Postitas: Chica Helle
Kuidas minust sai 21.11.09 talisurfar.
Juba paar päeva sosistati, et hakkavat puhuma,.......tuul noh. Oletasin, et talisurf pole minu jaoks, külmavares, nagu ma olen. Jah, tõesti, reede hilisõhtul hakkaski puhuma ja millegipärast ma märkasin seda.
Millegipärast äratasin Regina oma helistamisega juba laupäeva varahommikul ja üritasin võimalikult värvikalt kirjeldada, mida ma rõdult merele vaadates näen.
See kõlas umbes nii, et taevas on väga-väga hall, meri on veel-veel hallim, loksuvas laines näen üksikud valgeid "jäneseid" ja ainuke pilkupüüdev objekt merel on salatiroheline reisilaev Tallink.
Et siis......, ehk Formula!!!????.
Vale vastus oli - õige vihje tuli otse rannast, sõideti viieste purjedega.
Leppisime Reginaga kokku, et läheme Piritale ja võtame asjad kaasa .......noh, et oleks kaasas, ......lihtsalt kaasas.
Varustust autosse toppides katsusin hästi kiiresti kohmitseda, et naabrid ei näeks ega peaks mu mõistuse pärast muret tundma.
Mida lähemale Piritale, seda rohkem hakkasin tundma tuttavat rahutust ja seda tugevamalt vajutasin gaasipedaali.
Ainuke mõte oli , et äkki saab otsa ....... tuul noh. Enne kui asjad kokku saame ja merele jõuame, seda olime kogenud sellel suvel liigagi tihti.
Kätevärinal, külmetavate sõrmedega ja kõrvalise abiga, saime oma varustuse kiiresti kokku.
Õnneks polnud ka riietusruumi uksekood meelest läinud. Sisse astudes oli tunda meeldivat saunalõhna, aga paraku ei kütnud see teisi ruume. Paljad varbad ähvardasid kivipõranda külge kinni jäätuda ja hingeõhk muutus hetkega auruks.
Pärast mõningast pusimist olime pugenud oma paksudesse kalipsodesse ja nägime välja nagu pingviinid.
Aitasime vastamisi kinni veel viimased tripid, traksid ja lukud ....ja siis see jutus......
Esimesed sammud jäises merevees ja üllatus - jalgadel ei olnudki külm ja külma vett ei pressinudki kraevahelt sisse.
Esimene start, kohe ka esimene kukkumine ja esimene lonks jääkülma merevett, mis tuli alla neelata.
Üsna ruttu sai selgeks, et käsi pole mõistlik kauaks vette jätta, külmetama hakkavad.
Pisut harjumist oma kohmakusega ja siis jäi alles puhas rõõm ja lust endast, merest, tuulest ja heast varustusest.
Nii uskumatu kui see ka polnud, sellest pilves ja vihmasest päevast õnnestus meil isegi päike välja surfata.
Olin kuulnud, et talisurfarid enamasti üle poole tunni vees ei ole, aga isegi paar tundi peale vette minekut polnud minul vähimatki tahtmist ega põhjust välja tulla.
Kaldale tulles teadsin, et soe saun ootab ja seal sain kohe ka oma esimesi talisurfi kogemusi vahetada. Imeline päev oli, tänaseks on sellest alles võrratud emotsioonid, magusalt valusad lihased ja mõned sinikad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar