Olgu siis kohe alguses öeldud, et hambad on nüüd verel ja motiveeritus pilvepiiril. Selles on loomulikult rohkelt süüd nii meil endil kui ka kõigil teistel eestlastel, kes Liepajasse olid kohale vuranud.
Merel oli raja asetus loomulikult hoopis teistsugune, aga õnneks (vabandan selle sõna kasutuse pärast) võimaldas starti hilinemine meil rada salaja läbi sõita, et siis kogu asjast sotti saada.
Esimene võistluspäev pistsime rinda pagitava maatuulega, mis oli kohati liiga agressiivne. Keeruliseks tegi olud ka ristlaine ning kõrge kaldasuunas rulliv laine, mis tegi vette mineku ja kaldale saamise üsna adrenaliinirikkaks. See oli ka põhjuseks, miks ma esimesse starti ei jõudnud. Kohmerdasin murdlaines nii kaua, et F-lipu kerkimise hetkeks oli mul kalda lõhn veel ninas.
Teiseks stardiks olin juba joonel ning mingi rumala idee tõttu otsustasin startida vasakuga. See oli halb mõte, sest paremalt tuli eesõigusega odameeste armee, mis võttis jalad all võbisema. Loputasin siis sel ajal purje ja lasin odamehed läbi. Sõmasin end valjuhäälselt erinevate hellitusnimedega ja panin siis leekima. Märkide võtmine oli aga üsna tugeva tuule ja ristuvate lainevallide tõttu keeruline ning ühel hetkel turgatas mulle, et kallas on minusuguse jaoks ilmselt õigem koht. Sõitu ma ei lõpetanud, andsin alla ja torisesin.
Laupäevane võistluspäev üllatas mõnusalt sooja ilmaga, soodsa tuulega ning hea tujuga. Asju kokku pannes selgus aga, et olin eelmise päeva murladinele ohverdanud alumise lati-cämi ühenduse. See oli murdunud. Nii ma siis mõtlesingi seal, et tuleb bussiga koju sõita, sest võistlus on minu jaoks läbi. Aivar ja Erno aga julgustasid mind siiski merele minema - murdunud cämiga olevat võimalik sõita küll.
Mõeldud, tehtud. Puri kokku ja siva vette.
Esimesse starti ma küll ei jõudnud, aga see-eest ootasin esimesena uut starti ning valisin tagasihoidliku targu-startija positsiooni. Teadsin, et SEE on SEE sõit, minu sõit...minu võimalus!
Start läks tagasihoidlikult, paremaga, nagu plaanisingi. Teiste järel, vaikselt ja keskendunult ning mõistagi kerges glissis. Tuul oli väga piiri peal ja siin-seal oli tumedamaid pagi laike. Neid ei taibanud ma aga tol hetkel enese kasuks ära kasutada. Sujuvalt võtsin krüssu ning võtsin märgi, siis teise ja kolmandagi. Näol magus naeratus, sest see oli oivaline tunne - teada, mida teed ja kuidas teed. See oli ka põnev ja matermaatiline. Rehkendasin pautimiseks sobivaimaid kohti, allatuult sõitmiseks sobivaimat halssi. Tõsi, vea tegin taaskord liig pühendunud krüssamise tõttu. Minu senine kogemus formulal näitab, et tark on eelstada kerget krüssu täis kiirusel kui, et jõulist krüssu madalal kiirusel. Mind hämmastas ilmselt võistlusest, adrenaliinist tulenev sisemine kindlustunne ning see, et mitte kordagi ei pidanud ma purje vees lõputama ega viletsa manöövri tõttu pead norgu laskma. Kõik sujus ladusalt ja veatult. Samas negatiivsete emotsioonidega (nt hirm) lähevad protseduurid merel ainult nihu.
Kui kogu rada läbi sõites ei olnud ma oma siiam-õde Hellet näinud, siis üllatus-üllatus finišijoone suunas sõitsime me koos. See rõõmustas mind muidugi väga. Ühelt poolt seetõttu, et arvasin Helle ammu juba finišis olevat, teiselt poolt aga seetõttu, et siit näis tulevad väike teamisisene rebimine. Helle sõitis üle finišiliini siiski mõned meetrid enne mind. Siiamid tegid peaaegu siiami finiši.
Tore oli see, et finiši liinil seisis veel kaater. Varasematelt võistlustelt on meelde jäänud ikka sellised kurvemad lõpud - pressid viimase poi poole ja kaater keerab otse nina all otsa ringi ja sõidab minema. Sel võistluse seisis aga kaater mingil põhjusel omal kohal ja lasi meil lõpetada. Ma ei mõelnud kordagi, et aega sõitsin. Olin rõõmus õigesti läbisõidetud raja üle ning selle üle, et finišiliin oli ikka veel kasutuses.
Hiljem siis selguski tõde. Olime endid aega sõitnud ning Helle kogunisti kolmandaks. Nii uhket ja läikivat karikat meie tiimis seni võidetud ei olegi ja nii maitsvat võidushampust ei olnud me ka varem maitsta saanud. Oli see alles saavutus!
Õnnesoovid...
... meie tiimi formula kangelannale.
... Annikale, kelle võimed erinevatel surfilaudadel on enam kui muljetavaldavad.
... Martinile, kes on selle ala võidukas teejuht ja mentor.
Suured tänud kõigile Eesti formulistidele, kes meid nende võistluste ajal nõu ja jõuga abistasid. Õppisime teilt palju, aitäh!
Heikole tahaksime aga soovida ülikiiret paranemist ning Hardcore`ile uut hääd masti!
Näeme sel nädalavahetusel NP Baltic Cupi Tallinna etapil!
