Kui mu ema teaks...

... siis ütleks ta minust lahti. Nii on muretum.

Oleme oma surfitandemiga viimastel päevadel avastanud ainult uusi spotte. Vast ei olnud meie ainukesed, kes nädalavahetuse über-prognoosi nähes pead vangutasid. Kuhu minna loode- ja põhjakaare tuulega?  Meie ekspromt plaan viis meid laupäeva pärastlõunaks Saaremaale Pidulasse.  Wow! Wow! Wow!
We absolutely love Pidula!

Millised vägevad lained! Milline turvaline kivivaba pinnas, puhas liiv, rannakarbid, päike, rünkpilved. Hell yeah!
Adrenaliin vohas nagu kesksuvine sinivetikas. Liiga pikalt ei saanud muidugi lainete vahel lasta, sest vasakul halsil, üsna kalda all, paiknes kloaak - tihke, paks vetikamass, mis imes meid endasse, värvis kiharad mudajaks ja kümnekordistas ripsmeid. Nagu mingi bituumen-takjas. Väkk. Aga õnneks pesi ebõnnestunud manööver paremhalsil suure osa sellest lögast jälle maha. Ega me sinna siis nii palju ka ei sattunud. Kord või paar ja edaspidi tegime lühemaid otsi.
Minu hiigelsuureks üllatuseks tulid mul neis lainetavates oludes välja ka jibe`id. Ma isegi ütleks, et laines on neid vast lihtsamgi teha, sest kiirust ei pea välja pressima, vaid see on juba eos olemas.
Mõnulesime Pidulas kuni öö saabumiseni ja siis vedasime oma trööbatud kehad puhkama, et hommikul vara kohe jälle platsis olla.
Tagasi jõudes tabas meid aga pettumus - tuult oli vähe, suund polnud päris õige ning see kloaak oli enese alla võtnud kogu ranna.
Näis, et sinna ei saa enam jääda. Võtsime suuna Muhu saarele, kus olevat üks päris kift spott. Leidsime selle spoti üles - meile vahtis vastu plekk. Aga kui eelmisel päeval oled adrenaliinisupi kallal maiustanud, siis järgmisel päeval plekielobi lürpida ei taha.
Kuivõrd inimene ei saagi alati mida ta soovib, siis leppis meie kolmik vähem plekkiva väinaga. Olen sealt mööda sõites sageli mõelnud, et kuidas selles kohas sõita oleks. Vesi seal ju vaid rinnuni, lainet pole ning tuul peaks olema üsna pagiline. Tegelikkus oligi selline. Kaldalt võinuks otse lauale astuda ja tuld anda. Üsna pikalt sai muretult sõita, vaid ühes kohas oli näha uimele ohtlikku kivilahmakat (või oli meil siis lihtsalt õnne). Sellises kohas saab lisaks jibe`i harjutamisele kasvatada ka lauatunnetust ning kiirust.  Oli väga mõnus! Soovitame eriti nendele, kes saarelt lahkumas, aga mõni gliss veel perfektsest puhkusest puudu.

Kolmas uus spott sel nädalal oli aga põhjatuuline Rohuneeme. Järgnevast kogemusest võiksin kirjutada väga, väga pikalt, aga ei tee seda. Nagu ma mainisin - kui mu ema teaks, kus tema tütar purjelauaga sõitmas käib, siis ta ütleks minust lahti. Seda ei saa lihtsalt pealt vaadata ja takka kiita.
Panin elus esimest korda pähe kiivri, tõmbasin selga löögivesti, rigasin liiga suure 4se ja panin sõidukorda 77 freewave`i. Kaldalt vaadates tuli näole kerge muie, sest olin senini Pidula ja Pirita lainekogemusi kõige võimsamateks pidanud. No see värk seal oli hullus kuubis. Mul oli jänes ikka kalipsos kui neid seinu vastuvahutamas nägin. Ja siis mõtlesin taaskord surfilaagris ära jäänud wave`i koolitusele, millest olnuks minusugusele ikka roppu moodi abi.  Kolistasin seal sõjatandril kuni tsentrifuugist küll sai. Skoor: 2 õnnestunud jibe`i, terve varustus ja terved luud. Kui üldse keegi viga sai, siis Helle - tema nimelt oli sellest seiklusest nii pööraselt vaimustunud, et pidin kontrollküsimuste abil veenduma ega tal merel peapõrutust ei saanud :) Ei pea olema hiromant mõistmaks kuhu ta tulevikus põhjatuulega minna tahab.
Rohuneeme kaks vinguviiuli keelt on kivid ja randa pääsemine. Meie kasutasime merele pääsuks ühe lahke meesterahva krunti. Edaspidi peaks aga leidma parema võimaluse randa pääsemiseks.

Meie surfitrio on otsuse teinud - me ei tea teist nii head loodetuule spotti, kui seda on Pidula ning me tahame esimesel võimalusel tagasi. Need 4 tundi autot-praamijärjekorda-metsapeatusi on Pidulasurfi väärt.
Ja meie teame ka seda, kus on väga hea end Vääna surfiks ette valmistada (meenub jälle see ärajäänud koolitus...) - Rohuneeme.

Emps, ära pane pahaks - surf ei olegi normaalne elustiil. Surf on parim elustiil!