Posted by: Chica Helle
Chicade FormulaTeam viis maratoni eelõhtul ennast võistlusvormi hea veini ja hõrgu söögiga, mediteerimise juurde kuulus ka võrratu päikseloojang koos vesipiibuga.
Enesekindlust pidi kõrgel hoidma ka Chicade provotseeriv ja väljakutseid pakkuv ...Chatch me, if yuo can särgike.
Juba varahommikust lükkasin varbaga kardinat kõrvale, et tuttava kase pealt tuult ennustada - TUULT EI OLNUD.
Tuulelootus/ootus polnud kadunud ka hommikul putru keetes, teadmata, et see puder peab meid võitlusvõimelisena hoidma järgmised 10h.
Piritale jõudes oli õhus tunda stardieelset elevust, päike kõrvetas, lipud ei liikunud millimeetritki, võistlejad askeldasid oma varustuse kallal, taustaks meeleolukas muusika.
Kiiret ei tundunud olevat kellelgi, aga täiesti ootamatult sai aeg siiski otsa.
Ma ei tea, kas tuuletu ilmaga mängib ka olulist rolli oskuslikult rigatud puri ja kas laud, mis peab kandma ja vastutuules sind edasi viima, peaks olema Prodigy või mõni muu, aga merel esimese üllatusena avastasin, et laud millel seisan polegi Prodigy nagu teadsin, vaid N-Trance. Järgmine karm tagasilöök tabas mind siis kui oli selge, et Aegnale jõudmine vajab tõsisemat ajaplaneerimist, aga stardieelses kiirustamises olin jätnud kella käele panemata. Selle teadmisega kadus kogu minu side reaalsusega.
Esimesed tunnid Tallinna lahel olid üsna toimekad, tuli kõvasti vaeva näha, et laual püsida ja samal ajal ka suhelda erinevate, vett näkku pritsivate ja kohatult suuri laineid tekitavate, mootori jõul töötavate veesõidukitega, kes hulgi su ümber tiirlesid. Aga mida aeg edasi, seda hõredamaks jäi liiklus merel ja võistluskaaslasi jäi silmapiiril samuti järjest vähemaks.
Kui arvasin, et on aeg võtta oma viimane õlekõrs - TRAPETS (mille olin kinnitanud tagumistesse jalaaasades, et oleks mugavam pumbata) ja anda puhkust oma hellaks muutunud ja pikemaks veninud kätele, leidsin, et see sõbrake oli järel lohisedes moodustas ahtris mõnusa piduri.
Ja lõpuks ometi see kuulimuna ja kaua põrnitsetud poi.
Järgmine siht, Aegna, taas lõputus kauguses.
Peagi vaibus see vähenegi tuuleliikumine ja veevirvendus, aga ometi tuli Aegna lähemale ja lõpuks hakkasin nägema liivariba kaldal.
See pidi olema see salapärane, NÄIV TUUL, mis mind edasi viis, muid võimalusi ei olnud.
Ühtäkki olid otsas ka kõik mõistlikud mõtted, järgi olid ainult vähem mõistlikud, mis ei olnud mõtlemist väärt.
Imetlesin ajaviiteks oma uut purje ja Chicade logo, mille olin viltu kleepinud, proovisin poomist hoida ülevalt ja alt ja veel nii ja naa, aga kuidagi ei olnud mugav, sõrmed olid kooldunud poomi järgi ja peopessa olid tekkinud valusad valged padjakesed.
Esimene laudur, keda viimaste tundide jooksul kohtasin oli tagasiteel olev 229, Raivo uuris delikaatselt minu tegevusplaani ja juhtis tähelepanu sellele, et Aegna on ikka veel päris kaugel, mõjutamata kuidagi minu kindlameelsust eesmärgile jõuda.
Kella tal ei olnud ja seega jätkasin, õndsas teadmatuses, oma teed, proovides ajast, nädala-ja kuupäevast aimu saada päikese abil.
Nägin juba selgelt poid, mis mind Aegna juures ootas, see andis jõudu, aga järgmisel hetkel kihutas see unistuste poi minust, kaatrisse tõstetult mööda.
Minu aeg oli otsas ja emotsioonid ka, olin siiralt pettunud.
Ringi pöörates ilmnes, et kõik on taas kord niiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaugel, nii kuulimuna kui ka Pirita.
7h hiljem kaldale jõudes olin rõõmsalt üllatunud ja lõpmata õnnelik, et mind oodati.
See päev oli väga teistsugune, surfiks oleks seda patt nimetada, aga tahtejõudu, eneseusku, vastupidavust ja leidlikust nõudis see kõigilt.
Õnnitlused võitjatele ja tänud korraldajatele!
Usutavasti on tuulejumal järgmisel Aegna maratonil suuremeelsem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar