Vääna 24.07

postitas: Regina 


No ausalt - ma ei oleks ealeski arvanud, et ma alustan Chica blogi sissekannet pealkirjaga "Vääna". Never.
Aga nüüd pean ma lausa mitme pealkirja vahel valima:
"Adios Püünsi"
"Kuidas tagasi teha kaotatud aeg?"
etc. etc.

Tegelikult on nõnda, et mõtteid Väänasse minemisest olen ma mõelnud juba aastaid, ent habras usk enese võimetesse on Vääna surfist teinud kättesaamatu ladvaubina.
Aga tänavune suvi ja rikkalikud veetunnid panid mind seda ladvaubinat ihalema.
Enne kindlat otsust, tegin ma veidi taustauuringut ning siinkohal soovingi neid inimesi väga tänada. Näpunäidete, innustamise ja julgustamise eest. Aitäh!

Vaimset laadi ettevalmistused tehtud, võtsin reede lõunal suuna Väänasse. Parkla oli tuuletu, eemal sillerdas päikeses vahune meri, paljajalgsed mehed märgunud kalipsodes tippisid ringi näpus trapets, puri või laud.
Tundus, et elu keeb selles vahutavas vees ning ülerahvastatud parklas. Põue puges magus ärevus ja ootustunne. Kas saan hakkama? Kui ei, siis kerkivad respektiandurid kõigi Väänas käijate suhtes taevapiirini. Kui saan hakkama, kerkib respektiandur iseenese suhtes. Väljavaated austuse osas olid igatahes suured.
Tõmbasin selga löögivesti, pähe kiiver (jumal teab, mis juhtub?!). Korraga ilmub "tour guide" Marko taskust välja fotokas, mis jäädvustab minu esimese hetke ja mõtteavalduse: "palun ära sellest kellegi räägi..."

Mida siin pikalt ikka seletada. See oli maailma kõige ägedam surfipäev! Ma sain hakkama super hästi. See oli nii nauditav. Verd, luid ja liigeseid läbistas hiiglaslik õnnetunne, mis pani mind piuksuma, uilgama, naerma ja laulma. Vääna on maailma kõige magusam, suurem ja küpsem ladvaubin!
Minu suureks üllatuseks tulid nii mitmedki jibe`id välja kuigi sellist eesmärki uutes oludes ma enesele ei seadnud. Ja mis veel parem - tõmbasin oma 77l Freewave`iga välja 40 km/h kiiruse. Ka seda ei osanud oodata ega tahta.
Powerit nii minul kui ka tuulel jagus 27km läbimiseks.

Peale surfi (ka Hellel oli see esimene kord Väänas ja täpselt samasuguste jõuliste emotsioonidega) istusid Chicad maha õdusasse Popp kohvikusse. Väga tore koht ning meisterlik kokapoiss. Õhtu möödus linnulennul ning öösel kui pea oli patja puudutanud jooksis film Väänast ikka veel nii eredalt silme eest. Filmi lõppedes andis UneMati mulle korra piiluda ka treilerit nimega "Ristna".

See on üks väga põnev film, mis Chicadel sel aasta ära tuleb "vaadata".

Võimalik vaid Venemaal:

Speedomeeter

Halleluuja!
Milline "suvi"!

Puhub pidevalt ja ei saa vinguda mitte millegi üle. Isegi õhtuti puhub. Ja öösel ning varavalges.
Mine millal iganes, kuhu tahes, siis kui vabaned.
Pühapäeval mängis ilmamees põhja- lõuna- ja idalastele vingerpussi, ainult läänelased said päikest ja sekka mõnusat loodetuult.
Toppu sõit läks vaevaliselt, sest ma ei olnud seal aastaid käinud ning majad olid vahe peal veel rohkem lagunenud, puud kõrgemaks kasvanud ning õigeid teeotsasid kätte leida polnud sugugi nii kerge kui aastate eest. Siiski leidsin selle Secret spoti üles ning minu üllatuseks oli seal tuulekummardajaid veelgi.
Pikka möla purje suurustest, laua laiustest ja emotsioonidest ei hakka ma siia kirjutama.
Lihtsalt ühest arusaamast mõni sõna.
Ei teagi, kas oli süüdlaseks sile vesi või hea sportlik konditsioon, aga ma tunnen kiirusest väga puudust. Arvasin, et Falconiga tulistan nagu väle põder mööda vett, aga ei midägist. Ikka slow motion  ja spinnamine. Paistab, et midagi on kas minu, või minu varustusega väga valesti. Tippkiirus 40,3 ei tundu mulle üldse "tipp". Falconi-suguse paugupilliga peaks ikka enamat teha suutma.
Täna lähen uue uime jahile, ehk annab see veidi efekti. Midagi muud ma küll ette võtta ei oska.

Igatahes ökodraivisin Topus 50 km, Päike paitas põski ja oli väga mõnna-mõnna. Sellised päevad panevad elu täistuuridel armastama.
Ja Kaitseinglid, minu kõrval..  neid pean ma samuti tänama, sest GePSu andmeid vaadates näen selgelt kui ohtlike veealuste kivivälude kõrvalt olen ma mööda põrutanud, teadmata, et mõni sentimeeter veel ja "frontloop" it is. 
Jälle targem.
Elagu tehnoloogia!
Halleluuja!

Portugal ja Pension

Tere!

olen Regina ja olen pikalt vaikinud. Või peaksin ütlema, et olen eelpensionil blogija...
Asi on lihtne - ma tõesti ei taha kirjutada sellest, et hetkel on klimaatilised takistused ajanud mu pea täis rahulolematust ja füüsilist lodevust. Trepikõnd ja kepikõnd näivad ekstreemspordina. Ei räägi sellest, et selles hallis, niiskes, külmas vines pole ei vee- ega ka suusamõnusid. Mitte mingeid mõnusid peale aknaklaaside kraapimise ja pideva kojamehe vehklemise vahtimise. Teate seda isegi. Vältab kõikse ebasümpaatsem, spordivaenulikum aeg. On kas riigi- või lausa planeedivahetusaeg.

Et seda aega üle elada, tuleb unistada ja meenutada. Unistan peatsest surfist Filipiinidel (mille just eile laastas supertaifuun...) ning meenutan östrogeenirikast Portugali reisi.
Portugal, nagu selle blogi järgijad teavad, on minu lemmikriik Euroopas. Möödunud reis kinnitas minu eluloo "seinale" veel teisegi mõtte - veeta pensionipõlv (kui sellise kõrge eani üldse peaksin välja venitama) Portugalis, Odeicexes. Surfates, kala püüdes, rattaga sõites ja elulooraamatut kirjutades. Või noh, kala võib keegi teine püüda ja raamatu kirjutamise asemel üritan ilmselt hoopis luubiga tablettide manustamismanuaali lugeda.

Septembris aset leidnud Chicade reisile smuugeldasime kaasa ka kirjalemb Tiina ja spordilemb Marika ning üheskoos avastasime Lõuna-Portugali randu ning lainesurfi - meie kõigi jaoks uut spordiala.

Kiire kokkuvõte surfireisist (säästmaks teie väärtuslikku aega selle näruse ilma jaoks):
6 naist
12 päeva Lagoses ehk gran turismo
1 tõeline surfipäev (vanade semude juures Martinhalis)
1 traumapunkti külastus, toidukile ja MacGyver
5 lainesurfipäeva Odeicexes (ning naistekoor "Oooo Ricardo!")
lihasvalu, sinikad
päike
hoovus ja loovus
3 päeva 3D action filmi - Ricardo päästab turskete turistide elusid
mitmeid liitreid Portugali veini ja kilosid kalmaare
naisi täis tuubitud kaubik üüberkitsastel tänavatel
viigimarjaussid ja rose pipar
Saarm`ide kiirvisiit
Tarifa wind up-date every day

Aga nüüd mõned pildid, et saaksite halli päeva väheke värve...

Püha plekk

Püha plekk! 

No küll on ilus see vaikelu! Loodus, mäed, põllud, järved, rannalina, hääraamat, jalgratas nagu truu koer ootamas oma perenaise pehmeid märguandeid teekonna alustamiseks. Just sellised on olnud minu  nädalalõpud. Täis vaikust, rahu, loodust, avastusretki ja jalgrattasporti. Puha plekk, püha plekk.

Aga alati ei jää kõik nii rahulikuks ja vaikseks. Alati mitte. Eriti siis mitte kui sul on käepärast Pärnu Jürka telefoninumber ja temal on käepärast tuulemõõtja. 

 Ja tuulemõõtjal on käepärast mõned numbrid, kahekohalised...

 Ja meil on käepärast (puha läbi juhuse puhta) mõned purjed, mastid, lauad

 Käepärast on ka oskused nende asjadega ümber käia (ja uued vannitust vajavad purjebeebid)

 Muruniidukit ei olnud küll käepärast.

 Aga sõber hea oli olemas. 

 Ajalooline hetk : 14.06.2014. Kõige hilisem aeg ever surfihooaja avamiseks.

Ah et kus-kes. Ikka meie! Teie Regina, Helle ja Maret.

Pleki- ja pekiperiood on lõppenud ning meie keldripõrandad ujuvad mereveest ning autos on vana hea lebra. Oleme taas mängus ja merel.

!!!!

Welcome, Baby Volt

need, kes on lugenud minu heietusi Chicade blogis, on ilmselt tuttavad ka minu unistusega 5,8 purjest. Siin ta siis nüüd on, minu Baby... Volt 5,9m2.

Tere tulemast sõprade Ice, Duke ja surnud Daytona seltsi.
Tere tulemast Volvo tagaistmele.
Tere tulemast Püünsi vetikatesse Väänasse.
Tere tulemast mittekõigepehmoma omaniku käte vahele.
Hoain Sind hästi, luban.
Olegiga Sa ei kohtu, luban. Hardcore-uimega ka mitte, luban.

Ahh jaa, aga vette saad kui lähed kosja 430 RDMile.
Kus suitsu Volti, seal tuld tuult.

Isutekitaja:
http://www.north-windsurf.com/eng/nodes/display/product_ranges/overview-2014

Surf sardiinide keskel

 

Jumalik, taevalik, avastuslik, seiskav.
Vabastav.

MA ARMASTAN PORTUGALI!

Alustan oma sissekannet tarkusega, mille elu ise äsja selgeks tegi. Ära kunagi heida surfarile ette Eesti suvest põgenemist surfi eesmärgil. Ma ei saanud kuni oma Portugali ekspromptreisini aru, miks minna välismaa vette kui siin ka kannatab vees olla. Loll mina! Minge ja nautige, ütlen ma nüüd suurima rahuga. Minge ja olge nii kaua, kuni päikesest villand ja ujumisriided trapetsi poolt kulutatud.
Portugali lõunarannik jääb mulle surmani meelde ja kui ma edasist infot meisterlikult jagan, siis jääb ehk teilegi üht-teist mingiks ajaks meelde.

Martinhal, otse Sagrese külje all on surfipaik, mille sarnast mina tänaseni näinud ei olnud. Peateelt maha keerates avaneb luksusest paistes vaade uhketele uusvilladele, rohelistele aedadele, kuhu istutatud kõiksugu õitsvaid troopilisi lillekesi, puukesi ja põõsakesi. Muidu nii kuiv ja kahvatu 36-kraadises kuumuses kõrbenud maastik on selles rannarajoonis väga elujõuline. Uhked eramajad, millest avaneb grandioosne vaade merele. Kes on need inimesed, kes neis aedades sardiine grillivad ja õhtuti tubades vaikselt Sangriat libistavad, kas äkki surfarid? Ega vist, aga võiks ju :)
Järgmises kurvis vahetub vaade luksusvillaudelt kaljudel külitavatele hotellidele, mille klaasfassaadid mängivad päikesega plinkimismänge. Ja seal juba ongi liivavallide taga tuules lehvivad lipud. Olen kohal, siin ongi see surfikoht, millest mulle nii õhinaga oli räägitud.

Off shore tingimused, ent jumalik vaade vahemerele. Nii jumalik, et hing jääb kinni - türkiissinisesse vette uppuvad kõrged kaljurahnud, pikk päikesesirmidest kirju rannajoon, avalisui naeratav surfiklubi personal. Tunne on, nagu jõudnuks ma koju. Sipsti pandi mulle Tabou 94L ja Gaastra 6.0 kokku ning olingi vees. Aga ohh häda - kalda all plekk ja peale ei saa. Maad mööda liikuv tuul võtab tuurid sisse alles mõnekümne meetri pärast. Kaatrimees Andreas märkab minu kohmetust ning tõttab appi. Istun kaatrisse mast pepsi all ja sõidame tõmmu hurmuriga lähima pagipargini. Otse kaatrist lauale ja side lõpp. Nüüd olin nagu teist korda kodus. Vaatamata tuuleaukudele nautisin seda surfi iga oma elusa ja sureva keharakuga. Vesi on niiiiiii soe, et neopreenriideid pole vaja. Päike teeb pai ja vaated kütavad surfikirge. Jibe oli selle Tabou lauaga nii lihtne teha, et koju jõudes pean ma oma Fanatiku lauaga arenguvestluse maha pidama. Igatahes lõppes mu tripp Martinhali nõnda, et kohalikud surfikutid tahtsid minuga laupäevases über-prognoosis võidu kihutada. Hehh. Näis.
Martinhali kohta veel nii palju, et see olevat Portugali surfinaatorite lemmikkoht. Seal olevat ikka alati rohkem tuult kui mujal.

