21. dets 2008

Anneli

Esimest korda sai vees käidud 2003. aasta sügisel Harku peal, millele järgnes paar aastat pausi. Läksin teistega Tarifale küll kaasa, aga sealne meri tundus veel liialt hirmutav ;) Õnneks oli seal esimestel aastatel laguunis piisavalt palju ja sügavat vett, kuhu Epp mind purjega mässama saatis.

Järgmisena sai käidud Epu laagris varakevadises Dahabis, mis oli paras piin, oodates terve nädal meeletus kuumuses tuult, mis siis viimasel päeval nii tugevana kohale jõudis, et meid halvema ära hoidmiseks paatidega merelt lihtsalt kokku korjati.

Vastandina Dahabi kogemusele on meenutada kaks korda käidud väga vahvaid laagreid Kreeka tillukeses sadamakülas Vassilikis. Vassiliki on väga turvaline koht ka alustajatele, kuna pole karta ülisuuri laineid, ainult merisiile tasuks vältida. Sealsed mäekurude vahel hingematvalt ilusad pisikeste valgete "laulvate" kividega privaatrannad, kuhu meid paadiga viidi ja siis täiesti omapead jäeti, vot selline on üks koht, kus tahaks olla koos väga erilise inimesega, midagi romantilisemat välja mõelda oleks lihtsalt raske!! Nüüd on teada, kus kohas kõik need reisikataloogide reklaamfotod üles võetud on;) Tuulevaiksetel päevadel kimasime rolleritega mägedes läbi lõhnavate eukalüptisalude ja tüümianipõldude, Kreekasse tasub kindlasti ka niisama puhkusele minna.

Ja minu vaieldamatult lemmikuim koht maailmas on jätkuvalt juba aastaid Tarifa Hispaania lõunatipus! Sinna kohe peab igal sügisel jälle tagasi saama, nii omaseks on saanud see koht, kui suvilasse läheks. Tarifal on minu jaoks midagi seletamatult külge tõmbavat ja ainult sellele kohale omast, kõik see vahel rahulik ja vahel hiigellainetega meri koos rannas tuiskava liivaga, ööbimised lageda taeva all düünides, kämpinguelu koos aastast-aastasse samade sõpradega, tinto de verano ja õhtused chillimised linna peal. Hea on teada, et kui ka vahel on peetud plaane mujale uusi surfikohtasid otsima minna, oleme me ikkagi järgmisel sügisel Tarifal tagasi!:)

Varustusest oman Starboard Carve Wood 130l lauda ja sinna juurde värvilt (see on naistele väga oluline näitaja kusjuures) sobivat Neilpryde Zen 5.5 ja Norths Sails Disco 6.2 purje.

EST 262 - Eteri

Minu huvi surfi vastu tekkis aastal 2003 (?), mil kohtasin oma kunagist Slovakkia suusareisi kaaslast, kes oli totaalselt muutunud, silmis seletamatu helk, ja kes rääkis ohjeldamatult, kui lahe on surf. Siis ma lihtsalt imestasin, et mis paganama asi see küll on, mis nii ära laksab…aga huvi tekkis (täpsustus: surfi vastu). Võimalus avanes varsti. Kuna temal oli vaja abi koolitöödes, siis deal oli, et mina aitan ja tema näitab mulle, mis on surf?? Järgnes surfikoolitus Harku järvel…ja kuna kohe oli orgunnitud Tarifa reis, kus pidavat olema hullult chill, siis sinna ma läksingi….Oli tõesti chill laager. Kuigi mina oma reisi tarbeks soetatud 140l laua ja 5.0 purjega ulpisin algajana enamus ajast laguunis, üritades vahel käia ka meres, mis osutus minu jaoks küll samaväärseks pesumasinas keerlemisele… ja kuigi mulle see kogu surfivärk ja seltskond väga meeldis, siis surfarit minust siiski ei saanud, sest talvel tekkis juba nö „uus kirg“. Aga südamesse surf siiski jäi…
Aasta siis oli 2006, kui leidsin netist Epu kutse – surfilaager Vassilikis, Kreekas. Just see, mida olin oodanud! Super! Järgnevalt sai minust nö „puhkuse-surfar“ – suure osa oma puhkustest veetsin Vassilikis v Dahabis. Kuna seal harjusin hea varustuse (ja mitte rigamisega) ära, siis Eestis oma ühe purjega väga vette ei kippunudki…Kuni selle suveni, kui mängu tulid tõeliselt lahedad surfi chicad, kes olid eriti salakavalad, lisades mind oma ühisesse surfilisti, kus anti teada, kus hetkel tuul puhub, ja kes kuhu minekul….ja vot siis hakkas no nii väga kripeldama…

Nüüd on mu varustuseks 113l fanatic eagle, NS duke 6.4, NS duke 5.4, NS ice 4.5, ehk siis relvastatud… Ja kõige olulisem, mu ümber on bande üliägedaid surfi chicasid, kes võtavad mu alati rõõmuga punti! Naudime koos Eesti suve, päikest, tuult ja head seltskonda!

