Madagascar

mõtte lennutas õhku: Regina

Vahelduseks sekka mõni lühike ja teistlaadi postitus... Nimelt on minu ammune unistus surfi- ja avastusreis imepärasele Maragaskarile. Ikka ja jälle leian end unistava pilguga vaatamas neid videosid, kus on keelekastet nii purjelauduritele kui ka lohesurfaritele....

Vaadake teiegi, mis ma ikka seda ilu enesele hoian.

http://vimeo.com/31133795

http://vimeo.com/34502766

Maratoni aftermaraton

postitas: Chica Regina


"Raskekujulise tervisekahjustuse" tõttu jäi minul sel aastal Aegna maratonil osalemata. Ajaks, mil  Piritale jõudsin, olid enamus võistlejaid juba õnnelikena tagasi kaldal ja vahetasid emotsioone merel läbielatust.
Tuul aga urises sõbralikult ja meelitas.
Võtsin Freewave`i ja 6.4 Duke`i ning läksin. Üksi.
Perfektsete sõidutingimuste tõttu tabasin end mõttelt, et maratonisõit olnuks ikka väga, väga tore olnud. Mõeldud tehtud - tühja sellest, et kaasvõistlejad juba kaldal suppi luristavad. Võtsin suuna Aegnale.
Huvitav - miks ma seda kunagi teinud ei ole - võtta ette pikem ots ja seigelda mööda merd?! Nautida seda kirjeldamatut vabadusetunnet, mööduvate kormoranide sünkjat ilu, kuulata läheneva praami tervitusteksti Tallinna sadamasse saabumise puhul.... Aeg oleks sel teekonnal justkui peatunud, et lasta naudingul ja adrenaliinil kordki tõeliselt domineerida.

Üllatavalt kiiresti leidsin end Paadi juurest, siis juba nägin kümneid lohesid taevas ja Püünsi kollast kast-maja. Aegna juurest lasin alla tuult Pandju-Kräsuli-Pandju kiirteele. Päike lõõmas, vesi oli soe, lohelauad pritsisid vett paremale ja vasakule nagu purskkaevud, purjed vilkusid päikese käes nagu peeglid... Korraks tundus, et Püünsi ongi meie Tariifa.
Pikka manöövrite praktiseerimist sel korral Püünsis ei olnud sest kartsin jõuvarudega halvasti ümberkäimist ja bussisõitu Piritale märjas kalipsos....
Tagasisõiduks tuli aga valida õige trajektoor. Valearvestus tähendanuks suuri kivimürakaid = murtud uime. Ütleme nii, et sain madalikult väga, väga napilt mööda. Libisesni üle kivimürakaite ja rulllainete ning sain õnnelikult vööri õigesse suunda.

Jälle kormoranid ja kajakatelaul.

Pirital vilkus hulk purjeid. Oli kaks varianti - kas võistlejatele jäi sõidust Aegnale ja tagasi väheks või toimus veel teinegi võistlus. Seda, et tegemist oli võistlusega lugesin ma välja stardikellade kasutusest ja surfarite äärmiselt süvenenud ja eesmärgikindlast pilgust. Minu ainus mure oli, et saaks rajalt ruttu minema, et keegi minu tõttu oma kohta kaotama ei peaks. Ilmselt ma jalgu ei jäänud.

Ja siis olid seal sõbrad Helkin ja Helle. Vaat milline rõõm - peale nii pikka üksiveedetud aega! Uus hingamine ja uued triibud.

Helle läbis maratoni väga tublisti. Formulaga tuules ja laines võimelda... Ehk ta kirjutab siia mõne sõnaga oma läbielatust ka. Jätan talle siia selleks vaba ruumi.  Ciao!

Rodeo...iiihhaaaa!

Kribas Regina

Teisipäevasele tööpäevale järgnenud vabadusehetk viis mind taaskord Püünsisse, kus Eteri ja Helle juba aegsasti oma kamade kallal toimetasid.
Kontoritööst väsinud silmad tõdesid, et tuult oli oodatust vähem. "Tik-tak" surfareid oli päris palju, lahkujaid samuti, seega pikema mõtlemiseta uimestasin slallika ja heiskasin 7,8 tapjapurje.
Arvatavasti tegin seejuures oma elu rigamise rekordi, sest vaevu 10-ne minutiga oli mul seljas kalipso ja kama koos. Paistab, et 7 surfisuve on lõpuks ka rigamiskiirusele mõju avaldanud.

Anyway - tapjapuri osustus neis tingimustes siiski liiga suureks ning keeldus koostööst. Vastupanu tipnes purje purunemisega - alumine aken (selle õmblused või liim) andsid alla ja tuul tungis võidukalt otse läbi purje.
Tuli ette võtta kiirrigamine suunal lahti-kokku. Kulus taaskord 10 minutit (kusjuures uime kruvi lahtikruvimisele kulus enamus aega - peab see keere nii maru pikk olema ja miks on vaja lauda kallutada, et kruvi kätte saada.... ideid tootearndajatele).

Minu uus relvastus oli 104 Freewave ja 6,4 NS Duke. Peaaegu mu lemmiksett. Tuult oli ilmselgelt vähe, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Pumpasin laua käima, haarasin otsast ja lasin kartulipõllul edasi-tagasi nagu tõeline cowboy....

Sekka jibeid. Täiesti usukmatu, aga olen jõudnud sinnani, et ma ei karda enam täispoweriga jibe`i minna. Ons adrenaliin või ükskõiksus, aga hirm kiiruse ees on kadumas ja ma olen hakanud külma kõhuga manööverdama. Tobe lugu on aga see, et isegi kui jibe`i alguses on kiirust, siis peale flippamist viskaks keegi nagu ankru vette ja hoog raugeb (= seiskub). Ei mina aru saa, kust selline jama alguse saab -

...jalatöö?

...raskus vales kohas?

...kehaasend?

...ikka veel liiga aeglane? 

Eks ma katsun end iga korraga parandada ja rohkem keskenduda. Ühel hetkel peab see "advanced jibe" ju välja tulema.

Lõpetuseks soovin tsiteerida üht kohalikku viikingilt: "Iiihhhaaa!!!"

Chica-time!

postitas: Chica Regina

Need, kes meid merel näinud, teavad et Chicadel on ka sel suvel ripsmetuššivaba hooaeg ja trapetsist sinised vaagnaluud. Veetundide kollektsioneerimist alustasime küll alles juunikuus (mis on tavapärastest oluliselt hiljem) aga see-eest on veel veedetud tunnid olnud intensiivsed ja rahuldustpakkuvad. Niisama nalja me merel tegemas ei käi.

Kui reeglina leiab Chicad tööpäevajärgsetel tundidel Püünsist, siis puhkusteaeg viis meid kambakesi ka Saaremaale uusi spotte avastama.

Pesitsesime väikeses kalurimajakeses Sõrve-Sääre lähistel ning meie asukohast tingituna avastasime imelise koha surfamiseks - Möntu sadamaga külgnev rand. Liivane, sügav ja kivivaba. Minu formula jäi koju, seega kasutasin söiduks 122l iSonicut. Helle pani aga kokku formula. Alused olid merel peaaegu vördsed (mina pidin siiski möned triibud söitma mastikäega otsast hoides) ja söiduröömu jagus kuni energivarud löppesid. Harjutasime nagu ikka jibe ja krüssunurka. Mina üritasin saada "lennuasendit", et speedikaifi kätte saada (no Hellel sellega muret pole - ta on nais speedikunn, lendur).

Peale pikka surfipäeva, mil tuli trotsida vihma ja külma nautisime Sõrve-Sääre rannaresto mehhikopäraseid palasid ning selle omaniku, Leno, meeldivat seltskonda. Pöneva elulooga mees. Sama pönev nagu tema valmistatud söökki. Minge ja proovige kindlasti ära!

Köhutäiele järgnes keretäis - Saare saun kadakavihaga ja järeltöötluseks kaseviht. Röökimine kostus kaugele ning räägitakse, et järgmisel päeval olla lestasaak üsna närune olnud... 

Naisterahvastele kohaselt töime me oma spordipäevadesse naiselikku joont varahommikuste marjulkäikude, kokkamise ja pöllulillede noppimisega.

Hommikused rukkijahu pannukad mooniöite ja metsmaasikatega....

Saaremaa surfi tegime ka Tehumardi memoriaali juures, ent seal ei olnud meie jaoks tuult piisavalt. Nautisime imelist ilma ja vöimast vaatepilti, mida pakkusid saare lohesurfarid. Mitme keerulise triki hulgas oli ka akrobaatiline moodustis - üks lohesurfar seisis teise ölgadel ja triibutasid nönda mööda randa.
Näha oli, et mehed vötsivad ikka mönuga!

Saaresurf lõppes Sadhu kohvikus kiluleibadega, praamis jäneseid lugedes ja pika sügava unega.
Mõned päevad hiljem lendasime juba Roostale.
Ise ka imestasime, et miks me ikka ja jälle end sealt leiame...

Laagris jäi tantsuvõistluse kõrval enim meelde ka kaks surfipäeva.
Tantsuvõistlusest võttis osa Chica Kati, kelle rõõmsatujuline ja kaasakiskuv showtants pälvis vaatajatelt pika aplausi. "Väga ilus tants oli," ütelnuks ka hr. Tael ise.

Aga nendest kahest surfipäevast siis ka....
Reedene surfipäev, mil mina 6h jooksul vaid mõned korrad varustuse vahetamise eesmärgil kaldale sain.
Suured tänud siinkohal Papale, kes meile lahkesti uusi purjeid ja laudu testida andis. Nii kerge taglasega (Loft) ei ole ma senini sõita saanudki. Falconist ma üldse pikalt rääkida ei taha - see on ju lausa imeloom! Pehme, sujuv, kiire.
Selle varustusega oli selgelt tunda, et energiakulu oli olulsielt väiksem kui slallipurjedega jahmerdades. Minu slallipuri on tõeline poweriröövel ega võimaldaks mul 6h järjepanu purjelauatada.

Laupäevane hitimeister oli aga Helle.
Alustasime hommikul formulatega. Startisime koos ja sõitsime hirmpikad triibud teineteise kõrval. Tandem-chicad. Kui tuul vaibus (st. kui saabusid järjekordsed vihmapilved) olin mina kindel, et enam me laudasid käima ei saa. Helle seevastu oli optimist ega lasknud end minu tegevusest häirida. Tema jäi kaldavette "suurt pauku" ootama.

Järgmisel hetkel lõi taevas mustjaks ning meie kohal olnud pilverümbast vallandus galloneid vett. Helle tõstis oma 10-se purje, supsas jalad aasa ja läinud ta oligi.... Tormas kui pöörane (nii tuul kui ka Helle). HangLoose telgist, mille lähedal ma seisin, kostus vaid meeste oigeid ja uilgeid. See, milline vaatepilt meile avanes oli võimas - üksik ülepurjestuses glissav naispurjelaudur mustjas halli horisondi tasutal... Katapult ei olnud imekspandav, sest tingimused olid ekstreemsed.
Tuule vaibudes jõudis Hellekas tagasi kaldale. Rõõmus, nagu ikka. Palusin tal vaadata pilve, millest rippus välja veider "lont" ja küsisin, et ei tea, milline see vesipüks välja näha võiks.
"Selline ongi"

No näete siis - oligi vesipüks meie oma rannas! Keerutas aga vett üles ja pakkus imelist vaatepilti kõigile, kes seda märkasid.

Mina aga tänasin mõttes õnne, et Helle selle vesipüksi kätte ei sattunud.

Ja lõpetuseks - pärast surfirikast aga vihmast ja külma puhkuseperioodi, võib käsi südamel kinnitada:

"IT`S  ALWAYS  BETTER  TO  SURF!!!!"

Talgutele!

5. mail viskame rehad, labidad ja kummikud aiakärusse ning suundume armastatud surfikohta Püünsis, et meie surfipesa saaks suviselt kauni jume - adru ja rämps kottidesse!
Chicad lähevad, tulge teie ka!

http://talgud.teemeara.ee/events/pueuensi-kuela-mere-aeaere-koristamine

avatud uste päev Rohukülas

postitas: Chica Regina

Reedel, 7. oktoobril tuli Chicade kolmikul idee põrutada Rohukülla ja teha seal üks korralik sõidupäev. Mõledud, tehtud. "Taskurätid" ja alamõõdulised lauad autosse ja minekut. Üllatus oli suur, kui leidsime eest täiesti tühja ranna. Ei ainsatki surfarit! Tohohh, mõtlesime, kus siis rahvas on?

Spoti kirjeldus:

Rohuküla oli kõvasti muutunud. Vesi oli peaaegu parkimiskohani välja. Kivine kallas oli vee all, merevette astusime otse murult. Muul ei paistnud, vaid punane majakas ja mõni suurem kivitipp viitas muuli võimalikule asukohale.

Kaldale uhutud mererohi oli põlenud küünalde plastkestadega kaetud... Selles kohas oli tunda nukrust ja leina. Aegajalt tuli rannale autosid...naisterahvad. Kes teab, ehk lootusega, et keegi nendele lehvitusega merelt märku annab, et on koju tagasi jõudnud. Meri võtab. Merd peab austama ja kartma.

Tuul

Esimen mõte, mis turgatas kui inimtühja privaatranda näigime, oli et äkki ei puhu?! Aga tuult oli kõvasti! Esimese hooga pani naisoptimistide kari kokku 4.5-sed. Pildil nähtud taglastega ei olnud midagi teha. Liig, mis liig. Minul väiksemat kui 4 arsenalis pole, seega pidin purje nii väikseks rigama kui sai. Helle võttis aga välja oma pisi-purje - 3.5m2.

Lained olid pruunjas-kollakad, kõrged. Lainevahed pikad, siledad. Päike lõõskas seni, kuni lainemüür sellele varju heitis. Midagi sellist ei olnud me keegi varem kogenud - päike läks laine taha peitud ja heitis veele suure tumeda lainevarju.

Nii me seal siis hüppasime ühe mäe otsast teise peale. Vahepeal karsumm vette, siis lennutasime lauda õhus, purje vee all... Eks see üks paras vägistamine oli, aga omamoodi kaif kah (tagant järele). Mingi aeg tundus mulle, et ma ei jaksa ega taha enam. Nii üle oli kõik - puri rapsis ja isegi 77 l näis liig suur laud neis oludes. Vahetasime siis Hellega taglased ära ja sõitsin tema 3.5-ga. Uskuge või mitte, aga ka selle purjega sõitsin uks-lahti. Peas kummitas mõte, et huvitav, palju seda tuulepoissi siis ikka on?!
Mõte ei andnud rahu ja helistasin Taivole.

"18 paigid, muidu 14 m/sek".

Oligi paras aeg pillid kokku panna. Helle kimas veel siia-sinna. Nägu õnnest säramas.

Lisandus ka keegi kastiautoga kamasid vedav mees, kelle õhuhüpped kollasel laual olid grandioosne vaatepilt.
Kui kamad koos ja päeva kõige ebameeldiv osa (kalipsode vahetus) tehtud, põrutasime nagu ikka FraMare saunadesse ja hiljem nautisime sealset kokakunsti.
Lauas lõime klaasid kokku ja jõime võibolla viimase surfipäeva terviseks. Kui see jääks viimaseks, et peaks küll miskit kahetsema. Isegi avatud uste päev, on päev!