8. aug 2010

Aegna maraton

115 registreerunut, nende seas ka 3 Chicat - Kati, Helle ja siinkirjutaja Regina.
Kuidas meil siis läks?

Ma võin vaid enese kohta öelda, et sain jälle ühe korraliku valusa õppetunni (nagu mul neid veel vähe oleks...). Laupäev algas juba kurjakuulutavalt. Vahetult enne skippersit asju kokku pannes avastasin, et minu poomi küljest on minema jalutanud äärmiselt oluline detail, milleta merele minna ei saa. Seetõttu veetsin ma skippersi kaupluses Extreme ja info rajal olevatest poidest ja nende võtmisest jäi seetõttu "lünklikuks".

Starti jõudsin ma ilmselt vaid tänu Jaanusele, kes mind kiirrigamisel aitas. Oleksin ma teadnud, mida mul järgmised 6 tundi ja 9 minutit tuleb läbi elada, oleksin ma starti arvatavasti teadlikult hilinenud.

Minu partneriteks olid formula ja taglaseks 9.8 hobujõudu. Jõudnud kuulimunani tundsin ma esimest korda kõrvadel sellist pagi, mis lubanuks glissida. Andsin aga takka ja saingi laua glissi. Joovastusest ei taibanud ma, et selline vilets allatuult gliss toob endaga kaasa vaid vaeva. Pidanuks siiski krüssama ja kalda alla briise ootama jääma. Aga nii ma siis panin laud all plaksumas Naissaare poole ajama ning lootsin, et tuul kannab mu küll ringiga, kuid siiski kiiremini sihtkohta. Otse loomulikult liikusin ma merel aga edasi tagasi nagu kardiogrammi näit ega lähenenud sihtmärgile kohe kuidagi. Mäletan hetke, mil mõtlesin, et tiksun pigem tagasi kaldale kui võtan Aegna all märgi. Kui aga nägin, et Meigo ja Helle, kes sama taktika kasuks olid otsustanud, alla ei anna, loobusin sellest mõttest. Poi näis lähedal. Siis tuli Jaanus, kes küsis, ega mul vett ei ole. Oli, aga ma olin ensele lubanud, et purje ma enne vette ei lase kui poi võetud ja jõuvarud taastatud. Nii ma siis teatasingi Jaanusele, et kui vett tahab sõitku ta minuga tagasi poini (tal oli see juba võetud). Ainuke asi, mida ma seejuures ei teadnud, oli see, et tegemist oli Lootsidele mõeldud majakaga, mitte poiga. Jaanus vaatas mind nagu idiooti, kehitas õlgu ja põrutas Pirta poole... Mõned minutid hiljem sain ma siis aru, et poi asub veel kaugemal kui ma arvasin. 15.44 võtsin poi. Ei raatsin purje vette lasta, et vett juua. Kätel oli juba nii valus ja jõud oli otsas.

Tagasiteel sõitsin ma neljal korral delfiinile otsa, kes tõstis mu veest välja ja ajas laua glissi ning ma lähenesin minu ees sõitvale mehele justkui ülihelikiirusel. Tuult ju ei olnud - see pidi olema delfiin...või siis tuulehaug. Peale seda kui see ime oli mind jätnud jäin ma üksi keset merd tuuletult seisma. Seisan. Seisan. Seisan ja teen ühtäkki helitacki, mille tulemusel minu kaua püsti hoitud purjeke vette prantsatas. See oli hetk janu kustutamiseks ja lahtiriietumiseks (märjas lükras hakkab külm). Sidusin oma teami lycra trapetsi vahele, sikutasin meeleheitlikult purje kuni selle veest kätte sain ja seisin edasi. Seisin. Seisin.


Kui tuuleke puhuma hakkas liikusin kuulimuna suunas, võtsin seal olnud märgi ja sain kaatrist info, et kohe-kohe läheb tuul paremaks. Eespool puhub!

Nii oligi. Juba mõneminutilise tiksumise järel jõudsin tuuletsooni, melgeste võistlusraja lähedale. Seal sain laua juba vaevata glissi ja nautisin ammuunustaud rõõmu hetkeni, mil tundsin, et vöövahelt midagi välja kukkus. Nägin kuidas minu roosa teami lycra vees lebas. Õhku täis, nagu poi ja kirjake "catch me if you can" loetavalt vee kohal. Meenus film "Kaldale uhutud", kus Tom Hanks on sunnitud valima kas elujäämise või merre kukkunud pall-sõbra Wilsoni vahel. Minul oli valik kas gliss või särk. Valisin glissi ja matsin sel hetkel oma armsaks saanud roosa sõbra.

Kui nägin kaldavees olevat poid olin ääretult õnnelik. Plaanisin finisheeruda täies glissis.

18.09 oli kell kui maraton minu jaoks lõppes. Mida ma ei teadnud, oli see, et tegelikult lõppes minu jaoks maraton juba siis, kui glissijoovastuses ühest märgist mööda panin. Ehk siis deem - kusagil TO`Pi all olnud veel üks poi!
Füüsiliselt surnuna ja vaimselt tapetuna vandusin endale, et see maraton oli minu jaoks viimane. Eelmisel aastal 8 tundi, sel aastal 6 tundi...
Vot - sel korral lõpetangi blogi sissekande negatiivsetes toonides. Aitab naljast :)

5 kommentaari:

  1. Ära anna alla, võitle ikka edasi. Eilsed krambid on juba homseks ununenud :):). Järgmisel aastal on aeg jälle 2h parem ehk, et siis sõidad raja 4 tunniga, äge ju

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Loodan ka, et taoline emotsioon on mööduv nähtus :)

    VastaKustuta
  3. Regina ära anna alla , Sa oled väga tubli :)

    VastaKustuta
  4. Ilma vihmata pole vikerkaart!

    VastaKustuta
  5. Tubli Regina, lootus elab :). Aga vikerkaarest nii palju, et vikerkaart pole ilma päikeseta :):).

    VastaKustuta