Esmalt annan ülevaate sellest, kuidas naised (ehk siis meie Hellega) oma aega planeerivad, et sellisele üritusele üldse jõuda!
Olles veendunud, et töökohustused võimaldavad meil starditrennis osaleda, andsime me spidomeetritele valu, et jõuda 17.30ks kohale. Otse loomulikult hilinesime. Mistõttu tuli teostada kardaanide, uimede, mastide, poomide kiirpaigaldus. Kui siis pärast rannastardi käigus taglas lauast eraldus ja poom nabani vajus tulid meelde kuldsed sõnad - TARK EI TORMA…
Lisaks sellele saime me kaldal Hardocore`ilt kiirkursuse stardikella kasutamise osas. Ka see osutus liig tormakaks.
Meie esimene trenn koos päris formulistidega osutus leebelt öeldes ulmeliseks. Enne mereleminekut olime me oma oskustes üsna kindlad. Regina sai telefonis Jaanuselt juhiseid kust ja kuidas startida ning ülevaate lippude tõstmise ja langetamise korrast. Enne vetteminekut küsis Jaanus veel, et ehk on mul küsimusi. Loomulikult oli kõik selge ja lihtne. Ent reaalsus – tjah – virutas vähemasti minule nuiaga piki pead…
Pusisin end siis stardijoonele ja punalipu tõustes panin stardikella tööle. Tundus, et start ilma kellata on mõnevõrra pingevabam, sest kui see masin käel nii hirmsasti piiksuma hakkab, siis tõuseb vererõhk mastitoppi. Anyway – ühel hetkel kui ma pauti tegin kostus minu kellast ühtlane pidev piiks – oletada võis, et see tähendas starti. Järgmisel hetkel võtsin vastutuulekursi ja ületasin eneselegi ootamatult stardijoone. Algul tundus kõik lihtne - sõita tuli ju lihtsalt teistele järgi (mis sellest, et vahemaa oli üüratu) ja teha paut seal kus nemadki. Aga kurjam küll – miks teised näevad poid, aga mina ei näe??? Kus on poi???!!! Kus, kus (ps. samal ajal karjus stardikell mu käe peal ja lisas segadust veelgi)…. Paanika! Minu järgmine mõte oli, et tühja kah, kui seda poid ei ole, siis ma sõidan lihtsalt niisama seda kurssi mida teised. Tegin paudi ja sõitsin juba “täpistunud” formulistidele järele. Ja korraga ma näengi seda – suur ilus ornaz poi! Kujutlege mu rõõmu. Sõitsin poini, halssisin ja vaatan, et täpid suunduvad järgmise poini. Sõitsin ka sinna, võtsin poi ja ise veel imestasin, et miks seal poi juures nii palju purjekaid on…. Pärast teise poi võtmist oli jäänud sõita veel kaatrini. Oii raks! See oli nii keeruline, et mina sellega hakkama ei saanud. Mõistsin, et midagi on ikka väga, väga valesti. Nii jäigi see esimene sõit minu ainsaks, sest järgmistesse startidesse ma hilinesin ning lõpuks osutus mu 7.8 puri liig väikseks, et vastutuule kurssi sõita.
Tulles tagasi poide otsimise ja loendamise juurde, siis selgus hiljem kaldal, et poisid (NB: sõna rõhk on „oi“-l), mida merel võtta tuli, oli kaks, mitte neli. Mina olin meeltesegaduses kimanud purjekate rajale ja võtnud nende poid kah ära. Küllap ma olen siis maksimalist kõiges – ka poide võtmises. Mida rohkem seda uhkem!
Ja see ei olnud ainus piinlik seik päevas! Ooooo eiii!!!!
Kas teate kui mõnus on uinuda kõrvus kajamas Kajaka naer.... ta nimelt lõkerdas naerda kui ma mitmeid tunde pärast merelt tulekut tema abi stardikella seiskamise osas palusin...
Tjah. Edaspidi me ei torma!
Starditrenn läbi Helle silmade:
Juba kolm päeva polnud merele saanud, seega ootused tänase tuule osas olid suured. Plaanid olid tehtud, kas Püünsi ja Jibe-Akadeemia või Pirita ja Formula. Hardcore`i e-mail määras kõik, see kõlas umbes nii, et kellad kaasa ja merele. Aga kui kella pole, mis siis - siis tuleb soetada, mõeldud tehtud, Reginale punane, mulle kollane.
Minu jaoks oli see sellel suvel juba kolmas katse osaleda formulistide treeningul, aga karm saatus oli minu vastu, nii nagu varasematelgi kordadel. Tuult oli napilt, glissi polnud kuskilt võtta, selleks, et starti jõuda tuli pumbata, pumpamise käigus hakkas poom alla vajuma, täiesti seletamatutel asjaoludel tuli varsti lahti ka kardaan. Kuna meid, üritajaid, oli nüüd kaks, siis me saime minu raskustest koos üle ja ootuspäraselt me esimesse starti ei jõudnud. Teiseks stardiks olime kohal, kell piiksus, närvid olid pingul, lipp tõusis, aga glissi ei tulnud kuskilt ja nii ma kaatri ankrunööridesse takerdusingi (mitte, et kohtunik Niine sellele juba varem tähelepanu poleks juhtinud).
Regina startis päris hästi, hoidis hästi kurssi, suund oli Aegnale ja...... rohkem ma teda ei näinud, seda kogu võistluse vältel.
Mina loobusin peagi ja jäin kaatri juures ootama oma kolmandat võimalust.
Üsna raske oli aru saada, et kus oli see poi, millest pidin vasakult mööduma ja kui see poi on see poi, siis miks kõik võistlejad nii kaugelt sellest mööduvad. Oli veel palju küsimusi, mida ma isegi vormistada ei osanud. Meenus lihtne ja mõistetav skeem, mille Martin ja Erno olid surfilaagri koolitusel kõrrega liivale joonistanud, aga merel polnud kõik enam nii lihtne ja mõistetav.
Kolmas start - oma uut, kollast kella ma enam käima ei pannud, olukord oli niigi pingeline, roheline lipp tõusis, lauda ma glisseerima ei saanud, aga kaatri ankrunöörist õnnestus sujuvalt mööda libiseda.
Üritasin Niine näpunäidete järgi pumbata, see oli raske, valusalt andis tunda nädal tagasi muljutud roided, hingata oli valus, puri ja mast reageerisid häälekalt, kartsin, et kohe läheb midagi katki, aga järgmisel hetkel sain laua liikuma ja siis oli kõik super.
Üritasin meeles pidada, millisel kursil mehed kihutasid ja kus nad paudi tegid, paut tehtud, poi leitud, kõik nagu sujus, aga siis vaibus tuul ja seejärel hakkasid mind ründama purjekad.
Kaatri juurde jõudsin just siis kui oli antud neljas start, kõik kordus uuesti, stardis ma lauda liikuma ei saanud, ankrunööridesse kinni ei jäänud , pumpasin nii nagu oskasin, glissasin nii palju kui õnnestus. Viimaseks stardiks oli aga tuul juba nii palju raugenud, et loobusin.
Kaldal joonistas Niine taas kord kõrrega liivale, nüüd mõistsin räägitut hoopis selgemalt.
Henri tunnistas ka minu purje valesti rigatuks, kõik oli üle tõmmatud, liistud kaheksas, kott puudus, poom liiga pikk ja liiga madalal...
Jääme Reginaga ootama meie järgmist võimalust, et oskaksime vormistada ka seni veel vastuseta küsimused.
Team Chica Formula osakond
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar