Sel ajal kui Helle möllab Hawaii tsentrifuug-lainetes tuleb minul piirduda lumes möllamisega. Ärgem arvakem, et ma seetõttu kurvem või pahuram oleksin, et pean surfi ja sooja asemel piirduma suuskade ja jäise õhuga. Suusatamine on minu jaoks samasugune õnneallikas nagu seda on surf.
Selle talve esimesed suusasammud tegin surfikolleegidega Jõulumäel. Märkasin küll, et olen nendele pigem piduriks kaelas, kuid vabandasin end välja esimese korra, kehva suusa, tundmatu raja ja raskete tõusudega. Kahtlemata on Jõulumäe rajad raskete killast, sellele viitas ka järseim laskumine, millel üks mees oli õnnetult näo versiseks kukkunud. Ahastusega vaatasin (küllap nüüdseks juba valminud) tõusu, mis meenutas pigem seina kui mäge. Sellest saab vist küll üle ainul siis kui propeller ahtrisse suruda... .
Anyway - pärnakatel on Jõulumäe näol olemas külluses ekstreemi ja adrenaliini. Pealinlasena otsustasin ma siiski oma järgmised suusapäevad siduda Pirita ja Harku suusaradadega.
Pirita on juba aastaid olnud mu lemmikspott, sest rajad on seal alati laitmatult hooldatud. Kui möödunud aastal ei saanud rada täispikkuses läbida, siis sel aastal algavad kaunimad rajaosad just loodusliku lumega kaetud Ambrose mäelt. Mets on seal nagu valge muinasjutt! Päevasel ajal on see vast ainus paik Tallinnas, kuhu päike paistma ulatub. Nii ma siis naudingi omi päevi ja õhtuid seigeldes suusaradadel. Suusatamine on puhas rõõm, isegi kui päevane norm on 18 km... See ei näi pingutusena, pigem on see teraapia, justnagu suvel surfgi.
Loodan, et lund tuleb juurde ja õhk püsib miinuses sest "päris" lumest rajad on luksus, millest tuleb võtta maksimum.
Fotograaf tabas teolt:
Libisevat suuske (loe: tervitused) kõigile, kellega Pirital, Jõulumäel või Harkus trehvanud oleme! Ja teised - tulge kindlasti suusatama! Värske õhk ja liikumine aitavad võidelda külmetushaigustega ja lisavad "tootlikkust" :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar