NeilPryde Baltic Cup

postitas: Regina

NeilPryde Baltic Cupi finaalvõistlusel Tallinnas sain tundma Saatuse pahasoovlikku käepigistust. Esimese, reedese võistluspäeva keerasid vussi töökohustused, mis ei võimaldanud mul võistlustest osa võtta. Nii ma siis aegajalt ikka kiikasin veebikaamerasse, et näha millal ja kas start antakse. Kui purjed kaldal kerkima hakkasid ning surfiklubi platsil siblimiseks läks, löödi mulle otsekui nuga rindu. See tegi tõsiselt valu.... selle asemel, et sirutada varbad formulal taeva poole pidin ma sorkima Exceli tablites...
Minu õnne on ilmselt raske ette kujutada, kui kuulsin, et reedel ei saadud kirja ainsatki sõitu. Mulle see sobis!

Laupäeva hommikul ärkasin väljapuhanuna. Läksin katuseterrassile ja jälgisin pagisid, tuule suuna kõikumise intervalli... Joonistasin võimalike finišhi ja stardiskeeme. Mängisin läbi märgivõtmised, stardipositisoonid. See mahukas ajutegevus lisas mulle vaid enesekindlust ja usku, et suudan end neil võistlustel ületada.

Starti jõudsin ma esmakordselt õigeaegselt. Võtsin oma ainsa kama - Starboardi 162l ja NP 9,8m2. Kui mõistsin, et minu jõud selle tuulega nii suurest tagalsest üle ei käi, surusin hambad risti ja asusin võitlusesse loodusjõududega. Stardi järel pressisin kohe nii julma krüssu kui kannatas. Jalgealune laperdas lainetes ja ülepurjestuses, olin nagu peata ratsanik... järsku vaatain, et Helleke teeb paudi. Noo, mõtlesin, et ju siis on aeg küps ka minu paudi jaoks. Helle viipamisele vastasin viipega ja järgmisel hetkel panin sajandi katapuldi, mis lennutas mind üle taevalaotuse laua vööri.

Katapult ei ole mulle uus kogemus, küll aga oli uus kogemus purje veest välja saamine. Tuul rapsis seda vöörist ahtrisse ja tagasi ning purje kättesaamiseks kulus terve igavik. Kõige selle krooniks ronis alaselga torkiv valu.

Otsustasin selle sõidu katkestada, sest aega sõitu ei pidanud ma enam reaalseks.
Järgmisse starti sõites keeras aga minu Surfi-Ingel mulle teist korda selja. Olin just tegemas viimast pauti, et siis üle stardiliini kimada kui selle sama paudi ajal jäi mulle puri pihku. See ei liikunud mitte küljele vaid üles-ala. Kardaan oli lahti tulnud! Müsteerium kuubis, sest kui üldse on olemas mõni surfar, kes kardaani lauale nii kõvasti kinni keerab, et seda peab pärast kaikaga lahti taguma, siis olen see mina. Ka sel korral olin ma kardaani hirmus kõvasti kinni keeranud, vältimaks seesugust esmajuhtumit. Esimene mõte-üte oli mul muidugi "f....!" teine mõte oli "appi!" ja kolmas mõte oli "take it easy!".

Püüdsin purje kardaanisoonde tagasi suruda ning fikseerida -jõudu oli vaja.

Püüdsin seda kinni keerata - nutikust oli vaja.

Puuduvate kogemuste tõttu ei teadnuki ma, et kardaani kinnikeeramisel ei ole vaja keerata üksnes selle alaosa vaid ka ülaosa. Keerutasin ja pusisin, sikutasin ja rapsisin... Teine start oli aga juba antud ja minu sõit oli jälle halvatujuline.

Otsustasin, et lähen kaldale kolmandat starti ootama, aga vaevalt olin ma selle mõtte mõelnud kui käis hele laks ja puri tõmbus kortsu nagu vanaproua näonahk... Miskit purunes, aga mis???

Sel hetkel kui nägin järsku purje rullikuid maistijala küljes sain aru, et minu jaoks on see võistlus läbi. Ja minu Surfi-Ingel istus tol samal hetkel oma pehme pilve peal ja oli pilves...

Võistlus lõppes minu jaoks pisaratega. Rohked õnnesoovid, mida hommikul co-surfarid olid mulle sünnipäeva puhul jaganud, ei aidanud mind. Olin selle lahingu kaotanud.

Et mitte haledatooniliselt lõpetada, siis vähemasti Helle (10-se purjega!!!) oli ja püsis rajal ning temale sain ma rõõmsalt kaasa elada.