Rohuküla, 7.sept

postitas: Chica Regina

Ühest hiljutisest vestlusest Hellega selgus, et surfihooaega ei saa enne kordaläinuks pidada kui ei ole surfatud lõunatuulises Rohukülas. Leppisime temaga kokku, et enne me varustust keldrisse ei vii kui just seesugune surfitripp tehtud saab.
Eile jõudis siis see kauaoodatud vali lõunatuul ka Rohukülla ning kogu päevaplaan näis imelist surfipäeva soosivat. Juba kell 11 vabanesin töölt ning põrutasin autorattad koopas Haapsalu suunda. Saarest tuli kohale ka Chica Eteri. Chica Helle seikles aga sel ajal Kreeka lõõmava päikese käes.

Rohuküla tervitas oma endises headuses – soe õhk, soe vesi, soe seltskond.
Esmalt rigasin 5-se aga juba teise triibu järel loobusin ülepurjestusest ja võtsin 4-se. Selleks ajaks jõudsid randa ka HangLoosi mehed, kes ühtlasi installeerisid veesügavustesse roosa rõõmsanäolise meremärgi, mille ümber algas hiljem tõsiseltvõetav ja demperamentne “vee-tango” ehk jibe`imine.

Olgugi, et triibud olid nauditavad segas mind asjaolu, et laud laines kangesti rapsis. Stabiilsusest polnud haisugi. Hetki hiljem avastasin ka selle põhjuse – sama kardaan, mis mu NeilPryde cupi vussi keeras, vedas mind jälle alt ning oli soone vööripoolsesse otsa sõitnud. Puri oleks võinud järgmisel hetkel ilmselt laua küljest lahti tulla. Halvimal juhul jäänuks ma taglasest sootuks ilma.
Tulid meelde minu eelmise sissekande kommenteerija sõnad, et enne vetteminekut tuleb kõik asjad üle vaadata. Seda ma ka tegin. Keerasin kardaani sel korral nii kõvasti kinni, et see tulnuks kruustangide vahel lahti keerutada. Seega pidi viga olema kardaanis. Ja oligi! Nimelt ei keerelnud selle üks detail masti liikumisega kaasa ja seetõttu hakkas masti keeramine hoopis kinnituskruvile mõju avaldama. Poleks ealeski arvanud, et selline viga võib ilmneda. Anyway – uus jubin peaks nüüd kinkima turvalised veeskäigud. Kel seda pole juhtunud, see õpib ehk minu kogemusest ka üht-teist.

Rohukülas oli sel korral vahvate surfinaiste armee, lisaks minule ja Eterile olid platsis ka Maarja ja Aive. Ainult Hellest tundsin ma suurt puudust, sest Rohuküla on olnud läbi aegade meie lemmikspott.

Lihtsate triipude ja jibe harjutamiste vahele jäi ka üks erakordne kogemus, mille kinkis ilmataat-vihmamees. Nimelt tõmbus kella 16 paiku taevas halliks ning tihe sadu pani merevee keema ja aurama. Näonahka oleks justkui hetkega pitkitud tuhenadeid nõelu. Üllatava kiirusega muutus aga kogu veepind keevaks katlaks ning kai otsast kallas enam ei paistnud.
Sel hetkel oli vees 3 purje – mina, Aive ja keegi mees. Meie Aivega saime kaldavette, mees aga oli kesk merd. Meile näis see õudne, sest kui maad ei näe ning tuul on pööranud, võib juhtuda „asju“. Õnneks hall ollus taandus peagi ja nähtavale kerkis puri. Koos vihmaga taandus aga ka tuul (hiljem selgus küll, et vaid ajutiselt).

Oivaline päev, olivalises kohas.
M.O.T.T - ma armastan surfi!