EST 268 - Urve

Teadsin juba aastast 2002, et minust saab surfar;), esimesed katsetused õnnestus enam-vähem sooritada 2004. aastal ning tõeline surf algas enda varustuse soetamisega 2006. aastal. Läksin lihtsalt poodi ja vaatasin, et vot seda lauda jaksan ilusti randa tassida – mul õnnestus Surfhousest haarata kaasa 110 liitrine Fanaticu noorte ja laste algajate laud nimega Ripper ning 5.4 Arrows’ puri. Ütleme nii, et esimene ja teine kord oli lauaga keeruline, kuna esimesed katsetused olin teinud 2004. aastal ca 200 liitrise lauagaJ. Tol 2006. aastal olin vist ka peaaegu tuuletutel päevadel vees, ühesõnaga, kui puhus 3-4 meetrit, olin mina raudselt merel. Tänud kõikidele tolleaegsetele õpetajatele. Hooaja lõpetasin Dahabi surfireisiga, mis andis juurde nii oskusi kui ka teadmisi. Kõik sellised õppereisid aitavad arengule kõvasti kaasa. Uue hooaja alguses müüsin oma laua maha, mina ju enam algaja ei olnud ;))) (tegelikult ei saagi surfi kunagi vist päris selgeks, alati on mingid tingimused teistmoodi). Soetasin endale Fanatic Eagle 101 L, mida kasutan suure lauana siiani. 2007. aastal vahetasin ka kogu oma purjepargi välja. Nüüd koosneb see Gaastra purjedest: 6.4 Remedy, 5.4 Poison (minu lemmikpuri!!), 4.7 Manic ja 4.0 Manic ning väikseks lauaks valisin Fanatic Freewave’ 77 L. Hooaja avasin Cran Canarial, kus sõitsin Bahia Felizes, wave’ spoti mekas Pozos käisin loomulikult ka ära, kuid ei söandanud veel vette minna, ega mul muidugi varustust ka polnud.2008. aasta surfihooaja avasin varakult Margarita saarel ning jõudsin hooaja jooksul enda jaoks palju erinevaid, uusi surfispotte avastada: Undva, Tagalaht , Topu, Räpina jne. Hooaja lõpuks jõudsin ka oma esimesed jibed tehtud, mille õppega sel hooajal jätkangi.

12. dets 2008

.

EST 933 - Helle

Kui oled oma teadliku elu elanud merest ühe pilgu kaugusel, siis oled üks neist meresõltlastest, kes vajab enda ümber avarust, naudib tuuli ja torme, jumaldab merekohinat ja lummavaid päikseloojanguid.
Kaldalt vaadates paistis elu merel kutsuv ja salapärase, aga kättesaamatuna, tänu surfile tean, et meri ongi salapärane ja vahel etteaimamatu, aga mitte kättesaamatu.
Esimest surfarit märkasin teadlikult kord Pirita teel, lubatust kiiremini sõites, mulle tundus, et see päikeses helkiv puri merel, kihutab minust veelgi kiiremini. Polnud kahtlustki, see tegevus pidi olema nauditav ja pakkuma adrenaliini.
Minu salajased soovid, merele pääseda said hoogu tänu golfisõpradele, kes korraldasid mõnusa surfilaagri Hiiumaal. Nagu algajatel ikka, polnud ka minu esimesed tasakaaluharjutused
surfilaual kuigi lootustandvad, mind oli vaja päästa või päästsin ennast, kogenud ujujana, ise.
Mulle patsutati tunnustavalt õlale ja soovitati mitte südamesse võtta, surf on ju tugevatele ja osavatele meestele, naised jäägu kaldale.
Vaatamata sellel otsustasin siiski Piritale, Karmo juurde minna. Koolitus kestis mõne tunni, aru ei saanud just paljust, oletasin, et kogu kuuldu selgineb merel, aga ebakindlal alusel kõõludes ei suutnud ma enam aru saada sellestki, kumb on parem või vasak käsi.
Esimesel suvel käisin merel surfikooli Prodigy`ga, kaldale jõudsin enamasti suhteliselt alajahtununa ja siis kui õnnestus, mitte siis kui tahtsin.
Päris oma varustuse ostsin Madise ja Indreku nõustamisel teisel suvel Surfhouse-st.
Mulle kui vähe lootustandvale emalaudurile, pandi kokku kasutatud komplekt, mis koosnes 164l lauast Fanatic-st, Gaastra 6,5 purjest, mastist ja poomist, nende rigamine kujunes minu esimeseks proovikiviks.
Suvi oma varustusega oli tunduvalt tulemusikum, julgesin lõpuks kasutada trapetsit, see säästis mu käsi ja kulutas vähem MacGaiverit, öösel, teki peale tõmbamisel ei vajanud ma ka enam
kõrvalist abi.
Kuulsin räägitavat veel millestki salapärasest, nimega gliss ja ma pidavat selle kohe ära tundma kui see minuga juhtub - tundsingi. Esimese jala(mitte veel tagumise) olin sunnitud aasa panema sügisel Tarifal, seda olude sunnil, et kuidagigi laual püsida.
Oma esimese professionaalse koolituse sain Dahabis, sealsed kogenud treenerid panid ka kõige ebasportlikuma algaja, ühe nädalaga, trapetsis ja jala-aasades sõitma. Sealt sain ka oma esimesed õnnestunud rannastardi kogemused ja algteadmised veestardist.
Kolmanda suve lõpus vahetasin oma vana hea sõbra, Fanaticu uuema ja atraktiivsema, JP 116 Super-Sort vastu.
Tänu Epule ja Levkasi surfiklubi treeneritele Kreekas, sain tundma õigeid surfimõnusid ja veestart andis kogu tegevusele uue nüansi. Oma pojalt, Madiselt, olin päranduseks saanud ka ühe päevi näinud Formula F2 ja üsna väsinud Gaastra 8,5 purjega, millega võisin ennast
lõbustada ka tuuletutel päevadel. Paraku jättis minu oskamatus sellesse lauasse, kolme aasta jooksul nii sügavaid jälgi, et sellel kevadel tuli ta, koos purjega, lõppenuks pidada. Kuna ma suve ilma Formulta hästi ette ei kujutanud, siis soetasin endale uue Formula Fanatic 160l ja Gaastra 8,5 purje. Valitud komplekt oli suhteliselt odav, aga mitte parim, see selgus
siis kui proovisin Madise 2006. aasta Starbordi Formulat, erilist muljet avaldas Neilpryde RS Racing 9,0 puri.
Tundsin, et see komplekt oli merel mu partner, ta elas, liikus ja allus mu soovidele.
Pärast mõningasi varasemaid läbirääkimisi ja lubaduste andmisi, olen omaks pidanud Madise 104l StarBoard S-Type-i, nüüd ihaldan ka tema Formulat ja seda koos purjega.
Purjedest kuulub minu varustusse veel Severne 6,5; 5,4; 4,5 ja Neipryde 3,5 .
Varustuse osas on veel nii mõnedgi salajased südamesoovid, aga neist kirjutan juba aegsasti jõuluvanale.

Ma ei tea, kas ka teistel surfaritel, aga minul on tuulega alati omad jutud ja merele teen regulaarselt kingitusi, nagu näiteks kõrvarõngad, sõrmused, lugematul arvul erivärvilisi patsikumme jm.
Vaatamata sellele ei ole mind säästetud murtud roietest, muljutud kätest-jalgadest, õmmeldud põlvest ja erikujulistest sinikatest. Läbi kogetu suhtun meresse respektiga, tean neid emotsioone, mis tekivad kui kaotada merel orientiir, sõita hoogsa glissiga lainete
alla peitunud kividesse või jääda keerdus trapetsi aasas purje alla.
Olen ääretult tänulik kõikidele lahketele inimestele, kellel on olnud kannatust mind õpetada, kes on toetanud, tunnustanud, julgustanud ja innustanud.
Üle kõige armastan kogu meie surfiperkonda - jagatud emotsioonid on ju topelt suuremad.

11. dets 2008

EST 242 - Regina

Regina esmakatsetused purjelauanduses olid aastal 2006, mil sõbranna sellest suure õhinaga rääks ja proovida soovitas. Toona ei jõudnud ma Saadjärve jahisadama surfikoolitusel kaugemale kui põlvitamine ja mõlamine sammaldunud purjelaual. Ent veel enne suve lõppu kohtusin ma Tarmo Käosaarega, kes oli lahke mind oma Roosta Surfiakadeemias koolitama. Minust sai esialgu pautija ja purjesikutaja, ent ka see näis saavutusena. 2007 suvi tõi kaasa uued tuuled - need ei olnud enam "kõvad" või "nõrgad" vaid juba "numbrid" m/sekundis. Ka tuule suund sai selgeks ning muuhulgas esimene trapets, laud ja purigi ostetud.
2007 a. lõpusurfi tegin septembris ja oskuste pagasisse oli lisaks pautimisele ja trapetsikandmisele lisandunud ka glissamine ja piitsepsi ebaloomulik kasv.
2008 a varakevadel, kui aprillipäike Harku järvelt kaane sulatanud oli, sai alguse minu tõeline surfiajaloo võidukäik. 26 aprillil sain esmakordselt tunda, mida tähendab trapetsis glissamine jalad aasades... See ülivõimas feeling... täielik "spordiorgasm". 2008 a surfikordades oli muljetavaldav - 55 päeval kandis vesi minu purjelauda (ja mind). Aasta lõpuks oli selge veestart ning saadud väärtuslikke kogemusi Hispaania surfivetes - El Medanos ja Tarifal.

2009 aasta algas 25. aprillil Pirital. Rahulikult tiksudes ja oludega tutvudes. 23. juuli seisuga on loendatud juba 35 gliseerumispäeva (seda suuresti tänu investeeringutele formula lauda).
2010 aasta pistsin jalad esmakordselt vette juba 10. aprillil ning nädalaid...isegi kuid tallasin vaid formulat. Osalesin formula EM I etapil ning pean tunnistama, et esimesel võistlusel esimest korda elus rada sõites aeg kirja saada oli minu jaoks suur saavutus.
Jätkub 2010, näis. mida aasta veel ees ootab!