Chica Slall järelhüüe

Postitas: Chica Helle

Surf on lahe, aga see ei oleks pooltki nii lahe kui poleks meie mõnusat naistekampa, nimega Chicad. Ja et oma surfilusti veelgi suurema kambaga jagada, siis panime kalendrisse mõned kuupäevad, millal seda koos teha võiks.

Esiotsa tundus korraldamine vägagi lihtne, pole muud kui kaater ja kohtunik ja võibki merele minna. Kui ma meie võistluse eelõhtul/varahommiku kell 4.30 veel ahjus koogi küpsemist jälgisin, supp tulel podisemas ja Windguru prognoos arvutiekraanil, siis polnud ma selles enam sugugi nii kindel. Õnneks oli meil Aivar, kes teadis õigeid vastuseid, seda ka siis kui Chicad naiselikus nõutuses vastamisi suuri silmi tegid ja õlgu kehitasid. Suured tänud sulle Aivar, et meid õigel rajal hoidsid ja siinkohal meie kõigi soojad kallistused.
Prognoos oli piiripeal ja hommikuks polnud enam piirigi, lubati paduvihma ja tuult ainult varahommikuks. Õnneks nad eksisid. Hommik oli imekaunis - päike paistis, õhk oli soe ja tuul sahistas liigagi vaikselt puulehtedes.
Chicade jaoks oli see nagu paha uni, olgugi et olime arvestanud ka sellega, et tuult ei ole ja tõsisemat tunglemist registreerimislaua ümber ei saa toimuma.
Merelt tuli info, et puhub, mitte palju, aga meie ootused polnud ju ka kuigi kõrged. Piisanuks isegi mõnest sõidust, et võistlus peetuks lugeda ja õigustatult aftersurfiga edasi minna. Olukord kujunes lõpuks nii, et Chicad saatsid ka minu merele ja seetõttu sain kogeda nii ettevalmistuse elevust kui võistlemise emotsiooni.
Ma ei hakka pikalt kirjeldama, kuidas ma taas kord valgel paberil punase vildikaga joonistatud rajaskeemi merele ümber ei suutnud kanda. Kuidas ma esimeses sõidus, esimesse märki esimesena jõudsin ja millist nõutust see minus tekitas, et kuidas nii, miks mina ja kuidas märki võtta ja ikkagi, ehk peaks järgi ootama ja miks Ernot ei ole ja kui tuleb, et las sõidab ikka ees ja et lasen mehed ikka märgis mööda, ma ju pöördeid ei oska jne. Praegu imestan isegi, et kust need rumalad mõtted küll tulla võisid.
Kolmandas sõidus läksid puhangud ootamatult nii tugevaks, et purje taltsutamisega ma enam hakkama ei saanud. Kukkusin mitmel korral purje alla ja ühel korral neist jäi kummisuss koos jalaga jalaasa tihkelt kinni. Paanika oli omast käest ja vett sai ikka südamest neelatud. Sõitu lõpetama sundisid mind ainult Sugari-plikad, kes ei visanud purje vette, vaid võitlesid lõpuni.
Iga pagi ajal tänasin mõtetes Ernot, kes soovitas mul 9,8 purje asemel 9,0 võtta. Kahtlesin veel tema nõuannetes, palusin põhjendada, tuult ju ei olnud ja .... ikkagi konkurent....:)

Vahepeal väike kehakinnitus, tuul vaibus pisut ja minu armas Formula ja 9,0 tundusid olevat need õiged. Olidki, 5. ja 6. sõidus oli kõik hästi ja kus siis lasti tuulekraanid valla, võitlesin mis ma võitlesin, aga 7. sõit jäi minust sõitmata.
Ka meestel paistis loodusjõududega väikesi raskusi olevat, neid langes merre nagu loogu. 8. sõiduks suutsin ennast kokku võtta ja raja läbi sõita, kuigi nii mitmelgi korral oli mõte, et kui mu laud ja puri mu maha jätavad, et kui valusasti see õhulend, sellise kiiruse pealt, võiks lõppeda. Ka meestel paistis loodusjõududega väikesi raskusi olevat, neid langes merre nagu loogu. 8. sõiduks suutsin ennast kokku võtta ja raja läbi sõita, kuigi nii mitmelgi korral oli mõte, et kui mu laud ja puri mu maha jätavad, et kui valusasti see õhulend, sellise kiiruse pealt, võiks lõppeda.

Seevastu näitas Erno oma meistriklassi igast asendist taltsutades nii tuult kui laineid. Tema sõitu ja võistlustaktikat oli lust jälgida, see andis ka aimu oma olematust tasemest ja teadmise, kuhu tahaks jõuda.
HangLoose on kõigi lemmik ja semu, nad oskavad mängusõpru hoida, seda ka merel. Kui oled silmapiirilt kadunud, siis ootab sind järgi, et mänguilu kaduma ei läheks. Oli ka olukordi, kus finishisirgel oleksin tahtnud hüüda, et ära kihuta ometi, oota pisut, "Ladys First".
Kaldale jõudes oli tuul nii raju, et purjega kuuri ette jõudmine nõudis tõsist rammu, samal ajal võttis laud kaldal, üksi jäetuna, üles suuremaid tuure. Madis, meie kummipaadi kapten, päästis nii mõnegi raju maatuulega merel hätta sattunu ja aitas nad paadi sabas kaldale.
Chicad tänavad Valknaid, kes usaldas meile oma paadi ja Madist, kes meie kohtunik-Aivari, abikohtunik-Urve ja fotograaf-Jaanuse merel viis. Madis oli Eterile ja Annelile nõuga abiks ka sekretariaadis. Ilmselt tuleb tänada ka kedagi Liisi, kes korraldas rannas, otse meie õuel, bändide võistulaulmise ja ilmestas sellega meie päeva.
Afterparti osutus võistlusest populaarsemaks, rõõmustasime kõik koos korda läinud surfipäeva üle. Parimad said pärjatud (merekarbistatud) ja sünnipäevalaps Gunnar kallistatud. Lustakamad lõpetasid ööklubis Venus alles varahommikul.


Hiigelsuured tänud võisluste sponsoritele:

Maitsvad grilllihad-ja vorstid - Maag Lihatööstus/RannarootsiNaiselikult mahe Bellini – Bestvine
Hõrgud veined – AVK
Magusad auhinnad - Solaris Lilled
Merelised medalid - Graveks Balti, Liivalaia Lilleäri
Lustakas ööelu - Venus Club

CHICADE JÄRGMINE VÕIDUAJAMINE NII MEREL KUI MAAL, SAAB TOIMUMA 3. JUULIL (varupäev 4. juuli) BATTERY PIRITA SURFIKLUBIS.
OOTAME KÕIKI, OLENEMATA VANUSEST, SOOST, RAHVUSEST JA JIBE`i KAARE SUJUVUSEST.

Võistluste tulemused
Võistluste pildid: http://www.jree.ee/new/