postitas: Chica Regina
Tänavune Aegna maraton läheb minu surfiajalukku märkusega over my limits.
Enne starti veel viimast pilku lippudele visates tuli mul meelde eelmise aasta 8-tunnise maratoni lõpus antud lubadus, et tuuletutel maratonidel ma enam kaasa ei tee. Vaatasin lippu ja mõtlesin, tjah, tola, mis tola. Samas kõlkus mõtteis lubatud 1 tärn, mis ei saa ju ometi tulemata jääda.
Stardis lasin kogenud tiksujana tormajad ees minema ning nautisin mõtteid valesti valitud varustusest. Olin riganud 9.8 ja uimestanud formula - palju õnne!
Kruiisisin kuulimumani. Trehvasin seal ka Chica Katit, kes võttis parajasti poi ja asus tagasiteele. Kati oli supertubli - väikese distantsi teine, esimene naine, kes maratoni lõpetas.
Kangekael, nagu ma olen, tahtsin ikka Aegani välja sõita. Mingil hetkel jõudsin järele Hellele. Arutasime temaga parajasti kõiksugu maailmaasju kui tundsin, et uim hakkab lauda veest välja tõstma. Gliss! Esimene gliss minu Aegna maratoni ajaloos.
Möödusin eesliikujaist ning poi üha lähenes ja lähenes. Aegna all võtsin poi peale pooleteisetunnist veelolekut.
Tagasitee osutus aga tehniliseks väljakutseks. Küsimused - kui pikki triipe sõite, kas panustada kiirusesse või krüssu? Alguses, kui tuul veel inimvõimetele kohane oli, sõitsin lühemaid otsi ja krüssasin nii, et vaagnaluu oli paindes. Pirni lõi pea kohal põlema siis kui nägin Ernot. Tal polnud kavaski lühikesi otsi sõita. Otsustasin nähtust õppida ning Aegna kaugenes ja kaugenes. Pikalt sõitsime Bettiga samal kõrgusel. Haabneeme rannale lähenedes vaatasin hirmuga, kuidas Betti põrutab ranna suunas. Haabneeme randa ümbritseb mere poolt veealune kiviahelik, mis saab formulale, isegi slallikale saatuslikuks. Lisaks sellele on keset lahte suured betoonblokid... Bettil läks siiski õnneks, ta sai rannast vigastusteta välja ning kihutas finišhi poole. Minul seevastu hakkas sellest rodeost aegsasti villand saama. Ülepurjestus andis endast üha elavamalt märku. Puri rapsis käes paremale, vasakule. Paudid ei tulnud enam välja. Cämmid ei läinud paika. Käed tulitasid. Tundsin end nagu kauboi eriti piinleva härja seljas.
Teisalt mõtlesin aga Hellele, kes sageli just sellise tuulega formulaga merele lähebki. Noo on power-woman, ma ütlen! Minule, kes ma sel aastal formulat rohkem unes näen kui merele viin, oli see lahing küll ebameeldiv ja võimetele ebakohane. Tänagi tunnen, et möödunud aastased 7 ja 8-tunnised tiksumised olid emotsionaalselt mõnusamad kogemused kui tänavune 4h kestnud rodeo-ending sõit. Ja olin ma ju nagu enamus surfareid soovinud, et tuleks ometi see üks tärn....
Õhtul kella 19 paiku, kui mul olid seljas soojad riided, kõht mõnusasti häid roogasid täis nägin üht vaprat veel kuulimuna juures. Märgid olid veest välja võetud, vihma kallas, tuul paugustas, nähtavus oli kasinamast kasin... Mõtlesin sellele, ilmselt maratoni viimasele lõpetajale korduvalt.
Omast kogemusest tean, et kui oled viimane, tunned end üsna üksijäetuna ning ainus mõte, mis peas loksub, on mõte kaldalejõudmisest. See keegi, kes vihma-hallil merel kalda poole sõitis, ei teadnud, et kogenud viimased, chiacad, olid temale välja pannud planeedi parima auhinna - suure ja ülimaitsva küpsetise. Loodan, et see maitsev preemia kosutas seda tõeliselt vaprat võistlejat.
Järgmiste maratonideni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar