Praegu kui leban palavikuga voodis näivad meenutused möödunud Tarifa reisist ravimina. .jpg)
.jpg)
Küllap on igaüks meist kogenud Tarifat isemoodi. Kes teab selle paiga sügavusi ja saladusi ning kellele on need vähem tuttavad. Mina tean, et Tarifa reisi õnnestumisel ei ole kõige olulisem see, kas tuul puhub või päike paistab. Veelgi olulisem on see, kes on need inimesed, kes koos sinuga merevahus möllavad, hommikust putru jagavad ja õhtul salsabaaris jalga keerutavad. Et reis õnnestuks, peavad sind kõik need päevad ümbritsema armsad inimesed, kellega saab jagada seiklusi, emotsioone, kogemusi ja rõõmutunnet.
Chicasid oli Tarifal kuus – Kati, Katrin, Eteri, Helle, Anneli ja mina. Meie naiskonda täiendasid juba kogenud tarifatajad Marge ja Merle.
Chicasid oli Tarifal kuus – Kati, Katrin, Eteri, Helle, Anneli ja mina. Meie naiskonda täiendasid juba kogenud tarifatajad Marge ja Merle.
Vasakult: Marge, Regina, Helle, Merle, Anneli
Seltskonda pakkusid lohesurfarid ja teamid Jahe ja HangLoose (Visad - teie järgi tundsime ikka ka puudust!)
ning kõik teised, kes ei pidanud paljuks aegajalt ka maja nr 16 külastada (kui nad selle üles leidsid :) - leia pildilt meie maja...).
Tunnistan ausalt, et tegelikkuses sai meie reis alguse juba Soomes, kus me pargipingil end puhkuseks ettevalmistasime...Mereandide- ja veinirikas maa ootas...
...samas suunas liikujaid oli veelgi ... Kent ja tema väike trelliga uimepaigaldaja.
Nii, nagu meie isikud ei jäänud märkamatuks Soomes, nii ei jäänud need märkamatuks ka Malaga lennujaamas...
Küllap sõidame me kõik aastakümnete möödudes just nii Tarifale...
Reisist jäid meelde toredad õhtud KODUS, mil küpsetasime wokil espanjolade rahvusrooga paellat [paei:a], mereande
ja kohevaid pannukaid
Ja sama toredad õhtud LINNAS, kus Tomatito baar sai näha tõelist eestlaste palet... (tsiteerin: "ema oli mul, isa oli ka - Himaalaja!")
Moskito tunda eestlaslikku tantsusammu (kohalik "Vedru-puus" tantsuõpetaja)
ja jäätiseputka neiu meie meelaid nägusid kannatama pidi...
Meelde jäid sõbrad HangLoose`ist, kes ei pidanud paljuks chicade kama punktist A punkti B toimetada, meiega koos klaasike veini juua ja tuuletul päeval meie seltsis päikesevanne võtta.
Siinkohal soovin Erkile rõõmu uuest varustusest - tühja need lõhutud poomid ja mast - uus kama on alati parem ja seda on raskem lõhkuda :)
Eriline tänu läheb aga Intsule, Joosepile, Ahtole ja Valmarile, kellega koos veetsime rohkelt kauneid õhtuid. Üks neist - minu selle aasta tippsündmus - oli flamencoõhtu Almedinas, kus esines Antonio - jändrik ja plasilise suuvärgiga Hispaania mees. See, mida Antonio oma hääle, miimika ja plaksutustega saavutas oli nii sügav, ilus ja kordumatu. Tundsin Antonio pärast veidi hirmu ka - kartsin, et armuvalu tõttu kraabib ta laulmise käigus omal südame rinnust välja.
Kuldsete häälepealtega Antonio (kuula/vaata Jaano-Martini salvestusi siit)
Reisile mõledes meenuvad soojad ja päikesepaistelised ilmad, mis pakkusid meie mittesurfaritest sõpradele rannamõnusid. Meenuvad ka aastaga liigsuurteks sirgunud palmipuud ja paljud seisatud tuulepargid.
Meenub üks kohalik, kellele olin surfibussist kama välja tõstes seletanud, et oleme Eestist… ning kes andis oma sõbrale väga erilisel moel sellest teada – ütles lihtsalt, et nad on sealt… ja hõõrus selle peale oma parema käe pöialt ja nimeti- ja kesmist sõrme kokku…
(tjah – olgem ausad, eestlastel oli tõesti kõige uuem ja kallim kama).
See sama mees osutus aga enamaks kui lihtsalt üheks kohalikuks. Ta oli kogu Tarifa surfi kestel meie “weatherman”. Iga päev tuli ta minu juurde ja andis soovitusi kamade rigamiseks. Naeris meie üle, et oleme esimesena rannas ja peame seetõttu kõige rohkem rigamisega tegelema. Tark ei tormavat ka Hispaanias. Parimad tuuled puhuvad pärastlõunal ja enne seda võib tegeleda nautlemisega. Ka teadis ta kõike uimedest. Olla meid kaldalt Hellega jälginud ning kui ma veest välja tulin teadas ta, et minu Drake`i uim ei kõlba kusagile ja et ma pean soetama endale Debo uime, nagu Helle. Kusjuures ta isegi ei näinud, millised uimed me laudadele alla panime! Ma mainisin taadule, et järgmisel aastal tuleme me veel vägevamate - made in Estonia uimedega....the Z-thing!
Meenub Spin out ja mu kiilas saksa sõber, kes tutvustas meile maru nutikat "rigamispulka". Kui me endile selle pulga saame, siis võime vabalt kõigi teamide purjed rigada! Kummaline vennike, see mu saksa sõber. Töötab juba kolm aastat laenutuses, aga kui küsida, et palju puhub, siis ta kehitab õlgu ja ütleb "Ei tea". Ütlen: "No, aga lippude järgi, mis sa arvad, palju on - 5-6 m/s?" Sakslane vaatab kramplikult lippe, on pikalt vait ja mühatab siis ikka "Ei tea". Üllatavam on ehk see, et ta EI OLE kunagi surfanud ning väidetavalt ei hakka ka. Kutsesobivustestide võidukäik!
Meenub Puerto Banus. Marbella eeslinnake, mille märksõnadeks on massiivsed luksusjahid, maseratid, siidkleidid, piiritu ööelu ja Regina ammuli vajunud suu. Linnake, kuhu ärgu surfar parem sattugu, sest seal meid ei mõistetaks (ja meie ei mõistaks neid)...
Reisile mõledes meenuvad soojad ja päikesepaistelised ilmad, mis pakkusid meie mittesurfaritest sõpradele rannamõnusid. Meenuvad ka aastaga liigsuurteks sirgunud palmipuud ja paljud seisatud tuulepargid.
Meenub üks kohalik, kellele olin surfibussist kama välja tõstes seletanud, et oleme Eestist… ning kes andis oma sõbrale väga erilisel moel sellest teada – ütles lihtsalt, et nad on sealt… ja hõõrus selle peale oma parema käe pöialt ja nimeti- ja kesmist sõrme kokku…
(tjah – olgem ausad, eestlastel oli tõesti kõige uuem ja kallim kama).
See sama mees osutus aga enamaks kui lihtsalt üheks kohalikuks. Ta oli kogu Tarifa surfi kestel meie “weatherman”. Iga päev tuli ta minu juurde ja andis soovitusi kamade rigamiseks. Naeris meie üle, et oleme esimesena rannas ja peame seetõttu kõige rohkem rigamisega tegelema. Tark ei tormavat ka Hispaanias. Parimad tuuled puhuvad pärastlõunal ja enne seda võib tegeleda nautlemisega. Ka teadis ta kõike uimedest. Olla meid kaldalt Hellega jälginud ning kui ma veest välja tulin teadas ta, et minu Drake`i uim ei kõlba kusagile ja et ma pean soetama endale Debo uime, nagu Helle. Kusjuures ta isegi ei näinud, millised uimed me laudadele alla panime! Ma mainisin taadule, et järgmisel aastal tuleme me veel vägevamate - made in Estonia uimedega....the Z-thing!
Meenub Spin out ja mu kiilas saksa sõber, kes tutvustas meile maru nutikat "rigamispulka". Kui me endile selle pulga saame, siis võime vabalt kõigi teamide purjed rigada! Kummaline vennike, see mu saksa sõber. Töötab juba kolm aastat laenutuses, aga kui küsida, et palju puhub, siis ta kehitab õlgu ja ütleb "Ei tea". Ütlen: "No, aga lippude järgi, mis sa arvad, palju on - 5-6 m/s?" Sakslane vaatab kramplikult lippe, on pikalt vait ja mühatab siis ikka "Ei tea". Üllatavam on ehk see, et ta EI OLE kunagi surfanud ning väidetavalt ei hakka ka. Kutsesobivustestide võidukäik!
Meenub Puerto Banus. Marbella eeslinnake, mille märksõnadeks on massiivsed luksusjahid, maseratid, siidkleidid, piiritu ööelu ja Regina ammuli vajunud suu. Linnake, kuhu ärgu surfar parem sattugu, sest seal meid ei mõistetaks (ja meie ei mõistaks neid)...
Meenub ekstraordinaarne Maroko restoran kõrvalisel Tarifa tänaval, kus toidul oli paradiisi maitse. Ma ei ole kunagi oma elus selliseid maitseelamusi kogenud! Kaneeliga maitsestatud tomatid, jasmiinimaitseline riis, lambaliha, mis oli mahlane, läbiküpsenud ja kasuka maitseta. Kes ei ole seal käinud, see peab seda kindlasti tegema! Sealne miljöö, teenindus ja köök on justkui muinasjutt.
Meenub meie erakordselt korpulentne auto – Beugot 207, mis algselt näis meid viiekesi mahutavad vaid juhul kui me kõik oma kohvrid alla neelame. Pagasiruum oli sama suur kui postkast. Hiljem aga selgus, et autosse on võimalik toppida koguni üheksa eestlast. Ja mis sellest, et ratta koopad riivisid rehvilt peamist kihti maha...
Meenub meie erakordselt korpulentne auto – Beugot 207, mis algselt näis meid viiekesi mahutavad vaid juhul kui me kõik oma kohvrid alla neelame. Pagasiruum oli sama suur kui postkast. Hiljem aga selgus, et autosse on võimalik toppida koguni üheksa eestlast. Ja mis sellest, et ratta koopad riivisid rehvilt peamist kihti maha...
Surfist.
Sel aastal jäid meelde kaks super boniente päeva formulal ja kaks elegantset levante päeva Bolognias (saladus: isegi vägevam surfikoht kui seda on Tarifa!).
Kui formulaga olin end Hiiu cupil juba "soojaks pumbanud", siis korraliku "litriga" ei olnud ma pärast vigastust veel sõita saanudki. See oli arvatavasti ka põhjuseks, miks ma Bolognias erilise äpuna käitusin. Elus esimest korda oli mul võimalus minna vette ideaalselt rigatud 4.5 purjega (aitäh Papale ja Karmole) ja mul võttis see aega kolmveerand tundi. Seisin 2 meetri kaugusel veepiirist, käsi poomil ega julgenud vette minna. Tuul oli lihtsalt erakordselt tugev! Hädapätakana vaatasin kuidas Helle läheb 5.3 purjega vette ja hetki hiljem annab pöidlaga märku, et super on, ärgu ma kartku.... Järgmisena läheb vette 4.5 purjega vette Inge. Hirmu ja kõhklusi ma tema näos ei näe. Ka Kati läks selle kõva tuulega vette. Kõik olid vees!
Mina seisin kaldal - jänes püksis - ja müüsin mõttes juba oma kama, kui tuli Ints, kes haaras mu varustusest ja viis selle vette. Vahtisin talle nagu tola suu ammuli järele... "Mina ei lähe sõitma" teatas Ints kui mu asjad olid põlvekõrguses vees. Nii läksin ma vette nagu nurgast välja tulnud laps - nägu viril, hääl värisev. Lükkasin purje tuulde, astusin lauale ja hirmud kadusid. See oli mu parim sõidupäev - puri töötas erakordselt hästi, 93ne laud olid ideaalne, saavutatud kiirused ja hüppehakatised enam kui mõnusad. Loodan, et selle nii tõelise hirmutunde taga oli pikk surfist eemaloldud aeg. Aitäh kõigile, kes aitasid mul sel sel päeval oma hirmust üle saada.
Sel aastal jäid meelde kaks super boniente päeva formulal ja kaks elegantset levante päeva Bolognias (saladus: isegi vägevam surfikoht kui seda on Tarifa!).
Kui formulaga olin end Hiiu cupil juba "soojaks pumbanud", siis korraliku "litriga" ei olnud ma pärast vigastust veel sõita saanudki. See oli arvatavasti ka põhjuseks, miks ma Bolognias erilise äpuna käitusin. Elus esimest korda oli mul võimalus minna vette ideaalselt rigatud 4.5 purjega (aitäh Papale ja Karmole) ja mul võttis see aega kolmveerand tundi. Seisin 2 meetri kaugusel veepiirist, käsi poomil ega julgenud vette minna. Tuul oli lihtsalt erakordselt tugev! Hädapätakana vaatasin kuidas Helle läheb 5.3 purjega vette ja hetki hiljem annab pöidlaga märku, et super on, ärgu ma kartku.... Järgmisena läheb vette 4.5 purjega vette Inge. Hirmu ja kõhklusi ma tema näos ei näe. Ka Kati läks selle kõva tuulega vette. Kõik olid vees!
Mina seisin kaldal - jänes püksis - ja müüsin mõttes juba oma kama, kui tuli Ints, kes haaras mu varustusest ja viis selle vette. Vahtisin talle nagu tola suu ammuli järele... "Mina ei lähe sõitma" teatas Ints kui mu asjad olid põlvekõrguses vees. Nii läksin ma vette nagu nurgast välja tulnud laps - nägu viril, hääl värisev. Lükkasin purje tuulde, astusin lauale ja hirmud kadusid. See oli mu parim sõidupäev - puri töötas erakordselt hästi, 93ne laud olid ideaalne, saavutatud kiirused ja hüppehakatised enam kui mõnusad. Loodan, et selle nii tõelise hirmutunde taga oli pikk surfist eemaloldud aeg. Aitäh kõigile, kes aitasid mul sel sel päeval oma hirmust üle saada.
Deja Vu - võõras naine puhkab oma haiget jalga minu varustusel
Ülejäänud surfipäevad möödusid glisseerivates oludes ning vaid 7st päevast ühel ei jätkunud meil rõõmu glissata. Ent millal enne on chicad halanud. Hellega ronisime oma formulatele ja pidasime plaani Maroko kanti vaalasid vaatama minna. Kui aimasime, et Marokosse pumbata on üsna nutune idee, siis otsustasime hoopis purjelaual snorgeldamise kasuks. Loendasime üle kogu ookeani kalavarud ja rõõmustasime, et me teineteisel olemas oleme...
Sügav kummardus kõigile, kes tulid meid ära saatma. Kaunis õhtu kitarri, laulu ja teie seltsis on kustumatu mälestus!
Aitäh, armsad sõbrad, selle imeilusa reisi eest! Järgmisel aastal uuesti, pikemalt ja veel seiklusrikkamalt!
Oleme meelitatud, et VISA dest puudust tunti! Tegelikult olime me ju kohal - vähemalt oma mõtetes ning unistustes;))
VastaKustutaKiiret paranemist soovides!!!