majakas ja mõni suurem kivitipp viitas muuli võimalikule asukohale.

Kaldale uhutud mererohi oli põlenud küünalde plastkestadega kaetud... Selles kohas oli tunda nukrust ja leina. Aegajalt tuli rannale autosid...naisterahvad. Kes teab, ehk lootusega, et keegi nendele lehvitusega merelt märku annab, et on koju tagasi jõudnud. Meri võtab. Merd peab austama ja kartma.

Tuul

Esimen mõte, mis turgatas kui inimtühja privaatranda näigime, oli et äkki ei puhu?! Aga tuult oli kõvasti! Esimese hooga pani naisoptimistide kari kokku 4.5-sed. Pildil nähtud taglastega ei olnud midagi teha. Liig, mis liig. Minul väiksemat kui 4 arsenalis pole, seega pidin purje nii väikseks rigama kui sai. Helle võttis aga välja oma pisi-purje - 3.5m2.

Lained olid pruunjas-kollakad, kõrged. Lainevahed pikad, siledad. Päike lõõskas seni, kuni lainemüür sellele varju heitis. Midagi sellist ei olnud me keegi varem kogenud - päike läks laine taha peitud ja heitis veele suure tumeda lainevarju.

Nii me seal siis hüppasime ühe mäe otsast teise peale. Vahepeal karsumm vette, siis lennutasime lauda õhus, purje vee all... Eks see üks paras vägistamine oli, aga omamoodi kaif kah (tagant järele). Mingi aeg tundus mulle, et ma ei jaksa ega taha enam. Nii üle oli kõik - puri rapsis ja isegi 77 l näis liig suur laud neis oludes. Vahetasime siis Hellega taglased ära ja sõitsin tema 3.5-ga. Uskuge või mitte, aga ka selle purjega sõitsin uks-lahti. Peas kummitas mõte, et huvitav, palju seda tuulepoissi siis ikka on?!
Mõte ei andnud rahu ja helistasin Taivole.

"18 paigid, muidu 14 m/sek".

Oligi paras aeg pillid kokku panna. Helle kimas veel siia-sinna. Nägu õnnest säramas.

Lisandus ka keegi kastiautoga kamasid vedav mees, kelle õhuhüpped kollasel laual olid grandioosne vaatepilt.
Kui kamad koos ja päeva kõige ebameeldiv osa (kalipsode vahetus) tehtud, põrutasime nagu ikka FraMare saunadesse ja hiljem nautisime sealset kokakunsti.
Lauas lõime klaasid kokku ja jõime võibolla viimase surfipäeva terviseks. Kui see jääks viimaseks, et peaks küll miskit kahetsema. Isegi avatud uste päev, on päev!