Tarifa - kõigi surfarite kohtumispaik

28. septembri varahommikul kohtus mitmepealine kamp heatujulisi surfisõpru Tallinna lennujaamas, et suunduda mandri Hispaania kõige hinnatuimasse surfispotti Tarifal. Kõigi üllatuseks näitasid kiired kalkulatsioonid, et Tarifal oli peale meie 20-ne pealise kamba veel ligi 60 eestlast. Suur osa surfareist oli kaasa võtnud ka oma pere nais- ja pisiliikmed. Tundus, et ainus tuttav surfar, kes Eestisse jäi, oli Tiina…

Saage tuttavaks meie surfinaistega: vasakult Annely, Regina, Margit ja Helle.

Kokku kaks nädalat kestnud reis kujunes kõigi jaoks väga põnevaks, vabastavaks ning harivaks.

Kuhu kurat oleme me sattunud???
Pärast suhteliselt pikka autosõitu suunal Malaga-Tarifa jõudsime me lõpuks pärale paika, millest pidi saama meile kodu kaheks nädalaks. Saabumisjoovastus oli suur ning mina ja Margit, kes me olime esmakordselt Tarifal, tahtsime veenduda, et oleme tõesti ookeani ääres. Nii viidigi meid pilkase pimeduse saatel ookeani äärde ning ausalt – see oli hirmus! Öö, tähed, täiskuu, kõrvulukustav laineloks ning teadmatus kui suur ja lai on meie ees pimeduses laiuv ookean. Kõhedusest hoolimata uskusime me, et same hommikul nautida imelist helesinist vett. Nii see ka oli - vesi oli sinisest sinisem ning lausa kutsus endast osa saama. Esimene surfipäev kujunes minu jaoks ootamatuks. Nimelt ei osanud ma arvata, et mul kulub ligikaudu pool päeva enne kui ma julgen vette minna. Kartsin kaldasse rulluvaid suuri laineid. Nähes, et nii mõnigi varustuse sisse- ja väljavedamisega hädas oli, tekkis ka minus hirm, kas saan sellises tsentrifuugis hakkama. Lõpuks sain siiski oma hirmust üle ja eneselegi ootamatult lainetes kenasti hakkama.
Ühtekokku õnnestus meil vette saada 13st päeval kaheksal. Hommikuti kella 11 paiku vedasime rendit-kama vette ja 18 paiku tagasi kaldale. Nende pikkade surfipäevadega sain selgeks nii mõndagi olulist: trapetsiaasade timmimise, kiir-pautimise ning veestardi. Viimase üle on mul eriti hea meel, sest nüüd on surfil hoopis teine maitse ja olemus.
Tänud ka Hardcore`ile, kes üritas mulle jibe`i tehnikaid kahe kõrva vahele suruda.


Siiski on ka seda, mida veesoldud ajast meenutada ei taha. Kohe esimesel surfipäeval nõelas mind varbasse mingi müstiline vee-elukas. Alguses arvasin, et tegu on jellyfish`iga ning jätkasin surfiga. Mõne hetke pärast tundsin, kuidas valu muutub üha väljakannatamatuks ning jalg tundetuks. Keerasin otsa ringi ja sõitsin pisar silmas kalda poole...
Kui oma elamust kirjeldasin, siis teadsid kohalikud küll, mis elukaga tegu oli. Pidavat väga haruldane olema kui keegi selle eluka otsa astub... Leevendust pidi tooma tulikuum vesi. Istusingi siis pool tundi jalg ämbris ja sain kaastundlike pilkude osaliseks. Eluka "surakas" andis endast tunda kogu reisi vältel.

Teine ebameeldiv seik oli seotud lohesurfaritega. Sattusin paaril korral langeva lohe nööride haardesse. Kui varustusega lohenööride vahel lõksus olla, siis ajab ikka vihale küll. Siis peab lootma, et lohemees ei ürita hetkel, mil minu varustus kusagil nööridega ristatud on, lohe taeva poole lennutama hakata....
Kokkuvõtvalt: soovitan Tarifa surfimõnusid kõigile endasugustele surfimaniakkidele :)


Mõned pildid:
Taustaks surfirand Bolognia rand
Nõnda sõites me siis Policia local`ile vahele jäimegi...