Mõttelennud Bacardilt

postitas: Chica Regina

laulvad rihmad katusel rullus üks surfivolvo Chicade Helle, Regina ja Eteriga Pärnu poole Bacardi Funile. Sel korral õnnestus meil katusele laduda kaks paari kaksikuid Starboardi sünnitusmajast - formulad ja 104-liitrised S-type`id. Nagu hiljem selgus oli me ainus valik ka väga õige valik.

Kõik vist juba teavad, et laupäev oli tuuline. Kui hommikul aknast välja vaatasime ja üle linna looklevaid puid nägime tundsin vähemasti mina kergekujulist pettumustunnet. Kirgliku formulistina olin ma lootnud, et saan võistlusrajale viia just selle riistapuu. Pealegi pelgasin ma slalli varustust, sest polnud sellega alanud hooajal veel kordagi vette saanud.

Kõikse paremini ilmestab minu pettumust allolev foto... justkui vastutahtmist rigan ma viiese purje formulate taustal....:

Kama koos asutasime endid vette ning siis meenus mulle kui mõnus on väikeseid asju vedada. Need on nii kerged nagu sulekesed. Vea kasvõi hammaste vahel kui tahad.

Esimene ja teine sõit olid kehvakesed. Määrasin staripositsiooni valesti ning ei suutnud kummagi sõiduga ülemist märki võtta. Õnneks esimene sõit "cänzeldati". Teine ja kolmas arvestussõit olid aga suurepärased. Kõik märgid sain kenasti võetud, halsi vahetuseks kasutasin veestarti, mis näis neis tuule- ja laineoludes 100sel laual kõikse lihtsam. Järgmise sõidu keeras tuksi purjevalik, sest tuul hakkas raugema ning viis-null oli oma osavuse minetanud. Alumine märk jäi võtmata. Treffasin selles samas märgis selle sama probleemiga Hellet. Kujutage ette - kaks Chicat märgis ja mõlemad veestardi asendis jalad laual vatravad:

"Ma ei saa märki kätte, tuult vähe"

"Ma ka ei saa, vähe jah"

"Mis teeme?"

"Pole vist mõtet rada läbi sõita"

"Ei ole jah. Läheme järgmisse starti?!"

"Läheme!"

...ja siis vajun ma oma veestardi asendis allatuult finishiliini poole ja kuulen kaatrist hõiget "Kas sa finisheerud?". Vastan "Eiiiii". Siis küsib minult meeshhääl kaatrist" Mis teed siis?" Karjun meeleheitlikult vastu "Veestarti..." Igaviku hiljem sain õnneks lauale ning sõitsin lendleva glissiga järgmisse starti. Just selline see tuul oligi - kord kraan lahti ja siis jälle kinni.

Viimase sõidu otsustasin vaatamata tiksumisele ja poolglissimisele siiski läbi teha. Selleks ajaks kui lõpuliini ületasin olin kindel, et finish on juba suletud, ent õnneks see nii siiski polnud.Igaviku kestnud sõidu krooniks oli aga ootamatu hiigelpagi. Enamik purjeid oli juba kaldavees kui ma koos meremärke korjava kaatriga veel viimased glissid tegin. See oli super tunne! Ma jumaldan oma S-type`i. Ta on nagu lind, mis lendab üle lainete - pehmelt ja kiirelt.

Pühapäevane võistlus oli aga oluliselt sandima alatooniga. Tuult oli vähe. Vaatamata sellele, et 9.8 rigatud Martin Ervini näpunäidete järgi jäi see siiski liig väikseks, et vedada mind glissis pagist pagisse. Ka outhall`ist ei olnud kasu, ega kõigist teistest võtetest, mida glissi saamiseks kasutada.

Kuid siis kui korrakski glissi sain, siis oli ikka raju tunne küll svertidest mööda plärtsuda :)

Chica Team sai esimesel BF etapil siiski ka pukile ronida, sest kogutud punktisumma asetas mu Annika ja Enely kõrvale.

Töövõit teamis annab kohe julgust juurde asju välja öelda. Ja nii ma tahangi öelda Pärnu kalameestele, et varsti ujuvad teie lahes ainult fileeritud räimed kui te supel- ja surfiranda omi võrke topite. Oli ka võistlustel neid, kes jalgupidi sinna kinni jäid või võrkudesse katapulteerusid. Varustus varustuseks, võrgud võrkudeks, aga mis saab siis kui keegi katpulteerudes trapetsikonksuga võrku nii kinni jääb, et õhk enam kopsu ei jõua?

Mõeldes nii võrkudele kui ka võistlustulemuste 100% õigsusele tuli meil Chica aftersurfi käigus grandioosne patendivääriline hiigelmõte! Leiutasime tol samal hetkel fenomenaalse surfivõistluste Tom-Tomi. Ehk siis aparatuuri, mille käivitad vahetult enne starti ning mis juhendab sind võistlusrajal. Ehk siis – peale järgmist lainet hoia allatuult ning 200m pärast jibe`i. .... Või kui oled märgist mööda pannud, seda ise märkamata, siis annab GPS sulle teada: „pööra tagasi esimesele võimalusel...“. Kui võimalust ei esine, siis teatab lahke mees-või naishääl, et olete jõudnud sihtkohta.

Lisaks sellele fikseerib aparatuur võistleja märgi võtmised, trajektoori ning Pärnu eriprogramm hoiatab surfareid kalavõrkude eest.

Mis kõikse olulisem - Pärnu on üks Chicade lemmikspotte. Soe ja päikeseline mitte ainult ilma vaid ka inimeste poolest. Pärnakad - aitäh! Chicad tulevad varsti jälle!