Kevadel võistluskalendritsse vaadates mõtlesin, et BF4. etapp 11. septembril - õõõõ.., miks nii hilja, siis ju sügav sügis ja niiii külm.
Nädalavahetus Hiiumaal oli aga nagu kingitus, soe ja suvine. Chicade Team pakkis vilunult oma varustuse autosse ja lahkus mandrilt juba reedel. Hiiumaale jõudes ootas meid kodune Posti puhkemaja ja tema lahke pererahvas.
Esimese õhtu programm nägi ette tutvumise kohaliku ööeluga, patt oleks seda ilusast õhtut olnud ju maha magada. Kogetut on raske sõnades edasi anda, pikemalt ma ei kirjeldaks, aga kinnitan, et meil oli ääretult lõbus ja et nähtu ei vastanud väljakujunenud ööelu mudelitele ja ootustele.
Võistluspäeva hommikul ärkasime puhanuna ja nautisime kiirustamata iga hetke sellest kaunist hommikust. Eteri ja Regina asusid köögitoimkonda, mina käisin turul.
Nautisime oma maitsvat ja tervislikku hommikusööki trepil nagu kassid päikese käes.
Randa jõudes puhus lootustandev tuul, valitses võistluseelne, vaoshoitud meeleolu.
Chicad tõmbasid lipu masti ja asusid tegema ettevalmistusi hooaja viimasteks startideks.
Regina jaoks oli see uus väljakutse, pärast kolme nädalat voodirezhiimi jälle vette!? Kõhklused, et mis arvaks asjast raviarst, kahtlused, kas jalg ei pane pahaks, kas füüsiline valu lubab teha seda, mida süda ihkab??!!
HangLooosele ja Visale oli kinnas juba visatud, taganeda polnud kuskile.
Panime, aastaajale vastavalt, selga talvekalipsod, selle peale punased lycrad ...CACH ME IF YUO CAN..., haarasime oma Formulad ja sööstsime võistlustulle, varustatuna varasemate võistluste kogemuste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste ja teadmisega, et meie meeskonnakaaslased Eteri ja Kati hoiavad meile kõvasti pöialt.
Tuul oli olemas, 4-6 m/s, aga taas kord sai kinnitust tõsiasi, et iga loll oskab surfata kui tuul puhub.
Pumpa või ära pumpa, aga Chicade 7,8 ja 9,0.purjed ei gliseerinud teiste 12m2 purjede hulgas paraku nii tihiti ja nii pikalt kui vaja oleks olnud.
Merel aeg-ajalt tiksudes oli aega välja mõelda kaastunnet äratav kiri jõuluvanale, seda koos selgitustega, milleks vajan uueks hooajaks (möödapääsmatult) 10.7 m2 purje ja kuidas minu elu õnn sõltub ainult sellest ja lubadusega, et olen valmis talle ilmekalt lugema mitu luuletust, isegi laulma, tantsima ja trummi lööma.
Teises sõidus võtsin esimese märgi, sain täiesti ootamatult glissi ja järgmisel hetkel kihutas mulle vastu gliseeriv, kuueliikmeline favaoriitide meeskond.
Nägin ainult Nõmmiku nõutut pilku ja Hardcore sinist lykrat. Kisendasin täiest kõrist PAREM, panin silmad kinni ja olukord laheneski justkui võluväel. Siiani ei saa aru, kuidas ma, tegelikult vasakul halsil sõites, sellest rindest läbi suutsin murda. Vahel lihtsalt on selliseid hetki, mil ei tihka oma tõsiste pingutustega saavutatud sõidukiirust pidurda ja kurssi muuta.
Karm võitlus käis svertlaudadega ja vähemalt korra tundsin finishisirgel õnnetunnet kui napilt õnnestus seljataha jätta Lauri, Orm ja Eneli, Ivarit oli lihtsam käsitleda.
Respektiga tuli suhtuda võistlejatesse, kes heitlesid esimeste kohtade peale. Jaanus koordineeris tegevust suurepäraselt käsklustega: pumpa, ära pumpa; hinga, ära hinga ja nüüd ära tee mitttttemidagiiiiiiii - kuuletusin vastuvaidlematult.
Oleksin võinud võistluspäeva peale kuuendat sõitu lõppenuks pidada, aga paraku võtsin nõuks, kaldast kaugemal veel paar kiiremat triipu teha, seda Jaanuse eeskujul.
Tagasitee osutus aga pikaks ja vaevaliseks kuna vähenegi puhunud vastutuul vaibus täiesti, vesi oli plekksile, päike vajus kiiresti silmapiiri taha ja õhk läks ruttu jahedamaks. Jaanus toimetas oma seisval alusel midagi poomiga ja siis vehkis mastidega, üritasin aru saada, mida ta teeb, aga järgmisel hetkel tuiskas minu juurde skuuter ja kõrvalise abiga jõudsin kiiresti kaldale. Jaanus päästis ennast, mastiga sõudes, ise.
Rannas läks sügiseselt kiiresti pimedaks, nälg näpistas, külm oli.
Maitsev õhtusöök serveeriti meile Rannapaargus ja sooja saime lõpuks Hiiu surfiklubi kuuris, rummi nautides.
Öö oli oivaline, pole ammu taevas nii palju tähti näinud ja ümberringi sähvisid salapärased ja hääletud välgunooled, mis lõid taeva aega-ajalt punaseks.
Tormiline aftersurf möödus Rannapaargus, paraku sellel korral ilma HangLoose esipidutsejateta, aga see on ka täiesti mõistetav, Chicadega merel võidu kihutamine võitabki ju kogu võhma.
Viimane trallitajad kukkusid poolsurnult vooditesse kell viis hommikul, äratus oli juba 8.00.
Pühapäeval ei liikunud ükski leht, randa jõudes tundus aga olukord oluliselt lootustandvam.
Tegelikult jäi tuulekiiruseks 2-3 m/s, mis ei viinud edasi isegi süstasid meenutavaid svertlaudu, Formulatel polnud lootustki.
Palkidele sarnased svertlauad on ilmselt halvasti juhitavad, oletus põhineb sellel, et paremal halsil seistes (sõitmiseks oleks seda palju nimetada) ründasid nad mind vääramatu jõuga nii mõnelgi korral. See jätis minu haprale alusele nii mõnegi valusa vao.
Proovisin ka ise ignoreerida Jaanuse hüüdu PAREM, olin märgile ju niii lähedal ja ei tihanud millimeetritki saavutatud kõrgusest loovutada. Selle eest sain kuulda delikaatseid etteheiteid ja tema poomi käest saadud vops kukklasse, kandis mu soovitud kursilt siiski kõrvale.
Tegin oma järeldused ise.
Järgmised kaks sõitu olid sama mõttetud, meenutades Aegna maratoni.
Ajaviiteks imetlesin vees hõljuvaid millimalikaid, märkasin taevasse kogunenud linnuparvi, nautisin sooja päikest ja oma paljaid varbaid soojas merevees, teades, et täna on kõik hästi, aga kohe saab see kaua oodatud surfisuvi otsa.
Olin kõigis kolmes sõidus väga viimane ja endas siiralt pettunud - olin loovutanud oma kolmanda koha Enelile. Võin ju kiruda tuult, varustust ja karmi ja ebaõiglast saatust, aga vaatamata sellel, võidavad parimad, nii ka sellel korral.
Õnnitlused võitjatele ja ärge kaotage valvsust, järgmisel hooajal oleme valmis võtame revanshi.:)
