Hawaii-piinarikkalt surfini

otse Hawaiilt edastab elu-olu : Chica Helle

Hawaii, see polegi ju nii kaugel, 28. detsembril istud lennukisse ja juba 28. detsembril oled kohal - lisada tuleb kõigest kaheteisttunnine ajavahe.

Kaks päeva peatusime Honolulus, et saada väikegi ettekujutus selle kutsuvalt kõlava linna elust ja teha ring peale O'ahu saare kaunitele randadele. Üsna kohe kohtasime linnas ka esimesi eestlasi, äratundmisrõõm oli mõlemapoolne.

Pisut nõutuks tegi teadmine, et meie kohver ei jõudnud ei LA-sse ega ka Honolusse.
Tegelikult oleksin pidanud selle ohuga arvestama, aga siiski toppisin seljakotti ühe paksu ja teise väga paksu juturaamatu, laptopi ja suure punase õuna.
Seega sai üsna kohe selgeks kui vähe on sellises kliimas ellujäämiseks vaja: hambahari, tossude asemel varbavahed ja teksaste asemel võimalikult olematu kleit ja ongi esialgu kõik.
Sõitsime mööda läänerannikut Honolulust välja.

Maha jäi suurlinn oma pilvelõhkujatega. Jõudnud rannikule avanes meile just selline pilt nagu olin näha lootnud: vahused, rulluvad laineid, helesinine vesi ja kümnete kaupa laineid püüdvaid surfareid.

Hinge kinni hoides ahmisin seda kõike endasse ja sain aru, et see ongi reaalsus, mitte ilupilt ajakirjast.

Mööda rannikut edasi sõites sattusime alale, mis laius kilomeetreid mööda imekaunist rannariba ja mida oleks kohatu hipikülaks pidada, mulle tundusid sealsed asukad pigem muretute kodututena.
Elamiseks kileonn, voodiks sõidukõlbmatuks muutunud auto pakiuum - elu nagu lill, kas pole ??!!

30. detsembri hommiku maandusime Mauil. Otseloomulikult rentisime punase, lahtise Mustangi ja otseloomulikult kihutasime kohe saare kõige vingemate lainetega, Ho'okipa surfiranda.
Avatud auto tingis veel mõned möödapääsmatud lisakulud, vaja oli kübarat ja päikesekreemi.

Mauile maandumisest oli möödunud kõigest mõni tund kui rannavalve oli sunnitud mind juba lainetest päästma, ilma et ma ise arugi oleksin saanud, et mul probleem on.

Asi oli tegelikult nii, et algul katsusin lainetega kohaneda põlvini vees seistes. Kuna see tundus aga natuke õudne, siis võtsin kõhulaua ja ulpisin kaldast kaugemale. Ka see oli õudusttekitav, kuid ma teadsin, et kavatsen hakkama saada.
Peagi olin omandanud oskuse lainete alt läbi pugeda. Seejärel jälgisin hoolega kuidas lainesurfarid 4-5 m kõrgus lainetes õiget lainet oodates paigal suudavad püsida. Piilusin, milliseid laineid nad valivad, kuidas lauale tõusevad, sõidavad ja kukuvad.
Lainevahus mässates oli vaja jälgida kõike, seal hulgas ka delfiine! Üks neist libistas end otse minu eest läbi ja kadus seejärel lainetesse...

Mulle ei tundunud sugugi, et olen oma ebakindlal alusel rannast ohtlikult kaugele ujunud, aga rannavalve arvas teisiti.

Ühtäkki oli minu kõrval punastes pükstes ja punase lainelauaga rannavalvur, kes arvas, et mul oleks viimne aeg tagasi kaldale sõuda kui mul pole just soov saada kalade toiduks.
See lihastes tüüp püsis mu kõrval ja kuna lained kandsid mind, vaatamata mu pingutustele, ikkagi kaldast eemale, otse veest välja ulatuvate teravate riffide poole, siis olin üsna varsti sunnitud tunnistama, et kõhulaud, ilma lestadeta on nendes lainetes tõepoolest ebasobiv alus ja olin valmis kinni hoidma tema pakutud jalanöörist, et koos sõuda.
Kaldale jõudes kuulasin, püüdlikult noogutades, ära pika loengu sealsete lainete ohtlikusest ja kirjutasin alla paberile, et olen päästetud.

Pärastlõunal otsisime kaardilt üles Kanapali, kus asus meie 5*hotell Hyatt, mille olime broneerinud aasta kaheks viimaseks ööks.
Liivaste, soolaste ja sasitutena, otse lainetest päästetult hotelli jõudes, tundus see kohatult luksuslik, oli tunne, nagu "loomad elutoas".
Ei saa aga salata, et mugavuse, luksuse ja tähelepanuga harjub kiiresti ja seda on võimalik nautida isegi siis kui aasta viimasel õhtul on sinu ainukesteks jalavarjudeks Roxy varbavahed, ainuke riietusese on lilleline rannakleit ja kosmeetikakott, koos eriti oluliste pulgakestega on endiselt kohvris, mis kadunud. Üllatusena selgub, et õnnetuseks on kõik kauplused aasta viimasel päeval kinni.