Lahkudes hüppasin läbi kalurikülast nimega Alvor. Kui teist keegi peaks Portu reisi plaanima, siis kuninglikku kalarooga saab nautida ainult sealt. Parim tuna, parimad sardiinid, kaheksajalad, kalmaarid. Parim Sangria.


Lagos, mu arm!
Hiiglasliku sadama ja orjaturu poolest tuntud Lagos asub vaid mõnikümmend kilomeetrit Martinhalist Partimao poole sõites. See on lõputu liivarannaga turistidest rikas linn. Kui rand on lõputu, on seda ka triip merel.

Jõudnud sadama nurga tagant välja tabas mind arusaamine, et surfiklubi ei asu teps mitte ranna linnapoolses osas. Ohh ei! Kauguses nägin merel tiksuvat laudurit ja see oli nii ca 2 km ranna algusest. Jõudnud sihtkohta, avanes trööstitu vaade kahele puitputkale, mis pidanuks olema WinsurfPointi laenutus. Ühes neist toretses veepudeli ja jäätise äri ja teises vedeles mõni ülelitraažis surfilaud. Kui minu tujulangust saanuks Richteri skaalal mõõta, siis läinuks andurid hulluks. Olin tundidepikkuse teekonna ette võtnud nende laudade pärast? Pettumust varjamata läksin surfi tugiisikutelt küsima, kas neil edasijõudnule ka varustust on ja sain vastuseks "jah". Pidasin seda udujutuks ja palusin enesele SEDA lauda näidata. Minu imestuseks juhatati mind neist puitputkadest eemale, rannast minema, üle raudtee, tänava... Ja seal see oligi - iga rentija unistus. See eemalasuv maja sisaldas hiiglaslikku valikut laudu, purjed. Kõiki marke, suurusi. KÖIK oli seal olemas, kõik (isegi iSonic!).

Mulle rigati 6ne Severne (appi!!!) ja 101ne Starboardi slallikas. See Severne'i puri, mille marki ma kahjuks enam ei mäleta, oli nii püss, et mul kadus hetkega eelarvamus selle austraallase suhtes. Nii stabiilne, sujuv, kiire, kerge. Vuhises off-shore tingimustes läbi aukude nagu kuul. Ja ega see laud ka kehv olnud. Ma vaatasin mingil hetkel, et mul on kiirust rohkem kui teistel veesõidukitel (vesirattad, jetid, paadid)  ja surfaritel. Selle lauaga oli jibe'mine robustsem, aga sugugi mitte halb. Kena laud, ütleks saarlane.
Mul on nii kahju, et mul neid tunde seal Lagoses kellegagi jagada ei olnud. Saan vaid kirjapildis nipet-näpet oma emotsioonidest edasi anda, ent see pole ju see! Igatahes oli mu juhtmõte merel see, et ma tahaksin siia jääda igaveseks. Sellesse hetke, sellesse paika, sellesse tundesse. Minu triibud sel siledal veel võisid olla ca 4-6km ots. Jalustrabavad vaated kaljudele ja koobastele nende sees. Nägin kohti, mida linnaturist ei näe, sest selleks, et sinna jõuda, tuleb lasta end mööda vett vedada.  Mitmekümnemeetrised vanad Vasco da Gamalikud puitpurjekad, luksuskaatrid, hiigelkatamaraan meremärgiks, ümber mille tsaibida. Jälle need kirjud sirmid.... Hetk, seisa siin ja salvestu! Püsi! Jää!

Sellel surfireisil kandsin ma endaga kaasas mõtteid ühest väga erilisest inimesest, kellega arvasin end kunagi kindlasti kohtuvat ja saksakeeles lobisevat. Andre Paskowski lahkumine taevas asuvasse surfiparadiisi pani mind taaskord mõtlema, et miks teinekord "lähevad" inimesed, kes on nõnda palju andnud, tegusad, õnnelikud, noored, vajalikud... Oma elu oivaliseima surfireisi pühendan ma just sellele mehele. Head teed, Andre! Sa elad edasi surfirahva mälestustes, prode edetabelites, kinolinal, DVDdel.



SUMMUM: surfihooaeg lõunarannikul, Algarve piirkonnas on aprillist septembrini. Varustuse rent ca 30 EUR/h või 70 EUR/päev. Pikema perioodi puhul hinnad kokkuleppel.
Windsurf Pointi veebileht (Lagos Meia Praia ja Martinhal):
http://en.windsurfpoint.com/

Läänerannik on paslik ka lainelaua surfiks. Parimad kohad selleks on Alezurist põhja poole liikudes. Küll aga peaks seal arvestama külma vee ja halli ilmaga. 


Lend: British Airw./Estonian Air




Obrigada!