Eneselegi ootamatult leidsin end laupäeval Pirita rannast. Seisin seal, suusasaapad jalas ja nautisin maailma kõige mesimagusamat vaadet - jää on lõpuks ometi läinud! Veel mõned päevad ja ka rannariba on jääst prii.
Mis seal ikka - katuseraamid välja, istmed alla, purjed parandusse, alaku kalipso ja trapetsi sissekandmistreeningud.
Ootusärevus hinges komberdasin õhtuhämaruses maja kõige süngemasse kohta, keldrisse, et vaadata, kuidas on keerulise talve üle elanud minu 100-liitrised sõbrad.
Pilt, mis mulle keldriõnarustest avanes oli miskit sellist:
Armetu, abitu, õnnetu ja igatseva pilguga vaatasid mind Formula krimpsukuivanud jala-aasad ning anusid, et ma nendega miskit ette võtaks. Veel haledamalt tervitas mind puri, millel olin Tarifal über-powerist tingitult katki riganud.
Kui asjad saaksid rääkida, siis oleks nad tõenäoliselt esimesena avaldanud soovi omanikku vahetada ning teiseks oleks nad halisenud pika ja kurnava vangistuse üle.
Mida siis tunneb kama?! Eks ikka sama, mida selle omanik - tülgastust pikast talvest ja surfvabast elust.
Siinkohal avaldan kaastunnet kõigile keldri, garaaži ja pööningu ohvritele ning soovin kiiret taastumist saadud traumast. Varsti on kõik möödas ja purjelaua+purjelauduri stressivaba elu alaku!
Kummaline, alles see oli, kui suusatamise korvale teisi armukesi ei mahtunud..moodswings:)
VastaKustutama olen praeguseks juba mitu korda teid kalipsodes rannas näinud... kus need "storryd" on?
VastaKustuta