Kell 12 istusime rannas palmi all, jõime shampust, laine loksus häälekalt randa, täiskuu valgustas kogu seda ilu. Korraga tundsin justkui paari vihmapiiska oma näol ja enne kui jõudsin mõtte sõnadesse panna, sadas tõeliselt sooja paduvihma. Varju alla kiirustades komistas Ahti trepil ja see lõppes põlvehaavaga, mis vajas õmblust.
Esimene raviasutus oli 40 km kaugusel ja vaatamata joodud veinile tuli mul rooli istuda (abi kutsumine oleks maksnud 500USD-d).
Veetsime uskumatu öö, kõik toimis täpselt nii nagu ameerika haiglafilmides olin näinud.
Ahti sai enamuse ajast vähemalt raamil pikutada, millega teda iga hetke tagant mingitele protseduuridele sõidutati. Mina olin sunnitud leppima plastmasstooliga, aga mõtetes unistasin ülilaiast, valgete linade ja kümne sulepadjaga voodist, mis meid hotellis ootas.
Kella kuueks hommikul oli 3 õmblust, nagu niuhti tehtud ja arveks 890.- USD.
2010 aasta oli alanud!

SURF
Maui liiklus veenis mind, et siin peab omama suurt, katuseraamidega autot, millele oleks mugav kinnitada auto põhivarustusse kuuluvad lainelauad ja vajadusel ka windsurfi varustus.
Lootsin eest leida surfirannad, kus pole iialgi tuuletuid päevi, kus palmid on tuule käes vastu vett paindunud, kus valgel rannaliival on ridamisi laenutusi, mängivad havaikitarrid ja vanad merehundid kihutavad, selg vees, piki laineid ja tulevad vahepeal kaldale, et rannabaaris soolane maitse rummiga alla loputada.
Ei midagi sellist!

Kaardile oli märgitud 3 põhilist windsurfi randa. Kirdetuul on see õige, nagu nad ütlevad, siis sõidetakse H'pokos, kus on ka lained (kõrgusega 5-6m ja maatuul) ja Kanahas, kus laine on väiksem.

Kui tuul puhub edelast, siis tuleks sõita Kiheis, mis asub saare lõunaküljel ja on siin ühtlasi ka meie kodurannaks.

Kuna senini ei olnud ma rannas ainsatki purje näinud, siis oletasin, et õige surfirand on leidmata.
Küsimise peale juhatatigi meid Kanahasse. Sealt leidsin eest purje kokku rulliva mehe, kes tõi kuuldavale tõe ... Kõigis randades on keelatud igasugune toitlustamine, rentimine, kaubandus ja nännimüük. Taoline seadus on kehtestatud selleks, et rannad püsiksid puhtad ja puutumatud.
Selgus ka, et varustust rendivad kõik surfipoed ja neid oli linnas tõesti igal sammu, aga see on rannast enamasti umbes 10 min sõidukaugusel.
Nii tekkis küsimus, kust nemad laenutuses teavad, kuidas ja kust puhub ja millist purje mul vaja on. Ja kui tuule kiirus muutub - kas siis tuleb tagasi minna ja varustus välja vahetada. Ent kui siis on tuuleolud omakorda muutunud.....
Appi ja meie katuseta Mustang, kuhu panna see kama kui katust pole, kas peaks minema ka autot vahetama???!!! Vastused leidsin ise.

Avatud autoga on ääretult mugavam varustust transportida, laud mahub püstises asendis suurepäraselt tagumise istme taha ja muu üle esimese istme. Paraku pole sama mugav rentimise osa.
Esimene kogemus oligi just see, et randa jõudes kukkus tuul ära, ootasin pisut, midagi ei muutunud, sõitsin tagasi laenutusse (ajakulu 40 min). Rendist soovitatud 4,2 ja 4,7 purje, ent ma valisin nende asemel hoopis 6,2 ja 5,3 ja ning 96-liitrise laua asemel otsustasin 105-liitrise kasuks.

Randa jõudes panin kribinal-krabinal asjad kokku ja pidin tunnistama, et paar haledat glissi ei olnud küll see, mida olin lootnud.
Suurim puri laenutuses oli 6,8, sellest oleks ilmselt rohkem abi olnud, aga........

Varustuse võisin enda kätte jätta, prognoos oli ka paljulubav ja tuulesuunda arvestades, oli parim surfikoht just otse meie hotelli akna all.
Aga paraku Windkuru eksis, tuul jäi tulemata ning leppima pidin vaikse hõljumisega lainetel.
Olen olnud Havaiil tervelt 10 päeva ja te ei kujuta ette ............
MA EI OLE VEEL SURFATA SAANUD!!!!!!!
Ja mis kõige hullem, tuuleprognoos ei luba midagi erilist ka järgmisteks nädalateks.
Loodan väga, et ta eksib.

Kui tuult ei tule, siis järjejutt jätkub floorast ja faunast.

Varuks on ka kogu tarkus lainesurfist, luban, see on väga lihtne!:)

Ja veel, see ei ole ometi võimalik, aga 2.jaanuari hommikul kui meie oma rõdul hommikukohvi nautisime, vaatas üle meie rõdupiirde naaber ja soovis kaunis eesti keeles kena hommikut.

Naabriteks osutusid meie üsna head tuttavad, kes olid olnud ka minu esimeste surfikatsetuste juures. Veetsime koos mõnusad päevad ja jagasime ka seda vähest tuult, et mitte surfamata koju tagasi minna.

Kas pole uskumatult lahe juhus!?
Ja veel seegi, et meie järgmise ühise õhtusöögi leppisime kokku Las Vegases 15. jaanuaril kui nemad asuvad sealt koduteele ja meile jääb veel mõni päev Grand Canioni ja muude vaatamisväärsuste jaoks.